Klounipaarist valmis film väga lihtsal põhjusel – režissöörid Heilika Pikkov ja Liina Särkinen küsisid, kas tohib. "Ja me ei oska "ei" öelda. Õigemini, meile meeldib "jah" öelda. Mõnikord järgneb "jahile" "aga", aga seekord me ei jõudnudki "aga" öelda, sest nad olid kohe pärast "jahi" kaameraga kohal. Ja nii peenikeselt ja osavalt, et me ei pannudki seda väga tähele. Kuklas ikka teadsime, et kusagil minisugune filmilint keerleb. Nii et me ei teadnud, mis tulemus on," tõdes Tross.

"Me arvasime, et kuna nad meie käest küsisid, siis ju see film Piibust ja Tuudust on, aga vist läks natukene laiemaks see teemaarendus. Piip ja Tuut jäid ainult kõrvalisteks tegelasteks selles loos," lisas ta.

"Muidugi peame ka mainima, et me oleme olnud Liinale ja Heilikale õpetajateks, kui nemad olid Margus Tuulingu kursusel Pedas, tele- ja raadiorežiis. Pärast seda, kui meie olime Kopenhaagenist ringiga tagasi tulnud, kutsus Margus meid sinna tundi andma," lisas Männamäe.

Männamäe sõnul on "Minu pere ja muud klounid" nende pere lugu. "See on väga tihedalt seotud ka meie lastega. Kõikidele lastele on ka sõnaõigus antud. Nendega tehti intervjuusid eraldi meist. Lapsed said rääkida nii, et kõigepealt nad rääkisid ära, siis läks viis aastat mööda ja siis nad vastasid samadele küsimustele uuesti. Need arvamused muidugi viie aastaga muutusid. Ehk filmi tehti viis aastat, aga sellest viiest aastast on möödas juba kaks aastat," rääkis Männamäe.

Tross lisas, et üks impulssidest filmi tegemiseks oli ka Piibu ja Tuudu seitse-kaheksa aastat tagasi alanud tihedad välisesinemised. "See ei olnud niisama, et käin Soomes või Taanis, vaid ikka teisele poole maakera sõitmised. Küll Ameerika või Aasia poole. Seda vist väga paljud teatrid igapäevaselt või nii sagedasti, nagu me siis sattusime tegema, ei tee. Meil oli ikka ühe aasta jooksul kuus kuni kaheksa väljasõitu aastajooksul, mis natukene halvas meie kodust teatritööd ja esinemisgraafikut. Me ei osanud taas ka välismaa kutsetele "ei" öelda ja võib-olla see jäi neile ka natukene silma, et siin üks pisike teatripunt käib mööda ilma ringi," sõnas Tross.

"Me jagasime nendega oma kalendrit, et nad saaksid planeerida, et mis neid rohkem huvitab. Nõnda tegid nad meiega kaasa ka meie Hiina reisi," lisas Männamäe. Filmitegijad jõudsid koos peaosalistega käia veel Taanis ja Saksamaal.

Võtteperioodi eel pikka arutelu ootustest ja lootustest režissööride ning vaadeldavate vahel ei olnud. "Mulle tundub, et dokumentaalfilmi puhul võib ka tegijana olla alguse üks pilt sellest, mida sa tegema hakkad, ja see tegelikult kujuneb filmimise jooksul. Saad aru, kuhu see rohkem tüürima hakkab või mis sind ennast huvitama hakkab," selgitas Männamäe.

"Me ei osanud isegi ette näha omavahelist arutelu, et kuhu me filmitegijaid laseme ja kuhu ei lase. Me ei teadnud kui paljud nad tahavad ja mida nad tahavad. Koju nad sattusid meile päris mitmel korral. Neil endal tekkis pilt, et tahaksid igast lapsest eraldi lugu saada, meist saada eraldi lugu, meie ühist lugu saada sinna sisse ja siis Piibu ja Tuudu lugu ka. Me teadsime, et nad meile voodisse kaameraga ei roni. Nad on ise lapsevanemad ja peavad ööseks koju minema," naeris Männamäe.

"Kuna nad olid meile tuttavad, siis eks nad teadsid, et näiteks lastele hoidjate leidmisega seotud logistika kasvas päris suureks ja oli päris kõva pähkel, mida läbi närida," ütles Tross.

"Meie üks soov oli, et kui film lõpeb võiks vaatajale jääda ikkagi helge tunne sisse. Ma ei tea, kas see õnnestus või mitte," lisas Männamäe.

Männamäe ja Tross tõdesid, et kui kaamera on ruumis, siis mingisugune muutus inimeses toimub. "Kui kaamera on toas, siis mingisugune kontroll ikkagi säilib. Päris lötsi ennast ei lase, sest eks see ole sinu huvides ka, et igasugu asju kaadrisse ei jääks. Kuigi dokumentalistid ilmselt just seda ootaksid," leidis Männamäe.

Männamäe ja Tross leidsid, et filmi vaatamiseks oleks vaja vähemalt mingisugust elukogemust, sest Piip ja Tuut seal trikke ei tee ning fookuses on ühe pere elu. "Minul seda filmi vaadates on hästi subjektiivne seisukoht ja näen seda tõesti väga isikliku loona. Aga mina siiralt ei tea, mida teine inimene sealt näeb ja saab. Aga ma siiralt loodan, et meie soov saab teoks ja filmist jääb helge tunne," sõnas Tross.