Matsini värske värss-"brelokk"-romaani kaanelt võib leida autorina hoopis professor Paulus Fürchtegott von und zum Blut-Zwiebelfisch genannt Backi. Peaaegu kõik oma raamatud erinevate pseudonüümide alt välja andnud Matsin sõnas, et valib nimed tavaliselt raamatus tegevuse toimumiskoha või -aja järgi.

Tõlkes võiks fiktsionaalse autori nimi kõlada umbes nii: Karda Jumalat ja Veresibula Kala nimega Back. Nimi ei ole päris juhuslik, sest ka Karl Ernst von Baer, kes teose keskmeks on, oli ihtüoloog ehk uuris kalu ja kalamürki.

"Kui ma seda raamatut kirjutama hakkasin, siis mind huvitasidki eelkõige Baeri-aegsed professorid. Neid on väga palju – Tartu on ju eelkõige professorite linn ja ülikoolilinn. Kõik teed viivad ikka ülikooli. Mina ise ei ole küll Tartu Ülikoolis õppinud, olen seal küll loenguid pidanud, aga õppinud ei ole. Põhiliselt olen Tartu Ülikooli peahooneid imetlenud läbi õllerestorani München akende," rääkis Matsin.

"Aga võlusid need vanad lood – igasugused professorite lood. Väga värvikad lood. Sel ajal, mil Baer õppis Tartu Ülikoolis, aastatel 1810 kuni 1814, oli ülikool alles kujunemas. Kõik oli väga liikuv. Ka doktoritööd ja muud akadeemilised tööd ei olnud võib-olla päris sellised, nagu me tänapäeval neid mõistame. Näiteks Baeri ajal kaitses üks härra doktoritöö Tartu kummitustest. Tegelikult oligi selle töö eesmärk pigem ladina keele kontroll. Kõik eksamid olid juba ammu tehtud, kui doktoritööni jõuti," selgitas kirjanik.

"Teisest küljest võtsin siis oma elust huvitavaid juhtumeid ja üritasin siis viia nad sinna fiktiivsesse aega, fiktiivsete professorite ja tegelaste maailma ning need kuidagi siduda," lisas ta.

Kuigi põnevaid haridustegelasi leiab ülikooli ajaloost veel, näiteks arstiteadlane Ludwig Emil Cichorius, otsustas Matsin siiski kõige tuntuma kasuks, kes võiks olla selles maailma keskne päike, millest teised kiired jätkuvad.

"Ma rõhutan seda, et teoses on tegemist ikkagi fiktsionaalse kujuga, mitte päris ajaloolise Baeriga, kuigi vestlusest teadusajaloolase ja Baeri uurija Erki Tammiksaarega sain aru, et olin päris palju ka märke tabanud," lisas Matsin.

Raamatu järelsõnas tunneb üks tsensor muret, kas tegi õigesti, kui lasi kahtlase autori Paulus Fürchtegott von und zum Blut-Zwiebelfisch genannt Backi teose trükki ja lasi Baeri nime laimata. Matsin ise selle murega tegelema ei pea.

"Baeri kõige suurem kaitsja on loomulikult tema muuseumi juhataja. Muuseumijuhataja kiitis kogu raamatut väga – pidas seda huvitavaks ja vähemalt küsimusi püstitavaks. Lõppsõna autorid on ajaloodoktor Kaarel Vanamölder koos magistri Madli Vanamöldriga. Seal tõepoolest pika nimega fiktiivne autor püüab oma tekste trükki saada – toob sensorile isegi kooki ja kaks pudelit konjakit. Tsensor on sellega päris hädas," muigas Matsin.

Päris värssromaaniks Matsin aga oma teost nimetada ei saanud ning leidis hoopis uue lahenduse. "See ei ole päris nagu värssromaan. Esimese osa tekstid kirjutasin kunagi Jüri Mildebergi näituse tarbeks, kus oli kasutatud kahekroonise pealt Baeri nägu. Kui need tekstid said valmis ja näitus oli ära olnud, siis ma mõtlesin, et tahaksin midagi veel juurde kirjutada," meenutas ta.

"Mõnes mõttes on see ka nagu luulekogu – kaks osa koosnevadki üksikutest luuletustest. Näiteks mulle väga meeldib luuletus "Baer ja kass" või "Baeri assistent". Need tekstid on temaatiliselt seotud, aga otseselt süžeeliselt võib-olla mitte. Siis ma hakkasingi mõtlema, mis žanr see võiks olla. Sel hetkel kandsin vesti, millel oli uhke uurikett. Vaatasin seda ja mõtlesin, et olgu siis värss-brelokk-romaan – brelokk on uuriketi ripats."

Nii palju kui suutis, uuris Matsin ka tolle aja meditsiini kohta. "See aeg oli meditsiiniliselt küllalt kole. Isegi Pirogovi mälestustest tuleb see välja. Meditsiin hakkas küll tormiliselt arenema, aga 19. sajandi esimene pool oli patsientide jaoks ikkagi võrdlemisi õudne aeg. Ma uurisin palju, aga samas olin ju ka poeet. Kui mõnes tekstis mainiti näiteks kalamürki, siis panin selle kohe luuletusse sisse, teadmata tegelikult väga täpselt, mida see endast kujutab," rääkis autor.

Matsin lisas, et sellepärast võivad ka tollased professorid meile hullumeelsetena mõjuda. "Just seetõttu, millises keskkonnas nad pidid toimetama. Lihtsalt võeti laibast tükke ja näidati neid üliõpilastele, selline vabadus. Ma arvan, et ka mul on kirjanduses olnud oluline vabaduse printsiip. Ma ei ole kunagi kirjutanud ajaloolisi romaane, kuigi olen ajaloolisi isikuid käsitlenud, näiteks Kreutzwaldi," selgitas ta.

"Tihtipeale, kui olen hakanud mingit materjali uurima, näiteks Kreutzwaldi kohta, siis sealt tuleb välja igasuguseid kirju, kus Kreutzwald vannub ja teeb igasugu asju. Meie ettekujutus ajaloost on sageli ikka üsna ilustatud. Tegelikult oligi asi selline, et Cichorius näitas sulle näiteks uppunut ja samal ajal oli ruumis selline hais, et seal ei saanud viibida. Nii õppisid tulevased arstid." märkis Matsin.

Matsini sõnul on hetkel moes kirjutada luuletusi vaimse tervise muredest. "Luuletajad võivadki olla hullud. Kõige paremad luuletajad ongi hullud – see on ju selge, näiteks Juhan Liiv, eks ole. Aga kui inimene on peaaegu normaalne, aga ikkagi kirjutab oma psüühilistest häiretest /.../, siis on selles minu meelest irooniat ja sellega ei tohiks üle pakkuda. Mulle tundub see lähenemine natuke mõttetu."

"Mõtlesin, et võiks olla tore kirjutada luulekogu, mis ei tegele selliste moodsate probleemidega, vaid ammutab oma jõu hoopis mingist müütilis-fiktsionaalsest 19. sajandi kultuuripärandist. See on ju väga rikkalik. Need monumendid on meie hulgas, seisavad Toomemäel. Praegu, minu eas, tundub mulle kultuuripärandist kirjutamine olulisem kui see, et hakkaksin kurtma, kui raske mu elu on," sõnas Matsin.