Kas inimese nimi võib elu jooksul ära kuluda? Kui inimene muutub, kas ei peaks ta siis muutma ka oma nime? Kuidas tulla toime, kui su pikaaegne elukaaslane on vähehaaval aina vähem tema ise, kui teda tabab Alzheimer ja tema vaim hakkab vaikselt minema triivima, olgugi et tema keha on veel siin? Kuidas elada, kui tead, et laviin on juba liikuma pääsenud ja peatada seda enam ei saa?

"Sulelumest" leiab mõtisklusi kehast ja hingest, ajast ja selle möödumisest, slovaki ja menomini keele eripäradest, aga see on ka mehe armastuskiri oma naisele, kes seda enam kunagi lugeda ei saa.

Pavel Vilikovský (1941–2020) on üks tuntumaid ja tunnustatumaid tänapäeva slovaki kirjanikke, kelle elu ja loomingut tõlkija Margus Alver oma saatesõnas lähemalt tutvustab.

KATKEND
Pavel Vilikovský
"Sulelumi"

5.d

Kunagi kutsusin ma oma naist Duškaks või Lienkaks¹. Tema isikutunnistusel oli kirjas nimi Magdaléna – minu arvates untsu läinud nimi. Õigupoolest kaks ühes nagu pesupulber või palsaminiga šampoon: Magda oma kahe sulghäälikuga peaaegu nagu vandesõna või sülitamine ja Léna nagu piiga, kes, määrdunud põll ees, õuel kanu kokku kutsub. Kodus kutsuti teda Magduškaks, see oli minu meelest liiga pikk, aga Duškaks kutsusin ma teda ainult omavahel, nelja silma all. Avalikkuse ees meenutanuks see nimi liialt imalat väikekodanlikku hellitussõna dušinka², mis mulle vastu hakkab ja mis talle ka sugugi ei sobinuks – temasugusel naisel oli oma pea uhke paindumatu kaela otsas. Õigus, seda ei väljenda ka Lienka; selles nimes pole midagi ainulaadset, mulle tundus see nimi lihtsalt kahjutu – ei kehaliselt liiga kleepuv ega tundeliselt liiga ilatsev. Mitte lepatriinu, seda kindlasti mitte, vaid pigem seitsme kompromissitu musta täpiga põrnikas, kes siis, kui ta ise heaks arvab, tiivad laiali sirutab ja minema lendab.

Nüüd ma talle enam nime leida ei suuda. Ta on mulle alati ilus tundunud – tervikuna, ühes tükis –, kuigi aastatega on selle tähtsus vähenenud; viie või kuue aasta möödudes oli see lihtsalt tema. Aga millalgi hakkas ta justkui näost ilusamaks muutuma. Suu ja silmade ümbert kadusid kortsud, ka otsmiku- ja põsenahk läks pringimaks, ja kui ma poleks teda tundnud, oleksin ma öelnud, et ta on ilulõikusel käinud. See ei juhtunud üleöö, vaid järk-järgult, ja aru sain ma sellest ka alles tasapisi – kord tundus mulle, et tema terav irooniline naeratus vajub järsku laiali nagu veeloik, sest miski ei hoia seda kinni, teinekord jälle tundsin ma puudust mõttekurdudest laubal, aga ma pidasin neid üksikjuhtudeks, mitte kõikehõlmavaks protsessiks.

Ühel päeval värvis ta end peegli ees – ta polnud sellele kunagi nii palju aega kulutanud kui teised naised, ent naist polnud ta endas kunagi ka maha salanud – ja küsis mult heast peast: Kas sulle ei tundu, et mu nina on kasvanud? Et ta on suurem? Ei, nii mulle küll ei tundunud, ainult et siledas näos paistis nina rohkem välja. Siis andsin ma endale esimest korda aru, et ta on muutunud ja et see muutus on täielik ja pöördumatu, nagu oleks ta oma näost minema kolinud. Järele on jäänud ainult Hollywoodi tähe võluv tühi nägu, valmis mängima ükskõik mis rolli, mis talle antakse.

Ja kuna me oleme harjunud keha ridade vahelt lugema, siis koondusid mul mõttes ka varasemad, esmapilgul üksikute ja juhuslikena tundunud kõrvakalded tema käitumises. Justkui oleks need esile kutsunud see muutus tema näos. Ma ei tihka öelda, kas me vormime hinge elu jooksul oma tegudega või kas hing antakse ainult üks kord alatiseks, aga tema hing hakkas justkui mulle teist nägu näitama. Nii-öelda tagakülge. Kukalt. Või pööras kogu hing mulle lihtsalt selja.

Kehaga on kõik selge: keha ülesanne on toota hinge. Aga mis hinge ülesanne on?

4.c

Nii et Štefani arvates tuleks minu valem kokku ainult vigadest ja läbikukkumistest. Kahtlemata. Neid jätkub, ja küllaga.

Vead mind eriti ei häirigi – eksimine on ju inimlik, eks? Viga on lihtsalt vigane mõtteprotsess, mille eest meid ei saa vastutusele võtta – keegi ju ei eksi meelega. Teisisõnu, ega meie pole süüdi, et me lollid oleme.

Läbikukkumistega on teisiti. Läbikukkumine on minu arusaamist mööda eksimus inimsuhetes. Me katsume kokkukeeratud supist võimalikult terve nahaga pääseda, aga teiste peale me ei mõtle; me ei oska nendega käituda, nad on meil jalus. Ainult et erinevalt vigadest oleme me läbikukkumistest teadlikud ja inimesed, kelle suhtes me oleme läbi kukkunud, ei ole meie suhtes enam endised. Me oleme neilt raha laenanud, ja kuigi nad meilt raha tagasi ei küsi ja võib-olla on see neil juba meelest läinudki, on meil võlg meeles ja me oleme sellepärast nende peale pahased – miks me neile ikka veel võlgu peame olema? Mis õigusega? Kas nemad on äkki meist paremad?

Ma ei taha sellega öelda, et me ei julge neile silma vaadata, julgeme küll. Läbikukkumine on lõppude lõpuks ka inimlik, ja kes pole kunagi läbi kukkunud, visaku meie pihta esimene kivi, eks? Me astume sita sisse ja teeme näo, nagu poleks midagi juhtunud, kuni me lõpuks ise ka seda uskuma jääme. Aga pärast läbikukkumist pole me enam päris needsamad kes enne, ja kui läbikukkumiste arv ületab kriitilise piiri, siis muutume me teisteks olenditeks. Ainult et see tagajärg on nii hirmuäratav, et me ei lase sellel kunagi juhtuda.

Ma üritasin seda vahet Štefanilegi selgeks teha. Mõistus on ritv, mis aitab köielkõndijal tasakaalu säilitada, ütlesin ma talle. Aga mõnikord, kui köielkõndija ritva ägedamalt viibutab, kukub ta alla. See on viga. Meil võib köielkõndijast kahju olla või me võime mõelda, et ta tegi ise vea, aga asja tuum on see, et alla kukub tema ja et keegi teine ennast seejuures ära ei löö. Seevastu läbikukkumisel...

Mis sa muudkui targutad ja sääsest elevandi teed, vastas Štefan, kellele kõrgelennulised metafoorid ja võrdlused ei meeldi. Tema arvates on viga ennekõike kasulik abivahend, milleta ei saa teadusuuringuid ette kujutadagi. Katse ja eksituse meetodil liigume me samm-sammult tõele lähemale, mis on muidugi ajutine, kuni järgmine katsetus ta veaks tunnistab. Teadus ei saa samale tasemele pidama jääda, inimmõistus esitab väsimatult uusi küsimusi ja otsib neile vastuseid. Ja nii edasi.

Ma toon sulle äraleierdatud näite, ütles ta. Kunagi arvas inimkond, et maakera on lapik ja seda kannab seljas vaal. Ja kui palju tuli vaeva näha, enne kui me uskuma jäime, et Maa tiirleb ümber Päikese, mitte vastupidi! Tänapäeval teame me universumist palju rohkem, aga ega praegune staadiumgi lõplik pole.

Kas sa tahad öelda, küsisin ma, et ka praegu me eksime?

Täpselt nii, vastas ta. Tulevaste teadmiste vaatevinklist kindlasti. Tegelikult pole sellest vaatevinklist kogu inimkonna ajaloos ühtki hetke, mil inimkond poleks tuginenud vigastele eeldustele. Aga ega sellest ei tasu siis kohe katastroofilisi järeldusi teha, see on normaalne. Me jäime ellu ja oleme praegu olemas, kas pole?

Seda küll, me olime olemas, ei mingit kahtlust. Mina noogutasin, ainult et mida menominid selle peale oleks öelnud?

¹ Lienka tähendab slovaki keeles 'seitsetäpp-lepatriinu'.
² Slovaki keeles 'kullake, kallike' (vrd vene keeles душенька).