Kuidas hinnatakse?

Sel aastal hindas ekspertkomisjon era- ja munitsipaalteatreid kuue kriteeriumi alusel. Näiteks vaadati senist kunstilist taset ja rahvusvahelist tegevust, aga ka eelarve realistlikkust. Iga kategooria andis sajapallisel skaalal teatud arvu punkte ja nii jäigi sõeltalt välja Theatrum ning Elektron Art. Varem on riik jätnud toetuseta näiteks Kinoteatri ja Vana Baskini teatri.

"Ei saa kõrvutada paar aastat koos käinud loomingulist üksust ja aastakümneid ennast tõestanud, tegutsenud institutsiooni, kellel on oma maja, oma lepingulised kohustused, töötajad ja kõik selle juurde kaasnev," leiab Von Krahli teatri juht Jaak Prints.

Theatrumi juhi Lembit Petersoni sõnul ongi küsimus selles, kas Linnateater peaks olema samal hindamisreal, kus on omaalgatuslikud väiketeatrid. "Ma arvan, et ei peaks. Näiteks, kas Theatrum ja Vanalinna hariduskolleegiumi teatriõpe peaks olema samas rühmas, kus on alustanud väga andekad ja aktiivselt alustanud mõni tantsutrupp? Ma ei tea. Ei peaks ilmselt olema," arutles Peterson.

Draamateatri kunstiline juht Hendrik Toompere jr möönis, et on üritatud leida kõigile sobivat lahendust, aga ta kardab, et seda ei ole olemas. "Sest kui üks asi kõlbab kõigeks, siis tegelikult ei kõlba ta mitte millekski," lausus ta.

Printsi sõnul eeldab praegune süsteem, et kõik etendusasutused on samasugused. "Aga kõigilt ei saa eeldada seda, et sa käid Berliinis ja sa käid Narva-Jõesuus, et sa teed avangardi ja sa teed klassikat."

"Ei saa olla, et on kriteeriumid ja siis kriteeriumid panevad paika. Siis ma ütleksin, et ei ole vaja seda komisjoni, ei ole vaja üldse seda ministeeriumi. Sest kui need kriteeriumid ja Excel on paika pandud, siis palun, masin arvestab ja nii ongi, väga lihtne," kritiseeris Ugala teatri endine direktor Garmen Tabor.

Kes vastutab?

Printsi hinnangul puudub praeguse süsteemi juures vastutaja. "Komisjon käib koos, vaatab taotlusi, vaatab tabeleid, arutab omavahel, teeb otsuse. Ja aasta pärast see komisjon on juba vahetunud. Kui siis küsida, et miks nüüd nii läks, siis puudub vastaja ja koos sellega puudub vastutaja," kirjeldas ta praegust seisu.

Petersoni sõnul satub ta vastamisi justkui mingi anonüümse jõuga, kui ta püüab leida kedagi, kellega toetuste otsustamise teemal diskuteerida.

Kas raha on piisavalt?

Kui veel viis aastat tagasi moodustas kultuuriministeeriumi eelarve 2,37 protsenti kogu riigi eelarvest, siis sel aastal kõigest 1,81 protsenti.

Garmen Tabor tõi välja, et aastakümnete jooksul on Eesti kultuurieelarve jõudsalt vähenenud. "Minu meelest tuleks mõelda, et tegelikult tuleb raha juurde anda, mitte mõelda siin kärpimiste ja muude peale. Ja usaldada," pakkus ta lahenduseks.

Toompere jr sõnul on aga kultuurvaldkond teistega solidaarne, kui kõigis valdkondades kärbitakse.

"Mõistame, et kui ajad on rasked, siis ajad on rasked, midagi ei ole teha. Ega sellisel juhul muud üle ei jää, sa pead kuidagi seesmiselt ümber organiseeruma," märkis ta.

Tabor taunib kultuuriministeeriumi mõtteviisi, et kultuuritegelased võiks ise öelda, milline teater kinni panna. "Oodake, stopp nüüd! See ei ole kultuuripoliitika ja see ei ole mingisugune abi ja see ei ole lahendus," rõhutas ta.

Kuidas süsteemi parandada?

Lahendusvariantidest rääkides arutles Toompere jr, et riik kui tellija peaks vaatama kriitiliselt, mille eest ta maksab. "Peaks vaatama, kas nendes sihtasutustes oleks piisavalt variatiivsust selle kunsti juures, mis nad pakuvad, et nad tõesti suudaksid katta kõiki neid levinud teatrivorme, -esteetikaid, mis tänapäeval Euroopas ja maailmas on levinud. Kui me suudame sihtasutuste süsteemis selle saavutada, siis tegelikult see erateatrite panus on nagu boonus," rääkis Toompere jr.

Jaak Prints ei nõustu mõttekäiguga, et riigil justkui poleks vaja eraõiguslikke teatreid toetada või et see on nagu riigi vastutulek. "Kui võtta kõik Eesti kultuuri alusdokumendid alates taasiseseisvumise ajast, siis tegelikult seal on lausena kirjas, et riik toetab kultuuri sõltumata omandivormist," märkis Prints.

Lembit Petersoni sõnul peaks vastavalt muutunud ajale ümber vaatama kogu teatrite rahastamissüsteemi. "Mitte lihtsalt lüüa kahte lehte, et on mingid omaalgatuslikud või erateatrid, mille tekkeks on alati mõistetavad põhjused, ja siis on olemas sellised suured teatrid, riigiteatrid, kus kõik on justkui garanteeritud."

Jaak Prints pakkus välja, et teatrite rahastamissüsteemi võiks käsitleda tervikuna. "Seal sees võiks olla nii-öelda eluaegsed ehk siis riigi sihtasutused, siis näiteks viieaastased toetused, kuhu võiks kuuluda teatrid nagu VAT teater, Theatrum, Tartu Uus teater, Von Krahli teater, kes on aastakümneid tegutsenud kunstilised institutsioonid. Ja siis lühemaajalised, ühe- või kaheaastased loomingulised kollektiivid, kellel peaks olema ka võimalus soovi korral ja kasvamise korral liikuda ühel hetkel sinna viieaastaste peale," rääkis Prints.

Kui palju raha riik teatritele annab?

Etendusasutused saavad riigilt tuge mitmest potist, kuid kõige märkimisväärsem summa eraldatakse tegevustoetusena. Suurim eelarve on alati rahvusooper Estonial, mille tegevustoetus on sel aastal 10,77 miljonit eurot. Teisel kohal on Vanemuise teater 8,86 miljoni euroga. Suuruselt kolmas toetus on tänavu Draamateatril ehk 2,9 miljonit eurot. Linnateater sai riigikassast 809 000 eurot, kuid seda asutust toetab veel mitme miljoniga omakorda Tallinna linn.

Estonia ja Vanemuise suurte eelarvete taustal tõstatas Prints lõpuks küsimuse, kas Eestil on vaja kahte ooperi- ja balletiteatrit.

"Jah, see on ka küsimus, mis on juba avalikust ruumis kõlanud ja kui nüüd teatrite üle arutleda, siis ma leiangi, et võiks tegelikult võtta selle küsimuse ja nii mõnedki teised ebameeldivad küsimused ja neid iseendalt ja üksteiselt küsida," ütles Prints, lisades, et küsimuse püstitusega ei pea automaatselt kaasnema kohtuotsus kellegi jaoks, aga teema tuleks läbi vaielda ühiskonnas.