Triin Paja 2018. aastal ilmunud debüütluulekogu "Nõges" oli mu üks eredamaid kokkupuuteid tervikluulekogu lugemisega ning usun, et samamoodi toimis ta ka paljude teiste lugejate puhul. Luulekogu pälvis Betti Alveri debüüdipreemia, mis oli igati väljateenitud. Mulle tundub, et see luulekogu tutvustas luulet ka laiemale publikule ja noored hakkasid teistsuguse, suurema huviga luuletama. Mina vähemalt küll.

Kui luulekogu poes nägin, vaatasin seda teatava põlguse ja kadedusega, et miks sellest nii palju räägitakse. Aga kadeduse taga on alati tahe saavutada midagi sarnast: ma tahtsin olla nagu Triin, ent mitte Triin ise; tahtsin leida oma kirjanikuhääle, mis mõjuks sama võimsalt, nagu seda oli teinud Triin Paja hääl. Minus põrkusid kadedus ja austus, kannatamatus ja tahe hoida ootusärevust.

"Nõges" eristus selgelt muust kirjandusest. Ma ei oskagi täpselt öelda, mis niiväga võlus, sest kujunditihedust oli ju ka muus luules, aga ju oli vaja just täpselt seda – "Nõgest". Triin Paja luule võtab arvesse kõiki aistinguid ja loob mõjuvaid kujundeid, mis vajutavad õigetele valupunktidele – või ühisele mälule. Minu jaoks saavutas luule uue, huvitava mõõtme, kus metafoorid olid tõmmatud üle palju suurema kuristiku ja ometi kõlasid täiuslikult kokku: "päev on pruulinud enda valguse / öö mustaks teeks" (lk 15), "meie häälte lehed lagunevad öömulda" (lk 17), "täna, taeva märja marmori all, / voolib tuul mu juustest linnu" (lk 23), "keele tühjus helgib järvena" (lk 40), "mõni päev tõmbab valgus taevaniidid lahti / ja päikese õlgkollane laine voolab meieni" (lk 49), "kõik kaob ka luud juured muutuvad liivaks / taeva halvaks läinud piim ei toida" (lk 73), "meri on linn kus kõnnid aastaid et leida vett" (lk 75).

Esimest korda kohtusin Triin Paja loominguga Värske Rõhu selles numbris (nr 53, aastal 2018), kus avaldati ka minu esimesed luuletused, seega ei saa salata mu isiklikku kogemust Paja loominguga. Tema luuletus "Nõidadele" (luulekogus lk 56–57; Värskes Rõhus lk 55) on siiani üks mu lemmikluuletusi.