Kui üldiselt kipuvad mind igasugused muusikalised eluloofilmid hirmutama, aga kui sai kindlaks, et pikalt hautud Michael Jacksoni eluloofilm saab reaalsuseks, hakkas minu sees ootamatult kumisema pime elevus. Jõmpsikana juhuslikult nähtud-kuuldud "Thrilleri" ja "Billie Jeani" muusikavideod said nii määravaks, et võivad veel üle 20 aasta hiljemgi elu mõjutada.

Nende muusikavideote istutatud seemnest sai vahepeal tegelikult isegi peaaegu haiglane huvi. Ei tea, kas 15 aastat tagasi jäigi mõni Michael Jacksoni teemaline Youtube'i proto-videoessee vaatamata. Eriti huvitavad olid muidugi need, miks Michael Jackson oli või ei olnud illuminaat ja kuidas tema surm oli pikalt ettekavandatud ohverdus-mõrv.

Ühesõnaga pinnast elevuseks oli, aga samal ajal püsis siiski ka ettevaatlikkus muusikaliste biopic'ide suhtes, mis tuleb nüüd veel üles võtta ja ekraanile panna tänaseks nii müstilisest, ebareaalsete mõõtmetega ja vastuolusid täis tegelasest nagu seda popikuningas oli.

Aga mida lähemale filmi nägemine jõudis, seda enam rauges elevus, kuni lõpuks tekkis isegi tunne, et ehk on parem film vaatamata jätta. Rohkem või vähem põrmustavad arvustused (täpsemalt nende pealkirjad) mängisid seal ka muidugi oma rolli. Tekkis hirm, et suure PR-filmiga hoopis hakatakse Jacksoni, kas siis tumedamat või heledamat hiilgust solberdama ja seda mul pole vaja. Samas saab kuulata Michael Jacksoni lugusid kinokõlaritest! Selle vastu ei saa mul midagi olla. Nii et kui halb see kogemus ikka olla saab.

Aga solberdamine siiski ette võeti. Päris kiiresti saab selgeks, et ei vaatagi nii väga ühte eluloofilmi ajaloo suurimast popstaarist, vaid pigem järjekordset sotsmeedia slop-videot. Mõni veidi pühendunum kassiomanik oleks nagu oma kiisukesele eluloo välja mõelnud ja siis videogeneraatorist mingisuguse kompoti välja lasknud. "Nupsu: The Movie". Samas võiks sellise filmiga rahul olla ka mõni kunagine Kesk-Aasia või praegune Ida-Euroopa diktaator, kes andis režissöörile täiesti vabad käed kujutada ennast nii ausalt kui võimalik. Ja tulemuseks oleks muidugi see, et see Kesk-Aasia diktaator on põhimõtteliselt Jeesus Kristus.

Kõik mitte-muusikalised stseenid on lahendatud nagu kella pooleviiene seebikas. Viis-kuus lauset ühel, poolel või mitte ühelgi teemal. Kui midagi kaalul on, siis on "intriig" nendes tühjades stseenides allajoonitud, bold'i pandud ja siis veel paar punast vilkuvat noolt ekraanile pandud, et sa ikka aru saaksid, et intriig on just nimelt seal. Isa on paha. Michael on hea. Isa tahab Michaelit ära kasutada, kuigi on üritanud terve elu ta tiibu kärpida. Michael ei taha lasta ennast ära kasutada. Isa on tugev. Michael on nõrk. Jne, jne.

Ei ole vahet, kas see oligi nii mustvalge või ei olnud, aga igal juhul tasuks see suhe isegi mustvalgena ühe hea filmi huvides mängida välja mitmekihilisemalt kui kassahitis "Nupsu: The Movie". Eriti kui Michael ja Joe Jackson on põhimõtteliselt filmi ainsad päris tegelased paljude episoodiliste karikatuuride vahel (kellest meeldivaim-huvitavam on John Branca ja temaga seotud stseenid).

Ja kui ühtegi intriigi parajasti ei ole (neid stseene on ka parajalt, kui mitte liiga palju), siis žongleeritakse niisama easter egg'idega või venitatakse välja loojutustamise seisukohalt tähtsuseid "oh, that's so Michael!!!"-momente.

Aga siis, aga siis! Aga siis pannakse sulle lutt suhu, sest hakkab kõlama üks ja teine ja kolmas maailma parimatest lugudest. Natuke lähikaadreid kurbadest / rõõmsatest nägudest mingis toas rääkimas punnitatud dialoogi, mis jätab mulje, nagu oleks filmivõteteks prinditud kogemata välja stsenaariumi esimene visandlik versioon, ja siis natuke maailma-parimate-lugude-lutti. Ja uuesti ja uuesti. Ja ega lutt suus ei olegi enam midagi kobiseda. Vaatajale kallatakse suhu terve peotäis muusika-Xanaxeid, et siis uuesti järgmise kooliteatri stseeniga ta üles kütta. Korralik karussell.

Omaette väljakutse oleks muidugi näidata ekraanil midagi nii karmi, mille vaatamist ei päästaks taustal kõlav "Wanna Be Startin' Somethin'". Nii et seegi on väikest viisi sohk (heh, pole pääsu!). Selles mõttes, et kui "Kirgede tormis" kõlaks iga mõne stseeni tagant Michael Jacksoni lood, siis oleks ju see ka vaadatav. Vähemalt vaadatavam kui ilma Michael Jacksoni lugudeta.

Ja eks olegi Michael Jacksoni "lugu" ääretult keeruline kuidagi kokku võtta ja ühtede kahetunniste kaante vahele panna. Võtta tükkideks lahti Jacksoni väga omamoodi olemus, Jacksonit ennast ja teda ümbritsenud inimeste reaalsus, selle ebamugavus, ebareaalsus ja hüperreaalsus ja siis seda lihtsurelikele selgitada kõlab nagu korralik väljakutse. Võib-olla ei olegi seda võimalik kinolinale sobivas pikkuses teha.

Aga kui juba proovida, siis võiks seda kõike lihtsustada näiteks keskendudes põhjustele, miks üldse kohe 17 aastat tagasi surnud Jacksoni eluloofilmi esimesel linastusnädalal kinodesse üle maailma 218 miljonit dollarit tassiti. Ehk siis Jacksoni muusika.

Aga pika puuga läbi aegade edukaima albumi "Thrilleri" valmimisele keskendutakse umbes sama suure kui mitte väiksema hoolega kui Jacksoni suhtele oma CGI-ahviga ja popstaari pöördumatule lapsemeelsusele, mis oma intensiivsuses mõjus juba ennatliku selgitusena teemadele, mida lõpuks filmis ei käsitletudki.

Aga Quincy Jones ja Michael Jackson koos stuudios näiteks "Billie Jeani" lihvimas on ju vist natuke olulisem kui šimpansiga Twisteri mängimine? Meenub kõige meeldejäävam stseen räpigrupp N.W.A. loo jutustanud filmist "Straight Outta Compton", kus Dr. Dre ja Ice Cube seni bändi metseeni-produtsendina tegutsenud Eazy-E-st räppari teevad ja loo "Boyz-n-the-Hood" sünd saigi igaveseks jäädvustatud. "Michaelis" jõutakse millelegi sarnasele kõige lähemale sellega, kui tal väikese lapse ja korraks hiljem täiskasvanuna palutakse lauldes mitte tantsida. Ja et ta vaatas "Thrilleri" valmimise ajal palju vanu õudusfilme...

Kõik esinemis- ja muusikastseenid on kindlasti filmi kõige meeldivam osa ja seda paljuski eespool mainitud põhjustel. Imelikult robotlikku juttu ei räägita ja kõlavad Michael Jacksoni lood. Need on lahendatud võrdlemisi dünaamiliselt ja hoogsalt, tuuakse vaatajale väga lähedale. Tahaks kohe kõvemaks keerata, et kinotoolis veel hoogsamalt niheleda / tantsida. Oleks võinud neid ilma suurema kurtmiseta kaks tundi vaadata ja nende pärast kaaluks ehk isegi filmi uuesti vaadata. Aga kas selleks on vaja teha eluloofilm? Või üldse seda lavastada kuidagi? Piisaks vist mõne õnnestunuma Jacksoni kontserdi remasterdamisest ja kinodesse saatmisest.

Kui see kuidagi oluline, siis Jaafar Jackson saab kõneledes tõesti päris hästi pihta oma onu heledale häälele ja väidetavalt isegi laulab vahepeal täitsa ise, kuigi enamuses kuuleme siiski Michaeli häält lindilt. Mingi piirini saab ta pihta ka oma onu maneeridele, olemisele, tantsimisele vist isegi kõige täpsemalt, ja kaugelt, kostümeeritult, nii et pool nägu on varjatud, on ta tõesti nagu Michael Jacksoni koopia. Teistes momentides tuleb vaadata ebamugavalt lähedalt ülipikka "Su nägu kõlab tuttavalt" osa.

Film pidigi algselt lõppema sellega, et Jackson saab kätte oma esimesed pilastussüüdistused. Tootmisfaasi hilises järgus aga avastasid MJ-masina advokaadid, et igasugused viited süüdistajatele on kunagistes kokkulepetes välistatud. Jacksoni pärandi eest hoolitsejad viskasid siis filmi pihta veel miljoneid, et lõpp teisiti välja mängida ja stseene juurde ja / või ümber filmida.

Nii et selle asemel lõpeb film hoopis Jacksoni mõnelauselise vabanemisega oma isa ikkest keset The Jacksonsi viimase tuuri viimast kontserti aastal 1984, siis toimub täiesti suvaliselt nelja-aastane hüpe aastasse 1988, kus Jackson esitab juba Londoni soolokontserdil lugu "Bad". Ja ongi kõik. Ekraanile ilmub küll uhkelt sõnum "Tema lugu jätkub", viidates eeldatavasti järgmisele osale ning samal ajal vabandades välja totaalselt läbimõtlemata filmi lõppu.

Omaette oluline ja huvitav oleks lugeda arvustust inimeselt, kes on sündinud näiteks Jacksoni surma aegu või sel ajal. Kellel on Jacksoniga olnud minimaalne kokkupuude. Teab lihtsalt, et kunagi on selline kangelane siin samal planeedil ringi käinud ja äkki tunneb raadiost ära ka "Billie Jeani". Sest vaatajale, kes on elu jooksul kogunud piisavalt konteksti ja teadmisi (ja tahtmist / valmisolekut), et filmi enda poolt täitmata jäänud augud ise ära täita, võib ju ekraanil jooksev moodustada natukenegi loogilise terviku.

Aga ilma selle kontekstita võib täiesti vabalt tekkida küsimusi, et miks Jackson kuskil mänguasjapoes korvpalle allkirjastab, siis emaga kodus teleka ees popkorni sööb, igas kolmandas stseenis, ka juba täiskasvanud mehena, Peeter Paani pildiraamatut loeb või jah, oma ahviga(!) Twisterit mängib. Kui seda loeb keegi, kes ei tea Jacksonist midagi, siis võtke ette. Kes teab, võib-olla on see Jacksoni-võõrale inimesele hoopis suurepärane sissejuhatus.

Üüratu kuulsuse teema piirnebki põhimõtteliselt stseeniga mänguasjapoes ja siis fännidest läbi trügimisega. Ometi muutub see ajas Jacksoni juures üheks huvitavamaks ja pikemas perspektiivis, mis praegusest filmist veel välja jäi, määravamaks asjas tema karjääris. Huvitavamaks sellepärast, et sellisel tasemel kuulsuseid ei pruugigi meie playlist'induvas ja mullistuvas jne-jne maailmas enam tullagi. Sama mündi teise küljena on ka fännide suhe oma lemmikutega kindlasti muutunud.

Kui võtta lähim näide tänasest päevast, Taylor Swift, siis usutavasti on tõenäosus, et keegi jalutab temast rahulikult mööda mõttega "heh, see oli ju Taylor Swift" ja siis oma päevaga jätkab, tunduvalt suurem kui Jacksoni puhul. Väljaspool USA-d kindlasti. Swifti müüduimal albumil "1989" on "Thrillerini" veel 55 miljonit albumiühikut minna.

Loomulikult oli ka inimesi, kelle jaoks Jackson ei olnud cool ja neid, kes oleks mõnda Facebooki kommentaariumisse lolli mängides kirjutanud, et "oota kas see mingi Michael Jakson üldse on mingi laulja vä", aga müüti Jacksonist see enam ei huvita. Nii et miks mitte lahata oma müüdi- või legendisõbralikus filmis ka seda müüti, mis laamadest palju huvitavam on.

Kui mõnda päriselulist tegelast lähiajaloost, või ka üldse ajaloost, on põhjust käsitleda superkangelase või Jeesusena, siis eks see ju Michael Jackson olla võib. Kui võtta Jacksoni diskograafiast näiteks "Earth Song", siis võib ju uskuda, et ta heatahtlikult, aga siiski egomaniakaalselt ja samal ajal naiivselt uskus, et suudab oma muusikaga lõpetada nii pätijõukude vahelised sõjad kui ka kõik muud maailma hädad. Aga selle tõsiseltvõetavaks käsitluseks eluloofilmis võiks sellel ettekujutusel olla filmis mõni tõke, mida ületada. Midagi, mis selle ettekujutuse proovile paneks. Jackson saab siis tõestada, et nii ongi.

Aga kui Jackson filmi lõpuotsas oma turvamehele teatab, et tema saatus on muusikaga maailm päästa, ehk siis ennast Jeesuseks kuulutab, siis näidatakse turvamehe totakalt heldinult naeratust ja kõik. Ometi on see ju tegelikult, selles ajahetkes, veel üpris hullumeelne jutt. Vähemalt kellelegi võiks olla. Või olid kõik Jacksonit ümbritsenud inimesed juba selleks hetkeks nii suured pugejad, et ei julgenud midagi öelda?

Ei tea, film seda igatahes ei ütle, vaid näitab meile Jacksonit igal vabal hetkel lihtsalt niisama "pidalitõbiste" seltsis aega veetmas, samal ajal kui kõik tema ümber peaaegu pisarsilmil vaatavad, kuidas ta üle vee kõnnib. Mis paratamatult viib meid ringiga tagasi nii Jeesuse kui ka Kesk-Aasia diktaatori eluloofilmi juurde.

Jeesus või superkangelane sobib tiitliks hästi ka siis, kui vaadata superfännide reaktsiooni filmi negatiivsetele arvustustele, mida nad käsitlevad kui rünnakut Jacksoni isiku ja legendistaatuse vastu ning korraldavad "küberrünnakuid" erinevatele platvormidele, kus publik filme hinnata saab.

Veebilehel Rotten Tomates on "Michael" publiku hinnangul (ehk vihale aetud Jacksoni fännide töö tulemusel) põhimõtteliselt saja punkti film. Enam paremini ei saa. Veidike madalam skoor on samal leheküljel filmidel nagu "Oppenheimer", "Dune 2", "Eelmised elud". Päris korralik segadus. Ühelgi neist pole muidugi vahe kriitikute arvustusi koondava skooriga kolmekordne, nagu seda on "Michaelil".

Ehk siis superfännide jaoks ongi olulisem "Michael" faktina kui filmina. Jumal tänatud, et see film üldse olemas on! Mida ja kuidas seal tehtud on, on täiesti ebaoluline! Kui võtta keskmise superfänni peast välja ettekujutus Jacksoni eluloofilmist ja lasta see "Nupsu: The Movie" eeskujul vorstimasinast välja, siis ei jääks tulemus arvatavasti kaugele sellest, mis praegu kinodes jookseb.

Mis panebki kõik filmi valmimises osalenud korraliku küna ette, sest inimesi, kellel on Jacksoniga mingi märkimisväärne seos, mälestus, lood, kontekst, side tema müüdiga ja arvamusi sellest, on nii palju, et filmi tootes võivad mõne julgema otsuse tegemise tagajärjel plahvatada mitmekümne miljoni inimese ajud. Ja milleks siis tootjana selline risk (ehk mõnigi huvitav või natukene julge otsus) võtta, kui põhi sihtgrupile piisab faktist, et see film või fännitoode olemas on.

Aga "Billie Jean" on praegu Spotify ülemaailmse edetabeli esikümnes, nii et selles väikses aspektis rõõmustan suure fännina koos superfännidega. Mingisuguse labidatäie sütt see Jacksoni müüdivedurisse viskas ja aitas seega ka kaasa, et Jacksonist saab üks 20. sajandi muusikutest, kellest räägitakse veel ka 300 aasta pärast. Praegu jääb ta aga endaväärilisest ekraniseeringust ilma.

Ehk võib "Michaelile" olla tänulik selle eest, et ta loob põhjuse teha järgmine ja järgmine, kuni 2079. aastal möödub 70 aastat Jacksoni surmast, temaga seonduvad materjalid ja muusika vabanevad pärandihaldurite kontrolli alt ning keegi saab tema elu ja tegemised siiralt ette võtta. Kui me pole selleks ajaks juba kollektiivselt kokku leppinud, et Michael Jackson oskas lennata ja käepuudutusega surmavaid haiguseid ravida. Samas ei imestaks ka praegu, kui see nii oligi.