Eesti paviljon asub Giardini alalt mitte kaugel vaikses kõrvaltänavas, algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Kes leiab tee Eesti paviljoni juurde üles, näeb midagi üsna tavapäratut – kunstinäituse valmimise telgitaguseid.

Näitus algas Merike Estna esimeste pintslitõmmetega. Külastajad saavad biennaali jooksul sisse astuda avatud ateljeesse, kus sügiseks valmib 22 suureformaadilisest lõuendist koosnev maal. Kunstniku sõnul on teda aastaid kandnud huvi ja otsing elava maali poole.

"Minu jaoks on maal kõige rohkem elus just siis, kui ta sünnib. See kohapeal maalimine või pikaajaline performatiivne protsessi näitamine on olnud mul päris mitmeid aastaid mõttes ja Veneetsia biennaal tähendab väga suurt platvormi, kus seda ka näidata," ütles kunstnik Merike Estna.

Teisalt tähendab vaatajate silme all töötamine kunstnikule ka parajat annust eneseületust - näidata ennast kõige haavatavamast küljest, seda hetke, mil tööd ei ole veel viimistletud, vaid alles pooles järgus.

"Minna koju selle tundega, et nüüd kõik näevad seda, mis täna teisiti oleks võinud minna. Aga mulle endale ongi oluline õppida seda aktsepteerima ja näidata seda protsessi heas ja halvas," sõnas Estna.

"Seda kohta pole väga lihtne üles leida, sest see kirik on hästi peidetud. Näituseruumi sisse astudes on esmane mulje, et see on alles ehitusjärgus. See ongi arvatavasti huvitav, astuda otse tegevuse sisse," ütles kaasaegse kunsti kuraator Poolast Karolina Ziebinska.

"Minu meelest on imeline, et Merike töötab tegevuspõhiselt. Et ta on siin kohal nii pikalt ja maalib iga päev. Ma ootan väga lõpptulemust," ütles Helsingi kunstihoone juht Anders Kreuger.

Veneetsias valmiv suurteos jõuab Eesti publiku ette 2027. aastal Tallinna Kunstihoone näitusel.