Monroe alustas oma karjääri modellina. 20-aastaselt sõlmis ta lepingu 20th Century-Foxi stuudioga, leidis ühes mentoriga oma nüüdseks legendaarse lavanime (mis hiljem sai ka tema päris nimeks) ning õppis esimestel kuudel Foxis näitlemist, laulmist ning tantsu ning filmitegemise protsessi. 1947. aastal tegi ta oma esimesed, kuid pea märkamatud filmirollid. 1948. aastal sõlmis ta aga uue lepingu Columbia stuudioga. 

Tutvuste kaudu sai ta mitmeid väiksemaid rolle ja kõrvalosi, millest kaks pälvisid ka suuremat tähelepanu: Joseph Mankiewiczi draamas "Kogu tõde Eve'ist" (1950), mis pälvis 14 Oscari nominatsiooni, ning John Hustoni noir'is "Asfaldidžungel" (1950).

Suurest skandaalist (sai avalikuks, et Monroe poseeris oma modellikarjääri jooksul alasti) hoolimata hakkas just siis kujunema Monroe maine seksisümbolina ning tema tuntus aina kasvas. Soovides näidata oma oskuste ulatust, tegi Monroe kaks märkimisväärset rolli: noir-draamas "Öine kokkupõrge" (1952) ning psühholoogilises põnevikus "Draama hotellis" (1952).

Marilyn Monroele pühendatud programmis linastuvad Henry Hathaway noir-elementidega krimidraama "Niagara" (1953), Howard Hawksi muusikaline komöödia "Härrasmehed eelistavad blondiine" (1953) ning kaks Billy Wilderi komöödiat: üks kõigi aegade parimate filmide hulka peetav "Džässis ainult tüdrukud" (1959) ja "Seitsmenda aasta kihelus" (1955), mille lehviva valge kleidi stseen on kujunenud Monroe karjääri üheks ikoonilisemaks.

Programmi kuraatori Emma Leena Toomsalu sõnul on Marilyn Monroe pärand filmistaari ja popkultuuri legendina ainulaadne.

"Tahtsime tema panust filmi- ja kultuurilukku austada just tema 100. sünniaastapäeva puhul – kuigi tema karjäär jäi lühikeseks, on tema filmid jätkuvalt üle maailma kõrgelt hinnatud ning Monroe ise on ka kümnendite jooksul peale oma lahkumist inspireerinud lugematul hulgal kunstnikke, muusikuid ja filmitegijaid," märkis Toomsalu.