Hersoni kesklinn on kaetud droonivastaste kaitsevõrkudega. Mõnel tänaval on juba olemas koridorid, kohati pannakse võrke meie silme ees. Sisse- ja väljasõiduteed moodustavad pikad koridorid võrkude all. Meie Hersoni tuttav, kellega koos sõidame mööda tänavaid, näitab, kus hiljuti tekkis "surma rada", otse magamisrajooni keskel; seal töötavad edasi väiksed poed, letil on müügil hooajalised puu- ja köögiviljad. Droonide safari muudab linna käekäiku, aga ei peata seda. Tänavatel võib kohata hõivatud ja lõuna päikese käes mõnusalt laisaks läinud inimesi, hoovides kuivab pesu nööridel, vanemad prouad inspekteerivad oma lilleaedu. Raamatukokku kogunevad helged ja ilusad lapsed, kes naeravad ja arutavad Zoomis oma prantsuse eakaaslastega edasist tööd ühise raamatu kallal. 

Kui minna välja suitsetama, siis peab kindlasti jääma kastani jämeda võra varju, sest õhust võib sind märgata vaenlase FPV-droon; peab vaatama ka jalgade alla, sest seesamune droon jõudis juba liblikmiine laiali paisata. Mingil hetkel on seda hästi kuulda puude kohal, piniseb otsekui hiigelsääsk. Vastik tunne, kui sind jälgib õhust see surmamasin, ja miskipärast mulle meenuvad kalmaari-moodi valverobotid Sentinelid "Matrixist". "Pole sellist fantastikat, mida reaalsus pole võimeline ületada" – ütles mu isa. 

Meie sõbrannad – raamatukogutöötajad – näitavad artefakte enda improviseeritud suure sõja muuseumist. Vaenlase droonid-mõrvarid, nende heited, mürskudest välja venitatud metallikillud, kiudoptilised rullid droonidest, kiirabi ukse fragment, mida sai enne linnas drooniga rünnatud. Selle kõrval leiab päästetud fotoalbumit mahapõlenud korterist, soojad sokid, mida vanaemad koovad sõjaväelastele. Ühel hetkel näed laual väikest karbikest, mille sees on võtmed kodust, mida enam pole. Võtmete omanik selgitab, et tema koduküla on Krõnkõ vastas, nii et sellest pole midagi jäänud. Me embame pikalt, sees undab terav tuli, mis tõuseb aina kõrgemale, põletab sõnu ja kõrvetab pisaraid. Me kallistame siin üldsegi palju, kõvasti ja vaikides, otsekui tunnistades üksteisele, et seisame külg külje kõrval.

Lemmik tankla, kus me Hersonist lahkudes alati peatusime, jõime kohvi ja võtsime midagi süüa, seisab nüüd keset põldu musta skeletina pärast vaenlase drooni tabamust. Siin hukkusid inimesed. Teel Mõkolajivisse loeme Hersoni gruppidest, et droon paiskas liblikmiine kohe sissesõidul linna. Seal tegime tavaliselt grupifoto – väikese viivitusega oleks meie teed drooniga ristinud. 

Paduvihm ja päike on siin vaheldumisi, taevas laiutavad pikalt vikerkaared, ja steppide silmapiir jäädvustub silmis oma kõige kaunimal õitsenguajal, selleks, et hiljem meenuma vaid unes: lõõmavad moonide põllud, purpursed põld-varesjalad rukkipeade vahel, kõikvõimalikud roosid majade ees ning pärast küla sinetab jälle miski nii heledalt – kas lina? – kuni silmapiirini välja. See meenutab merd. Eikuskil, sügaval oblastis vahetab telefon mu geolokatsiooni Lima vastu Peruus, ja maastik mängib sellele kaasa: inimsuurused karuohakad ja ümarad rebasheina põõsad kõrbenud längudel. Mööda melanhoolset jõge nimega Inhulets töötavad demineerimisgrupid. Ühel teeserval on juba näha valgeid palasid demineeritud längul, teisel – madalamal ja veele lähedasemal – serval viskavad oma mõtlikke pilke demineerijate suunas keerdsarvedega pruunid ja tumedad lehmad. 

Kalõnivske külas kooli ette parkides märkame, kuidas inimesed tassivad mustast veoautost ehitusmaterjale. Küla viibis okupatsioonis peaaegu üheksa kuud ning oli deokupeeritud koos kogu parempoolse Hersoni oblastiga (oblasti vasakkald on jätkuvalt okupeeritud – toim.). Rindejoon jooksis läbi selle küla, siin on palju purustusi. Kooli jõusaali hoone kannab mürsude märke, aknad on tühjad pärast siinse silla õhku laskmist, ent akende kohal võib näha lärmakaid pääsukeste pesasid. Jõusaali keldris oli piinamiskoht, peale deokupeerimist leiti sealt ketid, gaasimaske, ämbrid mingisuguse happega, madratsid, mille peal magasid keldrisse aetud inimesed – need, kes loobusid koostööst okupantidega ja keeldusid vene passe võtmast. 

Täna on meil siin samas keldris kirjandusõhtu, mis on pühendatud Dniprova Tšaikale, tuntud Hersoni päritolu kirjanikule. Selline sürreaalne reaalsus. Endine koolidirektor oli aktiivne kollaborant, põgenes koos okupantidega, praegu on tal ametlik süüdistus Ukraina võimudelt, aga tema varjab end kuskil. Kirjandusõhtu lõpus vestleme kohalikega nende kogemusest okupatsioonis. Siinsed sõbrad muretsevad otsekui mu pereliikmed, et ma tulin karkudega. Ja alati pakutakse meil siinkandis süüa ja sooja. 

Vestleme ka kohalikust identiteedist, sellest, et siin ei peetud ennast kunagi Venemaaks, vaatamata kõikidele koloniseerimiskatsetele. Suur stepp, mis ennast ise tunneb. Küla ajalooline nimi on Velõka Seidemõnuhha, mängus on juudi etümoloogia, tõlkes tähendab "puhkuse väli". Juudi kogukond oli peaaegu viimseni hävitatud Holokaustis. Taas tulevad inimesed, kellega nägime viimane kord, nad ütlevad, et vaatavad tihti videosid eelmisest kohtumisest. Tulevad sõbralikud koerad, eikellegi ja kõigi omad. Tahaks rääkida veel, olla veel siin, mitte ära sõita.

Juba autos arutame, et lõunamaisel valgusel on teised, eredamad toonid, mistõttu õhk saab merevaigu värvi. Mõkolajivis virvendab koidu ajal Pivdennõi Buh, mille kohal kummardavad sadama kraanad otsekui kured, kõrgendikult paistab raketi tabamuse saanud oblasti valitsuse hoone. Videvik. Õhus hõngavad nii teravalt viimased leedripuud tee ääres, paksult ja magusalt lõhnavad pärnad ja metsik oliiv. 

Ööseks üritame pääseda endisesse ürgsesse tuuleveskisse, mis paikneb looduskaunite kohalike graniidikaljude vahel. Räägime sellest, et see maa tõi meile kõigile kergendust. Erinevat pidi, aga kõigile. Tahaks emmata seda maad kogu oma kehaga, võtta sellelt välja mürki, kasta seda ja ravida. Ja hoida neid uskumatuid inimesi. 

Katerõna Kalõtko (1982) on ukraina luuletaja, tõlkija, proosa- ja luulekogumike autor, Ukraina PENi liige. Kirjanduses debüteris noorena, kui sai 17-aastasena kirjanduskonkurssi "Hranoslov" peapreemia. Tema raamatud on saanud mitmed tiitlid, sh ukraina BBC 2017. aasta raamatu tiitli. Oma luulekogu eest pealkirjaga "Vaikijate orden" ("Орден мовчальниць") sai 2023. aastal Ukraina riikliku peapreemia kirjanduse valdkonnas. Samal aastal kirjutas ka teksti rahvusliku raadio etteütluse jaoks. Eesti keelde on tema luuletusi vahendanud ja hiljem oma FB blogis avaldanud Anna Verschik.