Kerime aega pisut alla 20 aasta tagasi ning leiame end olukorrast, kus – ilma eriti liialdamata – on Kings of Leon üks maailma suurimaid rokkbände. Nende 2008. aastal ilmunud "Only by the Night", eriti selle hittsingel "Sex on Fire" kõlab raadiotes ja ööklubides, kolmest vennast ja nende nõbust koosnev bänd oli äkitselt igal pool. Selles tuules purjetasid nad veel mõnda aega, ka järgmine kauamängiv "Come Around Sundown" 2010. aastal lendas sama hoogsalt, üsna edukaks võib pidada ka kolm aastat hiljem kuulajate ette jõudnud "Mechanical Bulli".

Ühest küljest maandus nende soojast Tennessee'i päikesest laetud kokteil garaažirokist, bluusist ja hillitsetud soul'ist täpselt õigesse kohta, kuna maastik oli külluslikust indie rock'i lainest juba üles küntud, nende pisut ootamatu vaatenurk samadele motiividele aitas eredalt silma paista. Teisalt aga kadus kindel pind sama kiirelt jalge alt, sest tipphetkel nakkava ja nutika laulukirjutusega silma paistnud Kings of Leon ei suutnud muutunud aegadega kaasas käia: maailm liikus edasi, nemad aga proovisid ikka samade reeglite järgi mängida. Kuni 2016. aastal ilmunud plaadini "Walls" andis veel ustavamaid kuulajaid ära petta, pärast seda hakkasid ka nemad juba vaikselt kukalt kratsima.

Enne suurt kommertsedu oli aga Kings of Leon tegelikult veelgi tuumakam bänd, nende esimesed kolm albumit väärivad siiani tähelepanu, kuna esitlevad ilmekalt nullindate alguse Ameerika roki üleminekuaega, kus otsiti enda kohta selgelt ülepakkumises oleval maastikul. Ehk siis umbes 15 aastaga elasid nad ansambliga läbi mitu suuremat või väiksemat metamorfoosi.

Konteksti seadmiseks pean selgitama, et ka mina olin nende suur fänn, kuskil menualbumi aegu nimetasin isegi uhkusega Kings of Leonit oma lemmikbändiks ning 2014. aastal, kui nad Lätis oma suurema populaarsuse viimastel aastatel esinesid, käisin neid esmakordselt ka kuulamas. Eesti kontserdist kuuldes ning pärast esimest ohoh-hüüet jäin aga kuni viimase hetkeni (loe: kontserdi toimumispäevani) mõtlema: kas ma vajan nende muusikat enam enda ellu?

Väga lihtne vastus on, et tegelikult ei vaja. Tõsi, juba mainitud esimesed albumid väärivad taaskülastust ning kõlavad nüüd distantsilt isegi veel huvitavamalt kui toona, kuid viimase kümmekonna aastaga on Kings of Leoni roll laiemas muusikatööstuses kahanenud olematuks. Kunagised austajad on neist välja kasvanud ja uue publiku püüdmiseks pole nad justkui ühtki pingutust teinud: viimased kaks sel kümnendil ilmunud plaati on mu kõrvust läbi käinud, aga ühtki takti pole kuklasse salvestunud. Vaid mullu sügisel ilmunud lühiplaat "EP #2" pani korraks kõrvad liikuma, sest mõneks hetkeks sähvatas seal seda nõtkelt loidu, ehk isegi pisut õllevines ja päikesepistest energiat, mis neid parimatel hetkedel kirjeldas.

Kõik see paistis silma ka Unibet Arena Kvartalisse püstitatud lavalt, kus Kings of Leon pooleteise tunniga oma diskograafiast läbi kihutas. Tallinnast oma tuuri alustanud bänd ei olnud veel tihedast kontsertkavast ja unepuudusest oimetu, seega muidu üsna stoiline bande üllatas aeg-ajalt isegi naksakamate kommentaaridega ning elavama lavalise liikumisega. Lugude valik see-eest andis aimu ka nende enda mõistmisest: ega kedagi ilmselt meie värskem looming niivõrd huvitagi, teeme igaks juhuks paar lugu kontserdi keskpaigas, aga siis hüppame kiiresti kuldaega tagasi.

Ehk oleme seega jõudmas reaalsusest, kus 90ndate unustatud ühe-hiti-imed ning niisama viiendajärgulised bändid oma kustuvat leeki Ida-Euroopa retrofestivalidel lõkkel hoidmas käivad, hoopis olukorda, kus nende koha võtavad üle nullindate alguse tegijad? Tallinna publiku – mis kuulmise järgi koosnes suuresti soomlastest – leiget vastuvõttu arvestades, kus näpud visati püsti vaid mammuthittide peale, võib aimata, et nii-öelda aktuaalset tulihingelist oli rahva seas tugevas vähemuses, enamik tulid lihtsalt uuesti läbi elama oma teismeiga. Hüpoteesi kinnitas ka sotsiaalmeedia, kus enamik minu tutvusringkonnas kirjeldas kontserti kui rännakut tagasi nooruspõlve.

Kings of Leonist on seega saanud pärast mitut suvalist albumit täisvereline nostalgiabänd, mis eristab neid mitmetest teistest samal ajal alustanud kollektiividest. Kui näiteks The Killersi puhul võib sellest mingeid märke näha, et tullakse vaid igaveseks ajusagarate vahele jäädvustatud "Mr. Brightside'i" kaasa üürgama, siis Arctic Monkeys seevastu on suutnud end edukalt ümber- ja taasmõtestada, nad on leidnud värske näo ja seekaudu ka uuel kümnendil uue tähenduse. Kõik nad mitte lihtsalt ei hakanud tegutsema, vaid olid ka tipus enam-vähem samal ajal, Leoni vennad on lihtsalt võidujooksus kõvasti tahapoole jäänud.

On selles siis otseselt midagi halba, et hakkame vaikselt uut kümnendit ette võtma, mille muusikalist pärandit teisele-kolmandale-neljandale ringile saata ning pakkuda seeläbi kuulajatele ärevas maailmas korraks turvatunnet? Ilmselt mitte. Lood nagu "My Party" ja "Black Thumbnail", kus kitarrid valjemalt kärisema hakkasid ja ümaraks keeratud poprokk korraks riiulile tõsteti, muutsid ka mind elavamaks. Küll aga olen enam kui kindel, et mugavustsooni asemel suudaks Kings of Leon end vabalt praegugi veel taasleida, rikkalik pärand ei pea tähendama seda, et ei võiks proovida ka midagi uut teha.

Kolmandat korda ma enam samu lugu kuulama ei viitsiks minna, aga praegu oli veel täitsa tore, sest lõppude lõpuks oleme me kõik nostalgia ees üsna relvitud.