"Vesi enamasti jõe kujul" on Ukraina kunstniku ja uurija Sonya Isupova esimene isikunäitus. Näitus uurib nõukogude taristuprojekte ja nende kujutamisviise, keskendudes Lõuna-Ukrainas Dnipro jõe äärde ehitatud hüdroelektrijaamade tammidele, eriti Kahhovka ja Dnipro hüdroelektrijaamadele. Isupova näitlikustab filmi ja arhiivi uuringute kaudu, kuidas need projektid kujundasid ümber nii maastikku kui ka kollektiivset mälu.

Näitus on osa tema doktoritööst, mis keskendub koloniaaltaristu mõjule maastikes. Ta käsitleb nõukogude filme taristust kui "kujuteldavaid kaarte", mis aitasid luua ühtset nõukogude ruumi, säilitades samal ajal visuaalseid andmeid territooriumidest enne nende ümberkujundamist. Nende filmide kaudu on võimalik jälgida hävingu algust ja rekonstrueerida killustatud mälestusi maastikest, mis olid uppunud Kahhovka ja Dnipro veehoidlate tehismere alla.

Monumentaalsuse ja kasulikkuse vahele asetatud nõukogude hüdroelektriprojektid lõid erilise visuaalse keele, mis esitles loodust poliitilise võimu poolt muudetuna. Arhiiviesemete ja spekulatiivse rekonstrueerimise kaudu külastab näitus neid uppunud maastikke ja neisse põimitud ajalugu.

Näitus "Charge, Jaw, Babble, Faucet" ("Laeng, lõug, pomin, segisti") kasutab pudikeelt ühtaegu nii kilbi kui tööriistana, et uurida keele alternatiivseid loogikaid. Kommunikatsioon ulatub siin sõnadest kaugemale, laienedes vormideks ja varjatud tähendusteks. Pudikeel kui privaatne mõistmise ruum kutsub vaatajat osa võtma peitusemängust keele, keha, huumori ja seletamatu vahel.

Ronja Siitonen, Maria Wrang-Rasmussen ja Martina Zito töötavad video, installatsiooni, skulptuuri ja želeemaali tehnikates, tuues näitusele kokku nüüdisaegseid loitse ja rütmilisi keeli.

Mõlemad näitused on avatud 16. augustini.