Elas kord üks kunstnik, kes viis oma teosed väiksesse galeriisse klaasi taha ning sulges need uksega ruumi. Ta ei pannud akna ette kardinad ega katnud kinni klaasi, lubades möödujail sealt sisse vaadata. Klaasi taga on pisike maailm, kuhu sisse ei pääse. Seal on kõverad puud, krepp-paberist potitaimed, väikese maja habras arhitektuur, viltune känd, hoolsa käe all valminud raamitud tikandid ning üks räsitud linnupoeg, kelle kohal lopergune päike. 

Näituse saatetekstist ilmneb, et halli linnupoja puhul on tegemist pardiga, mistõttu meenub mulle esmalt Hans Christian Anderseni 19. sajandi muinasjutt "Inetu pardipoeg". Nii Anderseni muinasjutus kui Liisa-Lota näitusel on tegelasteks linnud, kuid veelgi olulisem on muinasjutu loogika ise: tunne, et kusagil klaasi taga eksisteerib maailm oma reeglite ja rütmiga, kuhu lugejal-vaatajal puudub täielik ligipääs. Selline distants ei mõju pelgalt praktilise piiranguna, vaid kujundab kogu vaatamiskogemust. Ka muinasjutte ei saa puudutada, võimalik on neid üksnes ette kujutada, uskuda ja end nende sisse mõelda. Konteiner galerii klaasile peegelduvad puud, taevas, möödujad ja vaataja ise põimuvad konteineri sisemusega ning korraga vaadatakse kahte maailma: seda, mis asub klaasi taga, ja seda, milles seistakse ise.

Anderseni "Inetu pardipoeg" on lugu sellest, kuidas ekslikult määratletud olend leiab lõpuks oma õige kuju. Pardipoeg kasvab suureks ja mõistab, et ta ei ole tegelikult kunagi olnud inetu pardipoeg, vaid luik. Sellega lõpeb ka ekslemine. Kannatused saavad tagantjärele tähenduse, sest neil oli eesmärk: jõuda äratundmiseni. Muinasjutt pakub lohutavat kujutlust, et kusagil ootab meid kõiki õige koht ja õige kuju ning ühel hetkel on võimalik sinna pärale jõuda.

Jõelehe "Veel ilusam" näib aga küsivat, mis juhtub pärast õnnelikku lõppu? Selle küsimuse võti peitub pealkirjas. Veel ilusam juhib tähelepanu mitte niivõrd ilule, vaid pigem sõnale "veel". See väike sõna näib märkamatult kujundavat üha suuremat osa meie kaasaegsest hiliskapitalistlikust maailmakogemusest. Veel parem. Veel rohkem. Veel uhkem. Veel noorem. Veel peenem. Veel ilusam. Veel, veel, veel. See ei väljenda puudust, vaid midagi märksa paradoksaalsemat – piisavuse võimatust. Et miski saaks olla veel ilusam, peab see juba olema ilus. Ometi ei luba "veel" sellel seisundil kunagi püsima jääda. Nii muutub iga saavutatud hetk ainult vahepeatuseks järgmise täiustamise poole.

Selles mõttes on "veel" peaaegu et vägivaldne sõna. Ta ei luba millelgi lihtsalt olla, vaid eeldab, et olemasolevas on alati midagi, mida saab parandada, juurde lisada või ära võtta. Kui kõik saab olla veel parem, muutub olevik paratamatult ebapiisavaks. Selline mõtlemine ulatub kaugemale tarbimisest või välimusest. Ka iseendast on saanud projekt, mida tuleb pidevalt täiustada. Keha võiks olla veel peenem, elu veel sisukam, töö veel tähenduslikum, kodu veel ilusam, mina ise veel rohkem "mina". Isegi autentsus muutub millekski, mida saab juurde toota. Piisavusest saab peaaegu läbikukkumise vorm: kui võiks olla veel, siis miks peaks olemasolevaga leppima?

Võib-olla muutub just siin Jõelehe linnupoeg Anderseni omast huvitavalt erinevaks. Me ei tea, mis linnuga on tegelikult tegu. Saateks öeldakse küll, et tegemist on pardiga, kuid tema välimus ei kinnita seda päriselt. Ta ei ole selgelt part ega luik, veel vähem on ta mõni äratuntav ideaalne vorm. Ta lihtsalt on: väike, hall, pisut räsitud lind, kes asub omaenda väikeses maailmas ega paista olevat kuhugi poole teel. 

See määratlematus on oluline. Anderseni muinasjutt annab lõpuks vastuse küsimusele, kes pardipoeg tegelikult on. Jõelehe näitus jätab küsimuse lahti. See ei ole puudujääk, vaid võimalus mõelda, miks me üldse nii väga lõplikku vastust vajame. Miks peab olemas olema üks õige kuju, milleni jõuda? Miks peab inimesel olema keegi "parem mina", kes tuleb üles leida ja teda seejärel üha paremini välja arendama hakata?

Jõelehe väike maailm ei paku sellele vajadusele eriti palju tuge. Kõverad puud jäävad kõveraks, krepp-paberist taimed ei püüa jäljendada päris taimi, kivid ei varja oma käsitsi vormitud olemust ning tikitud linnud ei taotle tehnilist täiuslikkust. Ometi ei mõju miski siin lõpetamata. Pigem näib kogu maailm olevat vaba kohustusest saada millekski paremaks. Asjad võivad olla veidi viltu, haprad ja ebatäiuslikud, kuid sellest ei teki vajadust neid parandama hakata. Sõnad "veel" ja "ilusam" kuulutavad jätkuvat täiustumist, installatsioon ise aga ei paista selle nõudmisega kaasa minevat. See ei ehita enda ümber maailma, mis oleks suurem, uhkem või täiuslikum, vaid väikese ja üsna hapra maailma, mis ei püüa oma ebatäiuslikkust varjata. Klaasi taga olles muutub see maailm küll vaadeldavaks, peaaegu vitriiniks, kuid samal ajal jääb ta kummaliselt puutumatuks.

Kui Anderseni muinasjutt pakub lohutust, et igaüks võib lõpuks leida oma õige kuju, siis Jõelehe maailm küsib hoopis, kas õiget kuju on üldse vaja leida ja ehk veel enam, kas õige kuju on üldse olemas? Võib-olla ei pea linnupojast saama luik. Võib-olla ei pea ta saama ilusamaks. Võib-olla ei pea isegi see, mis on juba ilus, muutuma veel ilusamaks. Ja võib-olla on tänases maailmas, kus "veel" meid lakkamatult järgmise versiooni poole edasi lükkab, juba üsna radikaalne mõte lubada millelgi lihtsalt olemas olla.