Kultuurkapital tunnustab kooliaasta alguses silmapaistvaid muusikaõpetajaid. Helikunsti sihtkapitali pedagoogi tunnustuspreemia pälvib viis õpetajat üle Eesti, teiste seas Tallinna Muusika- ja Balletikooli viiuliõpetaja Tiiu Peäske. 

Peäske tõdes "Vikerhommikus", et tunnustuse pälvimine oli talle suur üllatus. Kui pälvitud tunnustus ei pea ta ainult enda omaks – ta pühendab selle kõilile viiuliõpetajatele, kontsertmeisritele ja õpilastele. "See on ühine tunnustus minu kolleegidele ja minule. Ma tunnetan seda niimoodi."

Lisaks kultuurkapitali preemiale on Peäske pika karjääri jooksul pälvinud näiteks presidendi hariduspreemia, Riho Pätsi muusikafondi stipendium, Tallinna muusikakeskkooli õppeaasta teo auhinna klassikatäht Katarina Maria Kitse juhendamise eest ning presidendi Valgetähe V klassi teenetemärk.

"Kõik on kallid," vastas Peäske saatejuht Märt Treieri küsimusele, kas mõni preemia on teistest kallim ka. Kõige kallimad on talle aga õpilased ise.

Novembris tähistab Peäske 80. sünnipäeva. Ta on õpetajana jätkuvalt aktiivne ning ametit maha panna ei plaani. Võib-olla lihtsalt koormust veidi vähendada. "Õpilased annavad energiat, annavad mõtet elule. Nad on mulle kallid. Nad on mu kaaslased."

Tema käe alt on läbi käinud sadu õpilasi. Seda, kas selle näeb kohe ära, kas esimese klassi lapses on talenti või mitte, kogenud pedagoog öelda ei taha.

"On nii ja on ka täiesti teistpidi. On niimoodi, et esimesed aastad peaaegu ei lähegi, ei liigugi. Mõnel on nii, et siis ei liigugi, ja mõni ärkab niimoodi, et ohhoo! Ongi niimoodi, et viiendas-kuuendas klassis vaatad, et mitte midagi ei liigu ja nüüd järsku juhtub mingi südmus, mingi mõte lapse peas või ma ei tea mis muudab asja ja järsku hakkab minema suure eduga," selgitas ta.

Aga vaevata pillimängu selgeks ei saa, rõhutas õpetaja. "Vaev on väga suur."

Seetõttu ei pruugi pillimäng kõigile lastele sobida. "Lastel on nii palju igasuguseid ringe, võimalusi, kolmandat, neljandat, viiendat asja. Ta ei jõuagi millelegi päriselt süveneda. Öeldakse, et ta peab kõike proovima, siis ta leiab ennast. No vot, kas siis leiab või ei leia. Viiul tahaks muidugi kohe algusest peale pikemat treeningut," märkis Peäske.

Et pilliõpingud noortele jõudu annaksid, aitab õpetaja neil edusammudest tuge leida, sest alati ei tule kõik kohe välja. Eriti tore on tal näha, kui pusimisest hakkab lõpuks midagi välja ka tulema. Esimesi õnnestumisi meenutavad aastaid hiljem helgusega ka lapsevanemad.

"Vanemad oma õpilastega, kes on juba täiskasvanud, ütlevad, et see aeg tuleb rõõmuga meelde. See on tagantjärele vaadata armas ja kallis. Ja siis on ka kallis, kui mingi edusamm on sellele õpilasepõlves, oled kontserdil edukalt mänginud. Kui rõõmus sa pärast seda oled, et oo, milline töö sai tehtud. Oled rõõmus, et õnnestus. Või mõni konkurss. Kõik sellised edusammud laval."

Kuid õpetajale võib õpilase konkursil osalemine paras närvide mäng olla. "Sa oled väga närvis ja pinges, elad väga kaasa, see on selge. On neid pedagooge, kellel on väga raske õpilast konkursil kuulata ja ta läheb minema, et mitte halva mõtteenergiaga mõjutada," kirjeldas ta.

Poisid on aga muusikaklassidest kadunud. "Minu klassis ei ole enam aastaid ühtegi poissi õppimas," nentis ta. "Isegi sisseastumisel on niivõrd vähe poisse, et ei ole. Vanemad võiksid mõelda, et poisid võiksid ka pilli õppida."

Isegi kui lapsed pärast keskkooli muusikat edasi õppima ei lähe, on pedagoogi sõnul suur väärtus, et pilli õppinud inimesed oskavad tulevikus ka teiste pillimängu nautida.

"Ta oskab hinnata, mis on selle hind, et niisugust kontserti kuulata, kui sa lähed sümfooniaorkestri kontserdile. Mis selle taga on, et see kõik koos toimub. Oskab hinnata ja nautida seda," lausus ta.