Nädala album
Tinashe
"Popstar" (Atlantic)
8/10

Juba üle 12 aasta sooloartistina (meelelahutustööstuses isegi üle 25 aasta) tegutsenud Tinashe on jõudnud oma karjääri kõrghetke ning on "läbimurde äärel", kui nii saab pärast nii pikka karjääri öelda. Või on viimase paari nädalaga see "läbimurre" juba tehtud. Juba 2014. aasta debüütalbumist on Tinashe olnud paljulubav, next up!, artist, kellele popmuusika austajad siin ja seal pool meinstriimi on pannud oma panused ja lootused. Temast pidi saama järgmine suur alt-RnB- ja popstaar, umbes nii nagu Pinkpantheress on täna. Mitte nii veiderdav, aga trende sättiv, neid järgiv ja samal ajal selge käekirja ning tugeva selgrooga.

Siis tekkis mõõn, kus need panused ja lootused jäid õhku rippuma, kuni neist hakkas vaikselt saama hägune mälestus, mis ennast aeg-ajalt meelde tuletab, kerge nostalgialaksu annab ja siis mööda läheb. Nii kaua ei saa next up! olla. Tinashe, kes tundus muusikatööstuses pettuvat, jätkas iseseisva artistina muusika välja andmist ja kuigi midagi sealt liiga suurelt lendu ei läinud, siis hoidis mõni üksik lugu, remiks või sämpel kõike piisavalt vee peal, et siiski edasi minna.

Selle kümnendi albumitel on olnud poosi ja attitude'i rohkem kui lugusid. Ja mitte nii palju rohkem, nagu oleks tervislik ja vajalik, vaid natukene liiga palju rohkem. Tinashe ongi olnud pikalt huvitavam paberil, oma olemiselt ja lähenemiselt, aga muusika ei ole sellele päriselt lõplikult järgi tulnud. Vähemalt veel mitte. Idee Tinashe'ist on olnud huvitavam, kui see mida tal on lubatud pakkuda või mida ta on omal käel pakkunud. Sellisena mõjus ka see hägus mälestus, kui aastate jooksul ikka märkasid, et Tinashe veel tegutseb. Kõige selle võrra lõbusam on, et tema uue albumi pealkirjaks on rohkem või vähem irooniliselt saanud "Popstar".

Aga vaikselt eksperimenteeriva "Quantum Baby" peal hakkas pilt lõpuks teravnema ja Tinashe hakkas leidma oma kohta. Koos sellelt pärineva "Nasty" ja remiksiga loost "No Broke Boys" oligi taas alust, karjääri 12. aastal, "läbimurde" proovimiseks. 33-aastane Tinashe oli valmis naasma suurde mängu, aga ei olnud vist ta ise ega ka keegi teine teadlik, kui suurde täpselt.

Sellises kerges tuimestunud ja aastate pikkuses Tinashe'i-flegmas paningi "Popstar" peale. Äratas mind sellest uimast paar nädalat varem singlina ilmunud "Pillow Fight", mis oli nii üllatavalt täpne oma segus Tinashe'i tugevustest ja kõigest sellest, mis võiks kaasaegses popmuusikas olemas olla. Sinna juurde veel korralikult ABRA-likkust, kes ise avaldab nii vähe muusikat, et ei saa kurta, kui keegi temalt ohjad üle võtab. Tinashe'iga umbes samal ajal, aga veel paar korrust alternatiivsemas RnB's alustanud ABRA kõmiseb ka ülejäänud plaadilt läbi.

Aga albumi avalugu "Sunglasses" on totaalselt suvaline lugu! Ei kostu mitte mingit kärsitust, isegi mitte soovi või mõtet proovida läbi murda või et võiks selle looga alustada aasta ühte olulisemat ja kiidetumat plaati, mis siis, et Tinashe laulab, kuidas muusika on tema religioon ning pilk on tal rangelt ette suunatud. Lonkaval ja logiseval biidil laliseb ta lohakalt nagu laps, kes omaette vaibal mänguasjadega askeldab. Meeldiv!

Siis lendab kaks jalga ees uksest sisse "Too Easy", mis oma lihtsuses ja tõhususes tekitabki küsimuse, et kus on see Tinashe olnud viimased aastad, sest tõesti jääb mulje, et see kõik on talle liiga lihtne, loomulik, sobib valatult. Ja etskae, see on põhimõtteliselt lihtsalt intro plaadi kõige nätskemale loole "Melatonin", kus lendavad eriüksuslaste kombel seni veel puutumata jäänud akendest klaasi klirina saatel sisse veel kiiremaks ja kõrgemaks ning madalamaks pitch'itud Tinashe'id.

Lool "Empty Stadium" võtab iga hetk pooleks mineva breakbeat'i peal Tinashe ette selle samuse teema, mida artikli esimestes lõikudes käsitlesime. Ta laulab, kuidas näeb unes tühja staadionit, mis on vaatamata paljudele tegutsemisaastatele tühi, keegi ei kuule teda laulmas ning ta ootab aplausi, mis ei hakka kunagi kõlama. Kuigi lugu ise on plaadil üks nõrgemaid, siis sümboolne tähendus, mis lool nüüd on, teeb suure töö ära. Milline ettenägelikkus selline laul just sellele albumile kirjutada.

Kui paluda C-3PO-l või mõnel muul popkultuuris tuntud über-neurootikul kirjutada magamistoa-RnB'd, siis oleks tulemuseks vast midagi sellist nagu on veiderdav ja minimalistlik "Flashbacks", mis minu jaoks on kogu albumi kroon. Õnneks laulab C-3PO asemel loo sisse ikkagi Tinashe, kes inimlikul tasandil tegelikult üpris kõleda loo korralikult üles soojendab.

"I'd Rather Be Alone" meenutab meile suuresti Tinashe'i varasemaid tegemisi, "Crash Out" üritab aga tabada seda, mis pani tööle "Nasty". Albumi viimases kolmandikus tõmbub elevus veidi rahulikumaks ning vahele on pikitud täiesti okeisid õlakehitus-lugusid nagu "Nobody Wanna Dance Anymore", Tinashe'i sisemise Rihanna kehastus "Popstar" ning "Brainrot". Viimasel ei olegi muusikaliselt nii väga midagi viga, lihtsalt teema ja selle lahendus loo sõnades on sellise keskmise Eesti juutuuberi tasemel. Brainrot on liiga suure ick-faktoriga ja tüütu, aga samas liiga reaalne sõna, et terve laul selle ümber ehitada.

"Twentyfive Eight" saab jälle väga hästi hakkama ABRA-liku RnB-ga ja albumi lõpetab hoopis szalik "Heavy Weight", millel on tugev kantrifolgi vaib ja mis üritab panna muidu pigem värviliste vildikaga sodivale albumile harilikuga joonistatud-joonestatud mõtliku ja korrapärase punkti.

Ülejäänud plaadiga ei klapi see absoluutselt ja jätab vildaka maitse suhu, eriti pärast eelmisena kõlanud glitch'ivat "Cloud 9". Kui uuele ringile minnes taas täissuvalise "Sunglassesiga" kohtud, muutub lõpulugu veel veidramaks. Teistpidi jälle kinnitab "Heavy Weight" oma korrapärasusega terviku korrapäratust, erandina kinnitab reeglit, ja teda võib võtta ühena neist veidratest otsustest (nagu on ka "Sunglasses") tänu millele jõudis Tinashe ka plaadi hoopis tugevamate lugudeni.

Ehk siis vahelduseks ka selline haruldane album, millele võib olla tänulik ka tema puudujääkide eest, sest need on osa suuremast niigi ebaloogiliselt tervikust, täpselt sama ebaloogilisest, nagu seda on Tinashe'i karjäär popstaarina.

Aga see ei tähenda muidugi, et neid olemas ei ole. Päris vali haip tundub lisaks plaadi üldisele headusele rääkivat midagi ka tänavuses popmuusika saagist. Siiski: Tinashe suudab tänases kontekstis pigem ebatavaliselt olla oma popmuusikas mingi piirini arusaadav mitmele kildkonnale, sh vaatamata eksperimentidele ka neile, kellel viimased kolm, viis või kümme aastat vahele on jäänud. Ja see selgus väljendub ka kogu albumi produktsioonis, mis suudab samuti olla korraga intrigeeriv ja huvi äratav ning samal ajal üliklaar ning tuttav.

Tinashe ootas oma hetke, aga see saabus hoopis täiesti iseenesest. Ilma otsese pingutuseta, lihtsalt lõbutsedes, lõdva randmega katsetades, sest teoorias on siin albumil ju kõik väga lihtne. Mitte midagi liiga erilist, mitte midagi pole liiga, kõike on täpselt parajalt. Tekitab haruldaselt rahustava tunde, et kõik on korras.

Kui nüüd muusikast edasi liikuda, siis tundub, et õide löömise ootuses ei olnud ainult Tinashe või tema pikaaegsed jälgijad, vaid ka muusikatööstus ja -meedia laiemalt. Ja arvestades, et suurem vahutamine hakkas pihta alles mõned päevad pärast plaadi ilmumist, mitte ei olnud kiidusõnu täis kahurid valmis juba albumi ilmumise reedel, siis tuli "Popstari" värskus ja lopergune terviklikkus üllatusena vast paljudele.

Arvatavasti oli paar kuud tagasi albumi maandumisplaanid paika pannud Tinashe oma tiimiga lõbusas olukorras, kui uuel nädalal hakati helistama paigust, mis hiljuti või juba mõned aastad tagasi oma uksi koomale tõmbasid.

Viimati oli nii palju pilke Tinashe'il 2018. aastal, kui ilmus tema edukale "Nightride'ile" järgnenud kolmas album "Joyride", mis arvustusi koondava AOTY järgi teenis olulisematelt väljaannetelt välja 12 arvustust. Siis piirnes kuus aastat ja kolm projekti asi kuni viie analüüsiga ning 2024. aasta "Quantum Baby" koos "Nasty" ja viraalseks remiksitud "No Broke Boysiga" tõstis selle numbri taas kahekohaliseks.

Siin ei ole väheoluline ka see, et plaadifirma RCA alt alustanud Tinashe'i seal majas laulukirjutajana ei usaldatud ja ta tegi sealt sääred pärast "Joyride'i" välja andmist. Tegutses siis pikalt ilma suure plaadifirmata ning on nüüd "Popstari" välja andes võtnud Tinashe Music Inc-ile partneriks Atlantic Recordsi.

Ja nüüd on Tinashe "Popstariga" jõudnud esimest(!) korda Billboardi albumiedetabeli esikümnesse. Siin on selge ühisosa Kehlaniga, kes jõudis samuti oma karjääri tipphetkeni alles eelmise 12 kuu jooksul singliga "Folded" ning järgnenud albumiga, kuigi tegutsenud on ta 2015. aastast ja seda täpselt sama suure paljulubavusega. Miks mitte siia kõrvale tõsta ka alles sel sügisel esimest korda albumitabeli tippu jõudnud RnB-laulja Jhené Aiko.

Kuigi nii Kehlanil kui ka Tinashe'il on olnud (ilmselgelt) luksus oma hetke oodata ja võimalusi on neile ühel või teisel põhjusel antud mitu (Kehlani debüütalbum on RnB-head'ide seas väga olulisel kohal), siis on mõlema artisti karjääris olemas igati aus ja siiras motivational-speaker-moment. Kui esimene, teine, kolmas või neljas vms plaat ei olnud ikkagi päris see või vähemalt ei toonud soovitud tulemust, mille iganes näol, siis tee järgmine ja järgmine. Samal ajal ise nii ennast artistina kui ka oma muusikat üha täpsemaks timmides. Lihtne!

Kusjuures, koos Jae Stephensi, Natanya, Chxrry, Rachel Chinouriri jt tänavuste albumite kontekstis on räägitud ka "mustanahaliste naiste popi renessansist". Kuigi tõesti on korraga läbimurret tegemas või selle veerel päris mitu noort mustanahalist naist, kes teevad juhuslikult ka poppi, siis nõuaks selle mõttega kaasa minemine A-klassi staaride nagu SZA, Beyoncé, Cardi B, Rihanna, Pinkpantheressi, Lizzo jt viimase kümne aasta tegemiste unustamine.

Ja nendest klass (siis kuulsuse mõttes) või kaks allpool tegutsenuid artiste on samuti alati jagunud, kasvõi Tinashe ja Kehlani ise. Aga kui selle mõttega siiski edasi minna, siis paigutab see samuti Tinashe'i uuesti ühisele stardijoonele koos artistidega, kes andsid välja alles esimest, teist või kolmandat albumit või pole igatahes tegutsenud üle 12 aasta. Näis, kas Tinashe'ile tuleb ka Grammydelt nominatsioon "Best New Artist" kategoorias.

Nädala album
Jae Stephens
"Audacity" (Def Jam)
8/10

Kuna eelmine arvustus jäi veitsa lühikeseks, siis räägiks siia lõppu veel ka Jae Stephensist, keda sai eespool ka mainitud ja kes võib oma debüütalbumiga ehk Tinashe'i haibi sees natukene peitu jääda. Küll põhjusega, aga mitte liiga teenitult.

Nii nagu sai mõne nädala eest räägitud ühe hoopis kolmanda, asjasse üldse mitte puutuva artisti Mette viimasest tugevate new jack swing'i mõjutustega singlist "Small World", mille haamerdavad trummid tekitasid tunde, justkui oleks lõpuks jõudnud produktsioon järgi või läinud mööda sellest, mida tegelikult paarikümne aasta eest teha taheti.

Nagu oleks mõnest väga heast vanast raamatust tehtud väga hea uus film. Mitte nüüd, et film kui "tehnoloogiliselt arenenum" meedium kuidagi etem oleks, aga lihtsalt teistmoodi hea, teistmoodi elav: su silme ees (kõrve sees) on järsku kõik see, mis elas ainult su kujutlusvõimes. Nüüd on kujutlusvõime sellest kohustusest vaba, sest film söövitab oma nägemusse ajju ja see võime saab hakata lõpuks tegelema uute kujutluste ja ideedega.

Umbes selline tunne on kuulata ka Jae Stephensi hullamist möödunud kümmendite popiklišeede ja -kitšiga, mida ta koos oma bling'i ja lehvivaid juukseid täis esitustega liiga kalli ma-ei-saa-seda-endale-lubada-šampanjana kuulajaile peale pritsib. Stephens võtab kõik omaks, mis omaks võtta saab, läheneb popile nagu tippsportlane, aga mitte nagu mõni kortsus kulmuga ja kogu maailma saatust enda õlul kandev seitsmenda koha asjaarmastaja, vaid pigem nagu Usain Bolt, kes naeratades üle õla vaatab ja siis kekseldes ja saltotades üle finišijoone kargab.

Ja kui te ainult "Audacityt" kuulates mu sõnu uskuda ei taha, millest ma võin täitsa aru saada, siis võtke ette ka Stephensi möödunud aasta "Total Sellout": kogumik, kuhu on surutud kokku neli tema EP-d, aga mis töötab nagu võrratult kirev ja ootamatusi täis tervik, millele paneks kümnest julgelt punkti või kaks parema tulemuse. Eriti, kui sa esimesed kaks-kolm kuulamist ei tea, et tegu on EP-de kogumikuga ja oled hämmingus, et ühe plaadi peal nii järske kurve võetakse. Ehk siis unustage see teadmine ära, kui kuulama hakkate.

Aga ootamatusi on Stephens täis ka spoiler'ite kiuste. Võtke ette sealt samast "Total Sellouti" pealt lugu "Kiss It" ja siis kuulake seda rahulikult ning umbes teise minuti juures proovige meenutada, kuidas see lugu algas. Spoiler: algas hoopis teistmoodi. Ja mitte ainult ei alanud teistmoodi, vaid teiseks minutiks oleme käinud läbi umbes viis erinevat lugu, ning üks on veel ees. Ning see põnevus ei kulu ka spoileritega, isegi kui lugu on peas. Ja mitte, et huvitavalt arenevad lood nüüd nõuaksid pisarates aplausi, aga asja on tehtud kirega, millest liiga paljude teiste kaasaegsete popstaaride muusikast pole haisugi.

Tõsi, "Audacity" peal on neid kurve mõnevõrra vähem ja üldiselt ollakse siirupiga veidi tagasihoidlikumad kui esimestel katsetustel. Ettevaatlikkus ja täpsus saavad oma sõna. Ehk siin mängib rolli debüütalbumiga kaasnev promo ja tähelepanu, ei taheta kohe inimesi üleküllusega ära hirmutada. Loodame, et järgmistel paljudel ja paljudel plaatidel suudab Stephens kaks lähenemist liita ning need siirupiga üle kallata, aga täpselt.

Ja kui lubate, siis et ikka tähemärgid täis tuleks (100 000 võiks ikka olla vähemalt), vaataks veel ühele igas mõttes positiivsele popalbumile põgusalt otsa...

Nädala album
Carly Rae Jepsen
"Day and Night" (Interscope)
7/10

Kui artist ütleb oma loo peal "ma olen kurb!" või "ma olen rõõmus!", siis ei õnnestu see peaaegu kunagi. Seda, mida öelda tahetakse, ei suudeta edasi anda, mis siis, et seda selgesõnaliselt öeldakse. Reeglina kaasneb ka see, et sel lool või albumil ongi ainult üks emotsionaalne tasand, kuhu ennast jõuga paigutatakse ja siis sinna vangi jäädakse. Kui kuulaja tahab seda kuhugi nihutada, siis hoiab lugu jonnakalt kinni ega loovuta sentimeetritki.

Carly Rae Jepseni kaheksas album "Day and Night" astuks justkui sama reha otsa. Ma ei teagi, kas ma olen nii rõõmsat plaati kuulnud. Peaaegu okseleajavalt rõõmsat. Jepsen paneb kuulajale suunurkadesse ja põske külmad metallist konksud, mis siis pingule tõmmatakse, et teda naeratama ja rõõmu tundma sundida.

Aga tuleb vist välja, et siiras rõõm ei ole ühetasandiline, üheplaaniline, ühevärviline st igav. Kes seda oleks osanud arvata. Jepseni rõõmupopis on kihte piisavalt, et asi tüütuks ei kisuks, samas on see, erinevalt läilast ja ülevoolavast, pealesunnitud rõõmust, nakkav. Ja kui tihti saab tänagi selliseid asju öelda? Nii et laskem siis kõige vahele veidi siirast rõõmu. Väkk!