Liisi Ojamaa. Uus, parem maailm on me püüd ({{commentsTotal}})

Liisi Ojamaa
Liisi Ojamaa Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Avaldame uuesti meie seast lahkunud kirjaniku ja tõlkija Liisi Ojamaa veste aastast 2013, mis on ajakajaline ka täna.

Kui aus olla, ma ei tea sellist kultuuritegelast, kes nooruses ei oleks protestinud. Esiisade, riigivõimu ja otse loomulikult kogu seni loodud kultuuri ja selle loojate vastu. Kui ma meenutan oma koolikirjandeid Hemingwayst ja Juhan Liivist, mul tekib tahtmine voodi alla ronida ja mitte kunagi enam välja tulla, ma olin ikka jõuliselt radikaalne (ehkki napi silmaringiga) nende põrmustamisel. Kõik varasem pidi molekulideks pekstud saama, ma olin ometi nii uudne ja andekas!

Teismelised üldiselt kipuvad läbima perioodi, mil nende vanemad on kõige lollimad inimesed maamunal. Nii loominguliselt kui ka isiklikus arengus võiks see aeg puberteedi lõppemisega otsa saada. Andke andeks, aga 50 ringis maailmaparandaja on eranditult piinlik nähtus. Kõigil, kellest asja on saanud, on inimese aru pähe tulnud enne 30. eluaastat. Õppida pole muidugi kunagi hilja, aga meie eluiga paraku on harva sada aastat, nii et seda keskmist kuutkümmend seitset tasuks kasutada ka kuidagi konstruktiivsemalt kui üleüldise destroi levitamiseks, tollega tegeleb entroopia nagunii ilma meie osavõtuta väga edukalt.

Usun täiesti, et noortel loojatel on ehk vaja algul kummutada kõik, mida klassikutelt õppida võib. Juba iseseisva mõtlemise harjutamiseks, oma isiksuse rajamiseks. Millalgi, paraku, selgub, et ka vastandumine kõigele senisele on titaanide õlgadel seismine, sest meil ei oleks vastanduda millelegi ega kellelegi, kui meie kogemuses ei oleks aastatuhandete taha ulatuvat kultuurikihti. No kuidas Sa, hingekene, kakled Vergiliuse või Joyce'i või Tammsaarega, kui Sa temast tuhkagi ei tea?

Siis hakkad tasapisi, algul lausa valulikult aru saama, et nad ajasidki meiega sama asja. No vähemalt enam-vähem. Mõned neist hakkavad Sulle lausa meeldima. Alguses häbened, pärast harjud ära.

Tuleb ka vananemistõve järgmine staadium: vanemate kolleegide arvamused ei tundugi enam nii mõttetutena. Mõnest on koguni kasu. Jälle on on valus, eriti peegli ees. Veel eriti oma kirjutisi meenutades.

"…maailm, kus võidul ülendame neid, keda orjus rõhub nüüd," laulsid nad tookord. Ega me tagantjärele täpselt tea, kes laulis innukalt, kes liigutas niisama suud ja kes püüdis leida kadumiseks parimat põõsast. Ühtviisi orjusesse laulsid need tublid revolutsionäärid endid ja oma lapsi niikuinii, sest vana maailma purustamise plaan võib tunduda lahedama, eriti pärast kolmandat õlut, aga uue maailma rajamise plaan ei pruugi olla kõige sõbralikumate seltsimeeste käes.

Algselt ilmunud ERR kultuuriportaalis 27. novembrll 2013.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: