Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Laupäevaõhtu ameerika iluduste ja Uriah Heep'iga

Uriah Heep
Uriah Heep Autor/allikas: FB

American Beauty Car Show toob igal aastal Haapsalusse kokku vägagi erinevat rahvast, kuid neid ühendab armastus Ameerika autode ja rockmuusika vastu. Paariks päevaks muutub vaikne Haapsalu täielikuks metropoliks.

Festivalil võib näha ringi käimas igat sorti rockareid, kantritüüpe, suvalisi T-särkides ja Seppäla allahindluse hilpudes huvilisi, kõikvõimalikke snoobe ja moepedesid, sekka ka mõned spetsiaalselt läinud sajandi keskpaiga Ameerika moe järgi üles löödud daamid. Eesti keele kõrval kõlab pea võrdväärsena soome keel.

Täielikke luusereid ja kaltsakaid siin pole, sest üritusel osalemine eeldab siiski mõningast vaba eelarvet või vähemalt auväärset positsiooni ühiskonnas. Ilmselt on sellest aru saanud ka politsei – seekord sai minema sõita ilma „kõik puhuvad“ kontrolli läbimata ja selleks puudus ka vajadus.

Lisaks väljanäitusele pandud, niisama pargitud ja väljaku peal kumme suitsetavatele sadadele imekauni disainiga, kohutavalt ebaökonoomsetele mootorsõidukitele kaasneb festivaliga alati ka korralik rock-kontsert. Erinevalt rockifestivalidest on see suhteliselt väike ja kompaktne, kus iga esineja on hoolikalt valitud ja nö ballastbände, mille esinemise ajal saab rahulikult söömas käia või vetsusabas seista, nagu ei olegi.

Selle aasta Car Show peamiseks tõmbenumbriks, vähemasti klassika austajate silmis, oli kindlasti laupäeva õhtul esinenud Uriah Heep. See 1969. aastal asutatud bänd on üks neist, mis muutis maailma. Praeguseks on selle algsest koosseisust laval vaid üks liige, kuid sellele vaatamata kõlavad ka 70te lood ehedalt. Ja uuemad lood, nagu näiteks Can't Take That Away, ei ole ka üldse halvemad, kui vanad.

Laupäevane kontsert esindas ameerikalikku hoiakut heas mõttes – kui mingi looming on arukas ja küllaltki keerukas, ei pea ta olema ilmtingimata masendav. Vanade peerude kustumatu energia ja professionaalsus kanaliseerus ülimalt nauditavaks lavashow'ks, mida lihtsalt ei saaks teha ise asja nautimata. Ja märkimist väärib ka oskus publikuga suhelda, võiks isegi öelda, et empaatiavõime ehk siis see, kuidas nad panid rahvast end tundma sama väärtuslike ja olulistena, nagu laval esinejad.

Lisaloo avapauguks kutsuti lavale rokkima tütarlapsi, esialgu ei julgenud keegi minna, kuid lõpuks kogunes ritta 18 erinevas vanuses, stiilis ja kehakaalus neidu. Rekordit (püstitatud Venetsueelas, 35 tüdrukut, ehk nagu laulja Bernie Shaw ütles, loodetavasti enamus neist olid siiski tüdrukud) ei löödud, aga Berliinile, kus olla olnud vaid 6 julget, tehti igatahes ära.

Seda, et tüübid oskavad hästi pille mängida ja seda oskust ka kasutavad, ei ole vaja muidugi mainida, kuid eriti hiilgas selles vallas soolokitarrist Mick Box, kes on ühtlasi bändi asutaja ja ainus algne allesolev liige. Ta demonstreeris muuhulgas ühe käega kitarrimängu, samal ajal kui teine käsi joonistas õhus abstraktseid kujundeid.

Sellise klassikalise bändi puhul on tahes-tahtmata nii, et ilma vanade hittideta ikka ei saa. Kuigi neid on läbi aegade laulnud erinevad vokalistid, kõlasid Sunrise, Easy Livin' Lady in Black ja teised täiesti tuttavlikult. Selles mõttes ei ole Uriah Heep'i vokaal sedavõrd iseloomulik, nagu näiteks oli Queenil või Nirvanal, millega pärast lauljate lahkumist enam midagi peale pole olnud hakata. Bänd kokkuvõttes on aga vägagi iseloomulik, eripärane ja asendamatu.

Edasi astus väikesele lavale Winny Puhh ja tundus, et seal oli isegi rohkem kuulajaid, või paistis see ainult nii tänu piiratud alale. Erinevalt vanameistrite sõbralikust esinemisstiilist ülbitsesid puhhid publikuga korralikult, aga see läks hästi peale ja inimesed tõmbasid end kiiresti käima. Eks eestlasele meeldibki ju tegelikult rohkem must huumor ja jahutatud emotsioonid.

Nagu ikka oli show vägev. Vastavalt ürituse spetsiifikale olid lavale tassitud kaks BMW-d, mis Ameerika raua sõprade suureks rõõmuks puruks peksti. Peksmine oleks muidugi võinud olla ka efektiivsem, bemm on ikkagi tugev riistapuu ja tühisele kuvaldale ta nii kergesti alla ei vannu.

Vahepeal sai ka publiku seast esilekerkinud väike poiss tavalise tislerihaamriga kätt proovida ning üks julge üritas paljaste kätega kapotti lahti kangutada, mis aga ei õnnestunud. Kas Borati-trikoos trummari sukeldumine mööda lahtist kapotti rahva hulka ei andnud soovitud tulemust.

Suhtlus publikuga, mis suuresti koosnes ettepanekutest väikese tasu eest seda või teist teha, venis kohati isegi liiga pikaks ja pausid lugude vahel muutusid neile, kes ei soovinud näiteks 10 euro eest autot lõhkuda, tüütuks.

Nii muusikaliselt kui vaatemänguliseselt esindab Winny Puhh elegantselt lohakat eklektikat, mida hoiab koos iroonia kõigi ja kõige suhtes. Viimane kajastub muuhulgas ka laulusõnades, mida kahjuks polnud eriti kuulda. Aga rahval olid ilmselt sõnad enamasti peas.

Õhtu viimane bänd pealaval, Amaranthe, oli igav. Show oli väga professionaalne, aga puudus igasugune isikupära. Selle bändi võiks vabalt saata Eurovisioonile. Samas on taolisele anonüümrockile siiski kuulajaskond olemas, sest plats oli hüppavat rahvast täis.

Aga laupäevastest muusikaelamustest tulvil motoristid veetsid tänase hommiku Haapsalus kulges läbi-linna-kruiisingu ja kiirendusvõistluse tähe all. Palju rehve leidsid sellel üritusel oma otsa...

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: