Dokumentalist Kullar Viimne (32) on teinud režissöörina ligi 10 ja operaatorina ligi 30 filmi. (Vaata nimekirja alt).

Viimati oli laiemal avalikkusel võimalik vaadata mehe kaameratööd suvel olnud laulu- ja tantsupeo kokku võtnud filmis "Aja puudutus. Puudutuse aeg".

Novembris esilinastuv dokk "Kuidas ma Aafrikat päästsin" on teravmeelne ja läbinägelik portreefilm, mis elab suure sümpaatiaga kaasa ühe väikese eesti tüdruku katsumustele Aafrikas, Ugandas.
Filmi peategelane on noor, nägus ja aktiivne naine Siisi, kellel energiat jaguks esimese Eesti kosmosesüstiku saatmiseks Veenusele. Selle asemel lennutab maailmaparandamise tung Siisi hoopis kaugesse Ugandasse, kus ta plaanib annetuste abil avada kohviku, mis pakuks tööd kohalikele puuetega noortele. Pop Up kohvik saabki avatud, kuid edasi ei lähe kõik üldse mitte nii nagu sooviks...

Kultuuriportaal esitas Kullar Viimsele mõned küsimised esilinastuva filmi kohta ja uuris ka, millised on dokumentalisti uued väljakutsed.

Üks asi, mida me filmis näeme, teine asi, mida ise vahetult Aafrikas kohapeal kogesid. Kaua sa Ugandas viibisid ja mida sa seal nägid, millised olid kõige meeldejäävamad muljed või kogemused? Mis oli see, mis tõesti meeldis, aga mis oli see, millega oli raske kohaneda, mis oli võõras?

Eesti vabatahtlikust kõnelev dokfilm on üles võetud ajavahemikus 2012-2013, kui viibisin Ugandas kokku rohkem kui üks aasta. Aga mu esmane kogemus Ugandaga on juba aastast 2007, kui ise vabatahtlikuna kolm kuud Ugandas viibisin ja endistest lapssõduritest dokki tegin. Kõige harjumatum on alguses see, et oled teistest nii erinev. Ma ikka naljatlemisi kommenteerisin sõpradele, et oleksin nagu naiste sauna sattunud, nii palav ja teistest nii erinev ning sa ei saa seda kuidagi varjata. Pealinna liiklus on see, millega ei harju ja võib-olla ei tohikski harjuda, kus hoolimata liikluseeskirjadest suuremal on eesõigus, mis teeb näiteks jalakäija teeületamise üsna keeruliseks. Ümbritsevate inimeste elurõõm on suurim vitamiin, mida see lopsaka loodusega väikeriik pakub.

Kuidas nägi välja sinu argipäev pealinnas, Kampalas? Kas kaamera oli pidevalt kaasas? Kuidas muidu “aega surnuks lõid”? Mida õhtul tegid, millised meelelahutusvõimalused on? Kas eesti inimene tunneb end seal nö. “valge inimesena” - odav osta, odav väljas süüa...

Viimane üürikorter, milles elasin, asus kergel mäenõlval, selle akendele ja verandale paistis hommikupäike. Alustasin tavaliselt päeva hispaania omletiga päikesetõusupaistel. Sellest päikesetervitusest tunnengi ehk kõige enam puudus, sest Tallinna paneelmajas elades näeb hommikupäikest vaid vastasmaja akende peegeldusest. Suure osa ajast veetsin Pop Up kohvikus, kas siis filmides, filmitud materjalidega tegeledes või kirjutades. Kaamera oli mul alati kaasas. Üle päeva käisin trennis, selline väga rutiinne elu. Ma ei ole eriti uudishimulik, aga kui kutsuti, siis ikka käisin väljas ka. Erinevaid klubisid on Uganda pealinnas küll, aga kuna ma olen üsna apaatne klubikultuuri suhtes, siis istusin sõpradega pigem pubis, kus sai normaalselt päevasündmusi arutada. Hinnad on Eestiga võrreldes mõnevõrra odavamad, samas on palju ja erineva hinnaklassiga kohti. Transpordile linnas kulub samas palju raha. Ma ei ütleks, et ma tundsin end seal „valge inimesena“, käitusin nagu tüüpiline Uganda kasvav keskklass, kes 1-2 korda nädalas käib kaaslastega väljas.

Filmi juurde - peategelane on noor neiu Siisi, kes asub Ugandas juhtima annetustega rahastatud projekti kohvikust, mis võtab tööle puuetega kohalikud - tal on meeletult energiat, ta on alati naeratav, isegi rasketel hetkedel ülioptimistlik. Kas Siisi pingutas end filmistseenideks või ongi ta selline, vist veidi ebatüüpiline eestlane? Oled kuulnud temast veel hiljemgi - filmis öeldakse, et läks taas tagasi ja tegeleb pesuga?

Siisi on tõepoolest üks eriline ja vahva noor naine. Ma ei tunne kedagi teist, kel oleks nii palju pealehakkamist, julgust ja teotahet – üks tõeline kangelanna, nii filmi seisukohalt kui muidu. Ta ongi hoogne ja optimistlik, peab isegi end ebatüüpiliseks eestlaseks. Väga ammu olevat Hiiumaad külastanud laeval olnud üks aafriklane, mille järel nüüd hiidlased olevat võrreldes teiste eestlastega mõnevõrra tumedama nahaga. Siisi on seda lugu naljatlemisi rääkinud, ta enda juured viivad ka Hiiumaale. Siisi on jah, tagasi Ugandas, tegeleb mitmete asjadega, alustab pesuäri kaubanduskeskuses, on eesti turistidele giidiks ja loob endiselt töövõimalusi puuetega noortele.

Film on mitmes mõttes huvitav vaadata, kultuurierinevustest erinevate inimpsühholoogiliste aspektideni... aga tegemist ei ole edulooga, pigem õpetlikuga - Pop-Up kohvik käivitub, kuid kliente ei leia, kõikvõimalikud komplikatsioonid kuhjuvad ja asi lõpetakse... mis sa ise arvad, on see rohkem kultuurierinevuste asi, kompetentsuse puudumine või lihtsalt...vale valik kohviku asukohale kuskil linnaääre väiksel umbtänaval, kohviku profiilile ( kohvieksportija maa rahvas pole ise kohvijooja ja tasuta wifi kasutajaidki vähe, hinnad kõrged) ... ilmselt kõigi asjaolude kombinatsioon?

Tegemist ei ole edulooga, aga kindlasti ka mitte ebaõnnestumisega. Kohvik, mis oli mõeldud esimeseks töökogemuseks nö platvormiks puuetega noortele, täitis oma eesmärki. Noored kogusid oskusi, enesekindlust ja ka töötasu polnud vähetähtis. Kohviku sulgemise põhjuseks on tõenäoliselt kõigi küsimuses mainitud asjaolude kombinatsioon. Piiratud rahaliste vahendite olemasolu oli kindlasti üheks määravaks põhjuseks, sest sellest tulenes kohviku asukoht, sisustus ja reklaam. Aga kui rääkida filmist, siis kõige paremad lood on mõtlema panevad, eks?

No selles pole kahtlust, kui kaasa mõelda meeldib... Aga tundus, et kohalikku või üldse Aafrika muusikat kasutasid filmis vähe, küll üks bänd oli kohviku avamisel? Kirjas on, et muusikalise kujunduse filmile on loonud Epifolium? Olen ise suur musta Aafrika muusika austaja, eriti varasema, kuni 80ndate lõpuni tehtud kohalike asjade fänn. Uganda muusikat kahjuks ei tea eriti, küll aga paari naabri Kongo ja Keenia muusikat. Puutusid kohaliku muusikakultuuriga kokku ka enam?

Muusikat kui universaalset keelt kasutatakse filmides väga individuaalselt. Näiteks Werner Herzog tegi dokfilmi sõjaveterani läbielamistest Vietnamis, mille sidus harmooniliseks tervikuks Tuva kurgulaul. Ugandal on oma popikoonid, kellede lihtsakoelisi hittlugusid kuuleb ühistranspordis söögi alla ja peale. Latiino pop on samuti väga populaarne, Sean Paul esines Kampalas vist kuuendat korda kui Ugandas olin. Mind vaimustasid kõige enam põlisrahvaste vanemad salvestused. Tänaseks päevaks on õnneks mitu kogumikku välja antud, mida briti ja saksa entusiastid möödunud sajandi keskpaigas mööda riike rännates salvestasid. Esilinastuvas filmis võib kuulda muu muusika kõrval Etioopia jazzi isa Mulatu Astatket. 

Oled pidanud dokfilmi žanri endale sobivaks, sest oled justkui iseenda peremees. Kas tahaksid ka kunagi mängufilmi proovida?

Filmitegemist ei maksa pelgalt proovimise pärast ette võtta. Ühe filmi tegemine on niivõrd suur pingutus, et seda Kolgata teed tasub ette võtta vaid juhul, kui teisiti ei saa, siis kui mõte või idee pungestab sedavõrd, et sa pead selle filmiks vormima. Mängufilmi tegemine eeldab teatud isikuomadusi, pead olema Napoleon, kelle taktikepi järgi meeskond linalugu luua aitab. Mina ei „proovi“ tõenäoliselt kunagi mängufilmi teha, pole vajalikke omadusi. Õnneks elu on ääretult rikas, et ennast põletavatel teemadel ja inspireerivatest inimestest dokfilmi teha.

Mille kallal praegu töötad?

Hetkel tegeleme kangelasega, kes oli omal alal maailma halvim aga saavutas tänu sellele maailmakuulsuse ja sai rikkaks. Täpsemalt kahjuks midagi rääkida ei saa.

Välismaalane või eestlane?

Eesti juurtega tegelane.

Paljud teavad sinu töödest eelkõige kuulsat läbimurdelühifilmi usukuulutajast liinibussis 33. Mida ise pead oma töödest kõige kõvemaks?

Eks loomeinimestel ole ikka oma tähtteos, „Kevade“. Olgu siis minu kõige kõvemaks tööks bussis number 33 filmitud „Kuhu lähed?“

Valik Kullar Viimse filme lavastaja ja operaatorina: "Jahis ainult naised" (2012) "Hing" (2011) ,"Ultra Vennikased" (2009), "Süütu" (kaasautor, 2009) , "Viimnepäev" (2006) , "Reis kerge pagasiga" (2006) , "Jumalaga" (2004),"Kuhu lähed?" (2003). Operaatorina (nt “Velosoofid" (rež. Jaan Tootsen, 2013) , "Veregrupp" (rež. Leeni Linna, 2013), "Sünnipäev" (rež. Erik Norkroos, 2012) ,"Üleloetud inimesed" (rež. Meelis Muhu, 2012), "Uus Maailm (film 2011)" (rež. Jaan Tootsen, 2011).