Mitte aega ei otsi ma, vaid iseennast ajas*

URMAS VADI: Ene, varsti ilmuvad sul kogutud teosed. Sinu lugeja või õigemini mingi osa lugejaist otsib sinu romaanide kaudu sinu elulugu või autobiograafilisust. Eeldatakse kas isiku- või siis elulooliste seikade paljastust. Aga mulle tundub, et sinu puhul ei ole kuidagi tegemist mingi enda paljastamisega. Sa ei anna mulle midagi endast selles mõttes. Aga teistpidi — neid tekste kirjutad ju ikkagi sina, Ene Mihkelson, oma kogemuse pinnalt.

ENE MIHKELSON: Kõigepealt ma kommenteerin sinu enese küsimust. Esi-mene väide oli, et ma annan välja kogutud teoseid. Ei anna. Ma avaldan praegu kordustrükke. Esimeses raamatus tulevad üle kolmekümne aasta kordustrükkidena uuesti välja minu kolm esimest romaani: „Matsi põhi”, „Kuju keset väljakut” ja „Korter”. Ja teises raamatus tuleb „Nime vaev”, mis on ilmunud 1994. aastal. Sealt on kah juba hulk aastaid. Kogutud teosed, kui keegi veel huvi tunneb, antakse ühes mundris, nagu meil kujunduslikult kombeks on, välja pärast minu surma. Kui tahetakse. Mina neid ei tee.

Järgmine küsimus oli autobiograafilisus. Kõik kirjanikud kasutavad oma teostes autobiograafilisi momente mälestuste või muljete, või vilksamisi nähtud inimeste iseloomulike joonte edasiandmisega. Mu meelest ei vääri see loomingulooliselt enesestmõistetav külg erilist rõhutamist. Seda nimetatakse nüüd ju koguni omaeluloolisuseks. See ei ole peamine. Ja kui see on peamine, siis sobib siinkohal lause, et vähemalt ühe raamatu suudab kirjutada iga kirjaoskaja inimene.

Kolmandaks: väike märkus sulle, mille sa võid rahulikult välja lõigata — ma ei paljasta midagi! Sõna „paljastamine” pärineb eelmisest ajastust. Siis paljastati vaenlasi, paljastati pahesid, mina ei paljasta mitte midagi! Aga kui nüüd teisest küljest asja vaadata, siis mis tahes eesti kirjanduse leksikonis, kus ma juhtumisi juba hakkan vilksuma, on kõik koolid ja kohad, kus ma olen olnud, kirja pandud. Kui kellelgi on viitsimist, leiab ta need maastikud võib-olla osaliselt praegu veel üles. Sest kõige loomulikum ühelt poolt ja kõige kohutavam nende jaoks, kes on seal kunagi elanud — ka maastikud meie ümber muutuvad. Nii et ka kõige autobiograafilisemad nüansid — ümbrus, maastikud, koolid, mida enam ei ole — muutuvad kirjanduseks. Tegelikult ütled oma küsimuses sama, aga väike möödarääkimise katse võiks meie vestluse alguses ometi olla.

U. V.: Sa oled ise öelnud, et sinu kolm esimest romaani moodustavad triloogia. Ja järgmised kolm samuti omaette triloogia. Kõige silmanähtavam joon, mis neid eristab, on see, et kolm viimast raamatut on kirjutatud taasiseseisvunud Eestis. Aeg on muutunud.

E. M.: Mingil juhul ei ole kumbki kolmik triloogia. Nad on täiesti iseseisvad teosed. Ma ei heida sulle ette, ma vist olen sulle telefonis öelnud, et nad ilmuvad ühiste kaante vahel. „Matsi põhi”, „Kuju keset väljakut” ja „Korter” on tegelikult äärmiselt erinevad teosed.

U. V.: Nõus.

E. M.: Ja järgmised — „Nime vaev”, „Ahasveeruse uni” ja „Katkuhaud” — on omakorda väga erinevad. Kuigi neil kõikidel raamatutel on üks arhe-lugu, mille märke võib leida juba ka esimeses kolmikus. „Matsi põhja” algus ütleb kohe: „Ma sündisin, kui oli aeg. Sünniaeg oli õige, kui ka see aeg õige ei olnud, kuhu ma sündisin.” Ja edasi hakkan ma seda aega nagu lahti harutama, missugune ta tolle aja minategelasele paistis. Tegelikult muidugi — eks ta paistis natuke nõnda ka minule. Aga siis ja ka tagantjärele tunnen ma rõõmu selle üle, et mul õnnestus luua niisuguse kompositsiooniga teos, kus minajutustaja tõesti vaidleb Mihkelsoniga. Aga mitte selle Mihkelsoniga, kes on raamatu kaanel, vaid enda loodud Mihkelsoniga, kellest ta tegelikult on tekstis aeg-ajalt targem ja lõpuks jääb talle alla. Sest ta ei saa aru, mispärast need tema meelest vastandtegelased istuvad trepil, ajavad sõbralikult juttu ja tema ei saa millestki aru. Sellel romaanil on stereomeetriline kompositsioon. Ja mul ongi tavaliselt teostel kõigepealt kom-positsioon, mul on teadmine, mida ma uurida tahan. Mitmevaatepunktilisus on vajalik.

U. V.: Mulle tundub samuti, et ei ole mõistlik hakata vaatama sinu lugusid selliselt, et sa loo jutustamise kaudu annad edasi seda autobiograafilisust. Vaid need on mingid momendid, nägemused, heiastused, mis on sinu enda omad.

E. M.: Jaa, on küll nii. Ja põhitelg, minu põhiline huvi on aja ning inimese suhe kõige üldisemalt öeldes. See on igas raamatus üha nüansseeritum, aga ma ei teadvustanud seda ise alguses nii selgesti. Minu teadvus ei teadnud, ei reflekteerinud, et see nii läbiv on! Just nagu ma oleksin „Matsi põhja” kirjutades aimanud ette oma põhihuvide suunda ja aina süvenenumalt ja süvenenumalt hakanud tege-lema aja ning inimese suhtega. Sinna juurde on tulnud, vastavalt ajastule, ajastu enda reaalid, mis on kõigile ühised. Muutuvad suhtumised identiteeti, rahvuse identiteeti, ränkadesse aegadesse, valikute raskustesse, valikuvõimaluste puudu-misse. Sellest ajast puutumata ei jäänud keegi. Ja samal ajal oleks ülekohtune öelda, et kõik meie inimesed olid kollaborandid või midagi sellist, vaid me õppi-sime väike­rahvana leidma neid kohti, kus sai olla suveräänne. Piisab, kui vaadata kas või vanu filmikroonikaid, kuulata, missuguse tooniga räägib diktor ja missu-guse tooniga vastab tööpingi tagant tööline. Selles on väga palju vähem seda paa-tost, mida me Põhja-Korea mõnda kanalit sirvides näeme, kus neid sõnumeid lausa röögitakse, aga midagi ebaloomulikku on ka seal. Teisiti ei olnud nagu võimalik. Samal ajal on ebaloomulikkuse sisse peidetud ka tervet mõtet, sellel on alltekstid ja inimesed mõistsid seda.

Ma ise käsitlen oma raamatuid kui tollel hetkel minu jaoks tähtsaid, uurimist vajavaid valdu, mida tunnetada. Mis mind seoses inimesega huvitab? Kuidas ta kujuneb, missugune on ühiskond tema ümber. Ja ma loen ka raamatuid niimoodi — ajalooteooriaid, filosoofilisi teoseid, ja ilukirjandust palju vähem, kui arvata võiks. Noorena lugesin ma väga palju ilukirjandust, seda teevad kõik. Õppinud olen ma terve elu Eesti ajalugu. Eesti NSV-s ei olnud see eriti võimalik, aga siis oli mulle abiks isiklik kogemus, mis oli natuke teistmoodi, kontrastiderikkam ja drastilisem kui teistel.
Kui neid kogemusi aga üksikult vaadata, siis olen ma tüüpiline repressioone kogenud eestlane. Ühesõnaga, ajalugu tuli mulle enne kätte kui aabits. Kirjanikule on see tegelikult väga hea pagas. Kui sa lapsena liigud väga erinevas keskkonnas, mida sa ju ise ei vali, siis millal — olen ma tagantjärele mõelnud — sünnib sellest kogemusest inimeses teadvus. Siis teadvuse teadvus, eneserefleksioon. Kes talle selle kõik sisse puhub? Ütleme, refleksiooni võib õppida, aga selleks peab olema mingisugune tung ja vajadus. Minul see tung oli. Aga ma ei mäleta, kuidas see mul äkki tekkis ja järjepidevaks muutus. Võib-olla on heagi, kui ma ei oska ennast ratsionaalselt ära seletada, kui ma ei oska ennast emotsionaalselt ära seletada, sest suurim hukatus kirjanikule on see, kui ta hakkab oma isikut või oma raamatuid seletama. Mõlemal juhul on ta rumalam kui ta ise või ta raamat.

U. V.: Sa mainisid, et su raamatutes on üks korduv arhelugu. Mis lugu see on?

E. M.: Seda lugu võib väga mitmes võtmes tõlgendada. Mina tõlgendan seda täiesti neutraalses võtmes kui tüüpilise eestlase lugu. Ma ei ole mingil kombel eriline. Iga eestlase suguvõsas on olnud küüditatuid, metsavendi või Gulagis olnuid jne. Ja vägivaldselt ühele ja teisele poolele mopituid. Aga seda võib ka tõlgendada hinnanguliselt nii, et nelja-aastasena oli ta juba rahvavaenlane, küüditamisele määratud, roomas, vintpüss käes ja puss hammaste vahel, põõsa taga ja vaatas, kuidas okupantidele kätte maksta või nad välja tõrjuda. Kooliajast mul oma elulugu, omi mälestusi nagu polekski olnud. Elasin põhiliselt internaadis. Üks või teine sugulane võttis mind vaheaegadel enda poole, aga koolis käisin ma ikka internaatides. Ja kui ma lõpetasin seitsmeklassilise kooli, mis oli sel ajal põhikool, siis minu ainus edasiõppimise võimalus oli Rakvere internaatkool. Oli hea, et see oli Rakvere internaatkool, sest see oli tollal eliitkool, seal peeti tähtsaks õppimistulemusi ja hinnati sporti ka. Aga musterõpilane ei ole ma kunagi olnud, sest ma olen alati tegelenud sellega, mis mind huvitab. Ja ülikooli tulek oli ka nii, et mul puudus absoluutselt kujutlus, mismoodi see asi käib. Internaatkool põhineb oma olemuselt Makarenko koloonia struktuuril. Ainult et seal ei olnud mitte kolonistid, vaid lihtsalt erinevatel põhjustel perekonnata lapsed. Küüditatute lapsed näiteks tulid vanematest varem Siberist tagasi, oli hävituspataljonlaste lapsi. Ma olen kõike seda saanud tagantjärele teada, sest omavahel me neist asjust ei rääkinud, paljudel polnud kodudest üldse midagi rääkida.

Meist pidid saama tublid nõukogude inimesed. Ma ei ütleks, et kõigist said jul-geolekutöötajad või muud seda masti sellid. Sealt tulid kindlate tööharjumuste ja edasipürgimistahtega inimesed. Meil olid väga head aineõpetajad, osa neist veel endise Õpetajate Seminari õpetajad, nii et kõik, kes tahtsid ülikooli minna, said ka sisse. Ma arvan, et oma mentaliteedilt on kõik maailma internaatkoolid mingitpidi teatava ideoloogia suunas kallutatud, aga totalitaarse režiimi koolid on ehk natuke karmimad.

Kui me tahtsime linna minna, kui ma tahtsin näiteks linnaraamatukogusse minna, siis pidin küsima luba. Meile saadetud kirju avati. Olin vapustatud, kui mu toonane klassijuhataja seda tunnistas. Me ei meenuta seda, aga meil on see meeles. Ma ei suhtle oma koolikaaslastega, kuid mitte ülbusest, vaid sellepärast, et ma ei taha meenutada seda solvavat tunnet, mismoodi minult vanemad ja kodu võtnud võim hoolitses minu hariduse eest. Kui kirjutasin sellest „Kujus keset väljakut”, siis pöörasin selle tunde veel eriti pahupidi.

U. V.: Mulle tundub ka, et romaani „Kuju keset väljakut” Anna tegelaskuju on sinust väga kaugel.

E. M.: Jaa. Ma tahtsin kirjeldada niisugust inimest, kes harjub laolõhnadega, riviga, käskude-keeldudega. Ja iga individuaalse tundeliigutuse puhul ta tunneb, et see ei ole õige. Ta püüab ennast maha suruda.

U. V.: Romaan algabki sellega, et Anna armastas väga käia raekoja platsil, sest seal oli palju inimesi ja ta sulandus sinna inimeste sisse. See oligi tema soov.

E. M.: Jaa, see ka. Ja hiljem oli seal platsil mingi kuju. Nõukogude ajal. Ei ole just raske ette kujutada, mis kuju seal oli. Kellelt ta ootas juhatust ja viimset tõe-sõna.

U. V.: Põhimõtteliselt oleks võinud sinuga samamoodi minna nagu Annaga?

E. M.: Kui mul ei oleks olnud niisugune päritolu, kui mul ei oleks olnud nii selget mälestust, kuidas me küüditamise eest põgenesime, kui mul ei oleks niisu-guseid sugulasi, kes olid Gulagis või Siberis. Minu suhted sugulastega on küll väga hõredad, sest kõigil olid oma probleemid. Ma ei taha nende suhtes seisukohta võtta, aga igatahes kuulsin ma ka selliseid asju: „Oi, ei, viige see laps ära, meid viiakse muidu Siberisse.” Inimesed olid hirmu täis. Ma ei mõista kellegi üle kohut. Aga see joon, see teadmine, mis riigis me elame, oli mul täiesti olemas. Ma olin enne kooli juba kuulnud õpetusi ja lauseid: „Pea meeles, tüdruk, Stalin on Gruusia mägiröövel ja Lenin on kõige suurem kurjategija.” Või: „Laps, katsu targaks saada, lolli rahvast on kerge valitseda.”

U. V.: See lause on sinu romaanis sees.

E. M.: Jajah. Aga tegelikult ma õppisin ka selle romaani kirjutamisega midagi, mida ma ise nimetan lõpuni tunnetamiseks, lõpuni mõtlemiseks, põhjast läbi mõt-lemiseks. Ja ükski mu koolikaaslane ei tohiks öelda, et see või teine on prototüüp. Mina ise olen kõikide prototüüp. Nii ütlen ma ka teiste oma romaanide kohta. Romaanid on tunnetuslikud uurimused. Küsimus ei ole stiilis kui iseväärtuses, vaid täpse sõnastuse leidmises, julguses lõpuni mõelda! Ka lugeja peab selle läbi tegema. Kujutlus, et kirjanik kirjutab romaani, millest on võimalik üheselt aru saada, on äärmiselt lihtsustav. Iga lugeja loob selle ise oma kogemuse põhjal uuesti. Ma ei vaidle kunagi ühegi lugeja või kriitikuga, et ta on mu romaanist va-lesti aru saanud.

U. V.: Nüüd, kus ma olen sind viimasel ajal palju lugenud, võib-olla saanud ka väikese üledoosi, on mul tekkinud tunne, et sa ei tee kirjandust. Sellist ma-tahan-olla-kirjanik-ma-kirjutan-kirjandust. Vaid see ongi analüüs.

E. M.: Ma teen midagi, mida nimetatakse kirjanduseks, sest teisiti on seda raske nimetada. See ei ole teaduslik uurimus. See on teatavat laadi tunnetusteekonna kirjeldus. Ja ma arvan, et sellise kirjutamise viisi juures on kõige olulisem julgus. Julgus minna kas või põhjast läbi, mitte muretseda, mis arvatakse.

U. V.: Ma tahaksin sulle ette lugeda ühe tsitaadi sinu enda raamatust. „Kuidas kirjanikud oskavad nii kirjutada, et linna ja inimest ära ei tunta. Tahaksin jutustada samuti, et keegi ei taipaks, kus, kellest ja milleks. Seetõttu kardan väga öelda midagi liigset.” Kas sa võtad selle lause ka praegu omaks, kirjutad sa sellele alla?

E. M.: Eh-ee! Mina ei kirjuta ühegi tegelase väidetele alla. Äkki osutad teatavale irooniale, mida mu tegelaseks nimetatu võib-olla harrastab?

U. V.: Seda ma arvasin.

E. M.: Näiteks „Ahasveerus”: kui palju on seal igasuguseid lugusid ja versioone sees. Ma ei kirjuta ühelegi versioonile alla, sest minu puhul ongi seal ainult eri-nevate lugude edasiarendused kõrvu isiklikust mälust esilekerkinud tükkidega. Jah, need on olemas. Kuid sidusat lugu mul ei ole rääkida. Sest see lugu on mõtiskluste, uurimiste, omaette mediteerimiste lugu. Seda ei peeta ju elulooks. Mõnel korral olen ma ka ehmatusega kogenud, et see, mida ma intuitiivselt arvasin toimuvat ja mille tagamaa fantaseerisin kokku — kuramus! see on kaunis lähedal sellele, mis võiski juhtuda! See on tegelikult väga ehmatav tunne. Ja teiseks — see on nüüd mäluteema, et mälukirjanik! — ma ei arva, et kellelgi on võimalik üldse täiesti ühemõttelist lugu jutustada, sest inimene eri elueas mitte ainuüksi ei tõlgenda, vaid ka mäletab erinevalt ja erinevaid, justkui täiesti unustusse vajunud seiku. Mälu on miski, mis hoiab inimese ühelt poolt identsena, teisalt näitab tema sisearengu suuri võimalusi. Ja kolmandaks — unustamisvõime, teatavate seikade unustamisvõime on suur õnnistus. Ma olen vaadanud mõnd holokausti käsitlevat dokki, kus mõni kontsentratsioonilaagrist pääsenud juut ütleb: Jumal on andnud inimesele imelise võime — unustada. Sest sa kujuta ette, kui inimene iga päev meenutaks seda, mis ta kontsentratsioonilaagris on näinud, läbi elanud jne. Kui mina olen vanemate inimestega rääkinud... See ei käi nii, et ma lähen pauh, ja hakka rääkima! Ikka peab olema kuidagi tuttav või sugulaste tuttav, kes siis ütleb, et Ene tuleb ja tahab sind lihtsalt näha. Ma istun ja kuulan ja inimene räägib, mida ta tahab rääkida. Ja räägib oma lugu. Ta räägib palju rohkem, kui ta teab ennast rääkivat. Ja teiseks, kui sa esitad talle küsimusi, siis ta teatud küsimustele vastab, teatud küsimustele ei vasta. Tema vaikimine ütleb midagi. Sa ei lähe küll ainult tunniks ajaks, aga sa ei tüüta teda ära, oskad lahkuda. Kui ta sind tagasi kutsub ja tahab sind veel näha, siis on sul temaga juba klapp. Ja siis sa jõuad temaga rääki-des niisuguse hetkeni, kus saad aru, et see on tema vaikimise maa ja sealt edasi ei kaevata.

U. V.: Sinu romaanide peategelasi või siis minajutustajat vaadates on tekkinud küsimus, mis määrab ära inimese. Sul on olulised tegurid aeg, ruum, moraal, eetika, ümbritsevad olud, aga millegipärast on mul tunne, et su minajutustaja on ette ära määratud. Ja ma leidsin ühe lause „Nime vaevast”, kus peategelane ütleb: „Elu on ette ära elatud ja mingi vägivaldne katkestus ei muudaks saatusejoonises midagi.”

E. M.: Ma ei tea nüüd, missuguse tegelase suus see on, aga mina olen ta sinna pannud, sest enamasti on mu tekstid minalised.

U. V.: See on samuti vist minaline.

E. M.: Jah, aga see ei ole mina. Ma ei identifitseeri ennast jutustava minaga. Mina-vorm ise annab jutustajale väga vabad käed, ta võib olla loll, ta võib olla tark, ta võib visata siin vinti, seal tõlgendada valesti. Minu tekstides on väga palju irooniat ja seda pole vaja kõrvalt kommenteerida

U. V.: Selge, et see ei ole Ene Mihkelson.

E. M.: Selle tsitaadi tagamaid võib ju aimata. Elu on ette ära määratud, sest kodust põgenemise valikut ei teinud ju mina. Mina olin küüditamisele määratud, sest mu isa oli rahvuslane ja võttis osa 1941. aasta suvesõjast, kui hävituspataljon põletas juulikuus külasid, tehes teoks stalinlikku tühja maa taktikat. Ta oli Imavere lahingus ühe teise omaküla mehega kõrvu ja nad olid ainsad, kes ahelikust said pihta kuuele hävituspataljoni sõdurile. See küla jäi põletamata. Aga minu ema sünniküla, kus ma vanaema juures suviti viibisin, põletati maha. Mu ema ja ta õed-vennad, kes olid tol ajal veel väga noored, vaatasid raba veerelt kõike pealt. Tegelikult ma ei pidanud valima. Ma olin küll pioneer ja komsomol, aga mulle ei tehtud ühtegi ahvatlevat ettepanekut. Onu ütles mulle kohe: „Pea meeles, ära hakka kunagi oma päritolu salgama, kuid laiutama sellega ära ka tiku. Teatud asjad on sinu jaoks selles riigis suletud.”

U. V.: Hästi huvitav on jälgida aja muutumist läbi sinu romaanide, alustades „Matsi põhjast”, mis ilmus 1983...

E. M.: …„Loomingus” 1982.

U. V.: Ja siis ühel hetkel on taasiseseisvumine, ilmub „Nime vaev”, uue sajandi alguses „Ahasveeruse uni” ja sealt edasi „Katkuhaud”. Need on kõik täiesti eri-nevates aegades kirjutatud...

E. M.: Jah, nii on. Ma ei ole kirjutanud ajaloolisi romaane. Olen püüdnud fik-seerida olevikuhetke värelusi, inimeste elevust, lootust ja ühiselu muutumist, mida hiljem on võimatu taastada. Mati Undil oli ühes lavastuses üks niisugune koht, kus inimene jookseb lavale ja karjub: „Meil on vabadus! Meil on vabadus!” Tema käest küsitakse, mis see tähendab, kui on vabadus, mis sa siis teed, kui on vabadus? Ja inimene jääb, suu lahti, seisma, miskit ei mõista kosta!

„Nime vaev” on esimene iseseisvuse taastamist kirjeldav romaan. EÜS-i maja ees oli kolm erivärvilist lipukangast: sinine, must ja valge. Ma olin seal ja nutsin hardusest.

U. V.: See raamat algabki sul kohe sellega.

E. M.: Kõik romaanid algavad selle järguga, millest romaanis juttu tuleb.

U. V.: „Katkuhauas” on selleks pronkssõdur.

E. M.: Ma uurin ka seda aega ja inimesi. Ma olen tahtnud kinni püüda inimese valiku keeret, kui ta hakkab ennast sirgu ajama, kuidas ta saab aru vabadusest. Igal ajal tulevad temas esile erinevad mälestused. Mis on inimene? Mina ei oska vastata, mis on inimene. Mõnikord mulle tundub, et ta on seestpoolt tühi ja talle sisestatakse midagi. Aga see ei ole õige. Ma ei oska sellele vastata, aga selle uurimine on minu huvi. Eestis tundub, et on kerge kirjanik olla. Küsimus ei ole selles, kas tõlgitakse üks või kaks teost ja siis on kohe tehtud tegelane. Maailma-horisont peab silme ees olema. Kirjanik peab tundma mitte ainult oma ajalugu, vaid üldse ajalugu. See on sinu elu, sa otsid midagi põhjalikult. Ja mida täpsem sa oled, seda parem on tegelikult ka väljenduskeel.

Nii tuli „Ahasveeruse uni”. Vaat seal on see aeg, mida mäletades hakatakse juba üht-teist kinni mätsima. Jutud on teised, kõik on teine. Samal ajal on arhiiv nagu jumal. Arhiiv ei ole jumal.

U. V.: Arhiiv valetab, ütleb üks su tegelane.

E. M.: Jah, kui sa asja täielikult ei valda. Ta on valitsejate poolt kirjutatud ja ta on alati tendentslik. Aga kui sa neid arhiivimaterjale võrdled ja arhiivinduse sise-reegleid tunned, siis midagi saad ikkagi teada. Seal on tunnustatud mälu. Tollel ajal tunnustatud mälu, mis on fikseeritud. Riiklik mälu. Inimesed ei räägi nii, nagu nad ülekuulamisel räägivad. Mul oli kohati nii jube lugeda, et hambad lõgisesid suus.

Ja „Katkuhauas”, ma tunnistan, olen ma esimest peatükki viis korda ümber kirjutanud, sest ma olin nii häiritud sellest, mida ma nägin!

U. V.: Sa mõtled pronkssõdurit?

E. M.: Ma nägin, kuidas seda lindiga ümbritseti ja parteid enne valimisi kogusid punkte. Aga ka Suur Vend ei maganud. Kust mina tean, missugused struktuurid töötasid ja õhutasid jne. Ja ma mõtlesin, see lõpeb hullusti! See lõpeb hullusti! Helistasin tuttavatele. Lõpuks üks ütles, et kuule, Ene, sa oled tüütuks muutunud, sa muust enam ei räägi kui poliitikast. Ma ütlesin, ma räägin sellest, mida ma näen. Ja ma näen, siin ei juhtu midagi head. Ja kui siis tuli see aeg kätte ja Kanal 2 näitas Pronksiööd otseülekandes, siis oli mul niisugune tunne, et teist korda ma seda üle küll ei ela. Õudus! Ma ei ole iial tahtnud olla poliitik ja ma ei ole ka. Aga see hoiak peab inimesel olema, et tal on ikka mingi arusaamine, mis maailmas toimub. See annab rängal hetkel sulle natukenegi valikuvabadust. Muidu tehakse sinuga poliitikat!

U. V.: Kui veel su minajutustajatest rääkida, siis nad on vaatleja positsioonis. Ja ka „Nime vaevas” ei lähe jutustaja taasiseseisvumise hurraaga kaasa, vaid jääb vaatlejaks.

E. M.: Ta on tahtlikult tehtud vaatlejamaks, kui mina olin. Romaanide vahepeal on luulekogu „Hüüdja hääl”. Selle kogu luuletusi hakkasin 80-ndate lõpus kirju-tama täiesti teadlikult, sest inimesi kuulates märkasin nende krampumist oma kannatustesse ja talutud ülekohtusse. Ma mõtlesin, taevas hoia, niisugusesse raami võib jäädagi. Ja võib krampi jäädagi. Need olid enamasti minu taustaga inimesed. Ma ei tahtnud niisugune olla, üritasin vastata ühele oma noorusajast pärit lausele — ära sure enne oma õiget surma. Ja teine lause oli — sure omaenese näoga. Nõnda me arutasime kunagi koos Reet Neimariga. Ma ei oskagi öelda, kumb ütles ühe sõna, kumb teise. Anu Lamp kirjutas Reet Neimari järelehüüdes, et Reet õpetas tudengeid koolis nende sõnadega. Reet on ära läinud, aga võib-olla jäi kellelegi see vaade ja hoiak kahe kõrva vahele. Keegi meist ei tea, milline meie tegu või vihje võib vilja kanda ja milline mitte. Sest me teeme nõnda enese pärast, mitte selle pärast, et keegi mäletaks või oleks tänulik.

U. V.: Ma ei taha hakata sind nüüd nimetama mälukirjanikuks, aga mälu ja mäletamine on su tekstides väga keskne ja oluline teema. Sinu peategelased on justkui mäluta ja nad tahavad teada saada näiteks seda, mis juhtus nende isaga, või siis üldse tahavad panna enda jaoks kokku suuremat pilti, et saada aru, mis toimub, kuidas elada, kuidas inimeseks jääda, kuidas olla. Tihti need mälestused tulevad kellegi teise poolt. Peategelane läheb külla, ja nii nagu sa ütlesid, talle hakatakse rääkima, või siis ei hakata rääkima, ja see peategelase pilt pannakse kellegi teise või teiste poolt kokku.

E. M.: Kes on see teine?

U. V.: See, kes räägib.

E. M.: Ja keda minategelane kuulab?

U. V.: Jah.

E. M.: See, kes räägib, räägib oma mälestusi, minajutustaja kuulab, tahab teada saada, kirjanik Mihkelson paneb kokku. Selles kokkupanus ei ole konkreetseid prototüüpe. Õhustik, meeleolu, intonatsioonid ja pausid on olulised. Ma ei oska selle kohta muud midagi öelda. Küsimus on huvitav ja nõuab pikemat mõtlemist kui siin intervjuus, aga vastus, mis ma annan, ei tohiks olla väga mööda — kirjanik Mihkelson paneb selle kokku. Ja kokkupanu viisis ilmneb midagi. Kujunda-va-vaatava pilgu intensiteet on siinkohal määrav. Aga ma ei oska ja ei taha sellesse süüvida. Sellest kujuneks liiga ühene tõlgendus. Ma nimelt arvan, et kirjanik valib võimalikkuste potentsiaalist, mis on iga inimese elu ja mälestuste taga, ühe võimaluse. Aga see ei tähenda, et see on ainus. Ja kui ta valib sellest ühe teadmi-ses, et see ei ole ainus, siis on soovitav, et see oleks natuke mitmevalentne, annaks lugejale oma mälestuste kokkupanuks ruumi ja fantaasiat. Mulle tundub nii praegusel hetkel. Aga see võib järgmisel hetkel teisiti tunduda, sest sina oskad esitada niisuguseid küsimusi — vaata, et sa selle ka sisse jätad! —, mis on alati üllatuslikud ja ootamatud.

U. V.: Aitäh. Aga see üks võimalus, mis on üks võimalus mitmete võimaluste seast. Näiteks „Ahasveeruse une” puhul tekkis mul kusagil lõpu poole ühel hetkel tunne, et seda võimaluste ruumi on korraga nii palju, et kõik on võimalik. Või siis ka see, et kõik ajavad jama.

E. M.: No kui soovid. Seal on ära toodud erinevad äraandmise variandid, kuigi ma ise ei teagi, kes on nende protokollide taga. Siis on veel kusagil ruumide ruum, mis sisaldab kõikide ruumide iseärasusi nii, et seda nõnda nimetada võib. Kõik on võimalik. Mul on ju üpris palju niisuguseid hetki romaanides, mida kriitikud on nimetanud lühiseks. Näiteks kui minategelane läheb kodukülla mälestusi küsima ja tagasiteel äkki tajub auto ümber rahvasumma kisa: „Võta kinni, püüa, näe, ta läheb sinna!” Ja minategelane karjub autojuhi peale: „Anna gaasi, mis sa passid!” Juht jätab auto seisma ja küsib: „Mis sul viga on?” Tee on vaikne, küla on vaikne, nad mõlemad tulevad autost välja, sest minategelane on kohkunud. Justkui kuulmishallutsinatsioon oleks olnud. Mitte kedagi ei ole, küla on tühi, seda küla ei ole põletatud, kuid alles on jäänud paar talu, kus kummaski elab üksik vanainimene. Aastaid hiljem kuuleb ta, et just seal kohas, kus tal tekib niisugune kuulmishäire või niisugune tunne, püüti tema vanemaid. Vasakut kätt on ruk-kipõld, vanemad jooksid rukkisse ja siis tekkis vaidlus, kas panna see põld põlema. Külaelanikud hakkasid vastu ja seetõttu õnnestus põgenejatel terve päeva väga pikas põllus lamada ja neid ei saadudki kätte. Kust tuli see teadmine mina-tegelasele, mina ei tea. Mina tõesti ei tea. Minategelasel oli mõistus peas. Minul on kah mõistus peas.

U. V.: Selles ma ei kahtlegi.

E. M.: Sina ei kahtle, aga mõni võib-olla kahtleb... Näiteks „Korteri” olen ma lugejalt tagasi saanud. Juurdelisatud kirjas oli väriseva käega kirjutatud, et ta soo-vitab mul psühhiaatri poole pöörduda, sest see raamat on talle absoluutselt aru-saamatu. Ma ise olin väga üllatunud, et ma niisuguse raamatu olen kirjutanud, ja ma ei häbene seda põrmugi. „Korteris” katsetasin esimest korda teadlikult mitme-kihilise aegruumi komponeerimist. Minu tekstides jooksevad kokku erinevad ajastud, justkui nad oleksid kohakuti. Ma olin üllatunud ka sellest luuletusest, mis on „Tornis”. Et Hansu Tõnis vaatab hobust, kes seisab keset tühja õue. Vahepeal on veel mingid read ja siis on: „Mul on ikka veel raske mõista / meie olematuse üheaegsust.” Ja kui mind ükskord niisugusel kehalisel kujul olemas ei ole ja ma olen näiteks udutera, milleks ma kindlasti muutun looduse ringkäigus, kui ma lasen ennast mulda matta, siis meie olematus ongi üheaegne. See luuletus sündis mingi välgatuse ajel ja ma vaatasin seda ja mõtlesin — ohoo, vaat, kui huvitav. Äkki on inimesse hing mingil meile mõistetamatul viisil siiski igavene.

U. V.: Ütle, mis paneb sinu tegelased liikuma? Selle peategelase? Kas see on seesama mäletamine, kohustus, sund mäletada?

E. M.: Räägiksin siiski minajutustajast, mitte tegelastest. Siin on mingi oluline erinevus. Aga jäägu see arutlus siin lõpuni viimata. Kirg mõista maailma, mis on nii mõistetamatu, nii kuristikuline, nii ülev, nii imelik inimese mõistusele. Me tunneme universumit ja inimese olemust tegelikult nii vähe, et kui me ennast ise ära ei hävita oma tehnikaimede ja aeg-ajalt lahvatava suure tapakire tõttu, siis seda imestamist jätkub. Ma ise avastan kirjutades enda unustatud lapsepõlvest ja unustatud elust uusi mälust esile­kerkivaid hetki. Mul oli mälestus, mida ma ei osanud kuhugi panna. Et ma tulen metsast. Eelmine päev olin sinna läinud ja kellelegi öelnud, et ma ei oska üksi tagasi minna. Ja mulle öeldi — sa vaata rohtu. Ja vaata rohus oma jalajälgi. Kastet ei olnud. Ma mõtlesin, et väga imelik. Ma ei mäleta, et ma kuskilt oleksin niimoodi tulnud. Ja nüüd, minu puhul kuuskümmend aastat hiljem, ütleb üks mu sugulane: „Sina oled olnud ju kah metsavend.” Ma ütlen: „Kuidas ma metsavend olen, ma ei ole metsavenna punkriski käinud! Ei ole jah.” Ja siis ta (sugulane?) ütleb: „Ühe öö olid sa metsas.” Ma küsin: „Kuskohas?” Ja siis ta ütles selle koha ja mulle tuli meelde, et kui mu vanemad mind seal, kuhu ma maha jäin, enam vaatamas käia ei saanud, siis ma sain nendega aeg-ajalt metsas kokku. Ükskord hakkas seal üks igavene madin. Ja siis tuli mulle meelde see, mis ma praegu räägin. Isa võttis mu kiiresti sülle, maapinnas oli väike lohk, pani mind sinna lohku ja ütles: „Siin ole nüüd hästi tasa ja hästi kaua, jää veel magama, aga ära siit liigu. Kui on täiesti vaikne ja rahulik, siis mine tagasi.” Ma ütlesin: „Ma ei oska tagasi minna.” Ja isa ütles: „Vaata oma jalajälgi.” Selles suhtes on mälu uurimisainena väga huvitav. Niisuguseid jalajälgi pidi tagasiminemise hetki võib käivitada mõni lõhn või heli, aga mitte vägisi pingutamine. Ma ei hakkagi pingutama, ma fantaseerin, see on palju lõbusam pingutus. Sest sel on nagu mingi tulemus. Aga enesepiinamisel küll mõtet ei ole.

Ma tahtsin veel lisada, et ma kardan metsa. Ja ma mõtlen, et kustkohast on mul tulnud see metsakartus, sest ma olen olnud lammastega metsas karjas. Istusin sarapuupõõsas, pidasin ümbrust ja loomi silmas ja mõtlesin välja lugusid. Ja ma ei saanud kuidagi pihta, mis ajast ma siis kartma hakkasin. Meelde ei tule. Ja need jalajäljed ja seesama situatsioon, mis ma sulle just kirjeldasin, tegid mulle selgeks, miks ma ei saanud lapsena vaadata Günther Reindorffi illustratsioone eesti rahva ennemuistsetes juttudes. Seal on need puujuured. Ju ma ikka öösel metsas kartsin ka, ega ma kogu öö ei maganud, sest ma läksin hommikul tagasi. Ja siis ma mõtlesin, kui huvitav on inimese aju.

Ma olen hästi palju omaette olnud. Ja omaette olek, üksiolek on mulle parim puhkus. Ma vajan väga ka inimesi, aga mul peab olema üksiolemise, omaette tuiutamise võimalus, kus ma nagu ei mõtlegi midagi, ning hiljem kogen, et just seal tuli mulle mingi eriline mõte või tunne. Mingis mõttes olen ma enese jaoks sotsiaalne objekt. Ma ei ole ennast kunagi haletsenud, ma olen teadnud, et ma ikka kuulun inimeste ja mitte igavesti põgenejate hulka. Mis puutub võimu, siis ma olen alati ettevaatlik olnud. Demonstratiivne rahvuslus ja kõige õigema eestlase otsingud on mulle vastukarva. Ma kartsin oma vanemate pärast, ma soovisin, et nad elus oleksid, ma mõtlesin neile iga õhtu. Ma teadsin, et võim on üle ja püüdsin jõudumööda onu soovitust järgida: „Katsu, laps, targaks saada.”

U. V.: Mida sa mõtled selle all?

E. M.: „Laps, katsu targaks saada, lolli rahvast on kerge valitseda.” Ma ei tea. Targaks ma ei ole saanud.

* „Matsi põhi”, lk. 6, Mari Kase tekst.

Vaata ka Loomingu kodulehele.