Marianna Liik TMK-s: helilooja valikud on tegelikult üsna piiratud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Noorhelilooja Marianna Liik
Noorhelilooja Marianna Liik Autor/allikas: Harri Rospu

Intervjuu Teater. Muusika. Kino märtsinumbrist: Nele-Eva Steinfeld vestleb helilooja Marianna Liigiga.

PERSONA GRATA: MARIANNA LIIK

Marianna Liik (1992) alustas õpinguid elektronmuusika erialal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias 2011. aastal. Praegu õpib ta magistriõppes heliloomingut Margo Kõlari ja Helena Tulve käe all. Talle pakub eriti huvi kõlamaailm, mis tekib akustiliste instrumentide ja elektrooniliste vahendite ühendamisel. Mariannat on saatnud edu ka väljaspool Eestit. 2013. aastal pälvis ta Prahas rahvusvahelisel heliloojate rostrumil alla kolmekümneaastaste kategoorias teise koha oma elektroonilise teosega „Mets". 2014. aasta sügisel osales ta Euroopa filmimuusika ja -heli festivalil „SoundTrack_Cologne 11", pälvides konkursil Westdeutscher Rundfunki filmimuusika preemia.

Kus on sinu lapsepõlvekodu?

Olen pärit Hiiumaalt, sündisin Kärdlas, elasin seal üheksateist aastat, kuni gümnaasiumi lõpuni. Nüüd olen neljandat aastat Tallinnas, aga Hiiumaal käin tihti ja pean seda oma koduks.

Õppisin Kärdla ühisgümnaasiumis ja Kärdla muusikakoolis. Muusikakooli läksin kaheksa-aastaselt ja esialgu käisin vaid kooris laulmas. Samal aastal tuli muusikakooli üks viiuliõpetaja, kel oli õpilasi vaja, ja nii mind nõusse räägitigi. Olin lapsena üsna tagasihoidlik ja ise kuhugi eriti ei kippunud, aga ilmselt ikka mingi salasoov oli, sest vastumeelselt ma muusikakooli õppima ei läinud. Koolis ja muusikakoolis olin korralik ja kohusetundlik laps, kuigi pilliharjutamisega tuli ikka raskusi ette. Vanaisa, kes ise vioolat mängis ja koorijuhtimisega tegeles, aitas mind palju ja tegi harjutamise lihtsamaks. Olen rõõmus, et muusikakooli ikka lõpuni käisin, sest muusikaline keskharidus jäi mul vahele ja pärast gümnaasiumi lõpetamist astusin kohe Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse.

Kuidas sündis otsus muusika ja just heliloomingu kasuks?

Pärast Kärdla muusikakooli lõpetamist mängisin kooliorkestris viiulit ja mu flöödimängijast isa, kes samuti selles koolis õpetab, andis mulle improvisatsioonitunde. Ta otsis võimalusi, kuidas õpilasi vabaimprovisatsiooni kaudu arendada, ja nii me improviseerisime flöödi ja viiuliga. Need tunnid olid esimeseks kompositsiooniõpetuseks. Tasapisi avanes tee heliloominguni. Isalt saingi idee ja toetuse, et minna õppima heliloomingut. Meie perel on muusikaline taust alati olnud, kuid ega mind teadlikult muusikuks küll ei kasvatatud. Pigem oli muusika gümnaasiumi lõpuni minu jaoks lihtsalt põnev huviala.

Isa soovitas, et võiksin midagi kirjutada. Olin esialgu väga skeptiline, aga uudishimu oli suur, et mis tunne on üldse midagi kirjutada. Ühel päeval võtsime asja ette, isa aitas salvestustehnika üles panna. Jäin kaheks päevaks viiuli ja klaveriga üksi Kärdla muusikakooli klassi ja kirjutasin nii oma esimese teose. See oli kollaažilik lugu ja kestis umbes kaksteist minutit. Need kaks päeva ja kirjutamise protsess olid väga põnevad, sealt mu heliloojatee alguse sai. Seda, et mul mõni lugu nii kiiresti valmis saab, pole hiljem muidugi enam juhtunud.

Oled oma esimest lugu ka viimasel ajal kuulanud?

Möödunud aastal. Päris esimesed lood on ikka endale armsad. Heli kvaliteet oli küll suhteliselt kehv, aga selles on juba tunda neid algeid, eelkõige vormis ja dramaturgias, mis on mulle praegugi väga tähtsad. Kui on teos, siis peab olema ka vorm, sellest lähtun ma alati oma teoseid kirjutades.

Millised võinuksid olla teised valikud muusikutee asemel?

Koolis meeldis mulle matemaatika, riigieksam läks väga hästi, nii et teisi võimalusi ehk oleks olnud. Tükk aega ei olnudki mul mingit kindlat soovi, aga kui tuli looming, tunduski see olevat õige. Muusikaakadeemiasse astumine andis võimaluse ja põhjuse loominguga tõsiselt tegelda. Astusin elektronmuusika erialale ja teisel aastal tuli spetsialiseerumine elektroakustilise loomingu suunale. Olen praegu heliloomingu erialal magistriõppes.

Kuhu sind rohkem tõmbab, elektroonilise või akustilise muusika poole?

Minu jaoks ei ole põhimõttelist vahet, kas luua elektroonilist või akustilist muusikat — kõik üks looming. Elektroonika on väga huvitav „instrument”, võimalused on väga avarad, alati saab midagi teistsugust või uut leida. Elektrooniline muusika võib olla väga habras, aga ka ülimat võimas, kõik sõltub helilooja kujutlusvõimest. Praeguses staadiumis aga tundsin, et on tarvis keskenduda just akustilistele pillidele. Hetkel on mul käsil esimene sümfooniline teos. Tegelen tämbri- ja harmooniaotsingutega ning avastan muusikalise mõtte meloodilisemat poolt, mis on mulle alati pisut keeruline tundunud. (Naerab.)

Elektroonilises muusikas on võimalusi tõesti väga palju. Kuidas saavutada tunne, et sina juhid elektroonikat, mitte „masinad” ei võta ideed üle?

Eks seal ole ikka sama põhimõte nagu akustilises muusikas, et kogu materjali ja muusikalist ideed peab helilooja ise oma peas valitsema. Elektroonilises muusikas mõjub mõni sound teinekord nii võluvalt ja tuleb lihtsamini kätte võrreldes sellega, kui tahaksid samasugust kõlavärvi saavutada akustiliste instrumentidega. Akustiliste pillide võimalused on aga samuti väga avarad ja lõppkokkuvõttes ei näegi ma suurt erinevust, kas komponeerida elektrooniliselt või akustiliselt. Helilooja töö on ju ikka sama — helide teoseks organiseerimine. Öeldakse, et heliloojal on lõputult valikuid. Olen selle peale palju mõelnud. Kui oled teatud ajahetkes, mingi teose ja ideega, siis on valikud tegelikult üsna piiratud. Neid „õigeid” valikuid, mis sobivad, justkui ei olegi palju, vähemalt enda puhul tunnen nii. Ja kuigi heliloomingus on alati olemas ju ratsionaalne pool ja selle omandamisega tulebki koolis tegelda, on selles alati ka midagi seletamatut, millele ei olegi võimalik sõnadega vastust anda.

Millele sinu õpetajad Helena Tulve ja Margo Kõlar kõige enam tähelepanu pööravad?

Margo Kõlar ja Helena Tulve on väga head õpetajad. Nad lasevad noorel heliloojal olla see, kes ta on, ja ei suru oma arvamust liiga palju peale. Nad jätavad nõuannetele vaatamata õpilasele tema vabaduse. Praegu on meil ühised tunnid kolmekesi koos ja väga huvitav on jälgida just seda, kui nende nõuanded lahknevad. Helena pöörab suurt tähelepanu muusikateoses esinevatele seostele. Margo on väga nõudlik ja tema oskab minust alati viimast välja pigistada.

Kas oled plaaninud end mujal täiendada? 

Jah, kindlasti oleks see väga vajalik. Ja kõige enam huvitaksid mind just Taani, Holland või Prantsusmaa.

Milline muusika sind praegu huvitab ja mida kuulad?

Oleneb tujust ja eesmärgist. Kui alustasin kirjutamisega, siis avaldas mulle väga muljet Giacinto Scelsi muusika, ta meeldib mulle siiani väga. Praegu tundub põneva autorina Peter Adriaansz, kes õpetab Haagis. Samuti prantslane Frederic Durieux või taani helilooja Hans Abrahamsen. Eesti heliloojatest olen kõige rohkem kuulanud Tüüri, mind köidab eriti tema muusika vorm ja dramaatiline pinge. Tegelikult tuleks muidugi palju rohkem kuulata — barokki, klassikat jne —, sest sellel põhineb ju kogu akadeemiline muusikakultuur. Kui tunnen, et mul on komponeerimises mõte kinni jooksnud ja kõik läheb halvasti, siis kuulan tihti Bachi muusikat. Sellel on eriline mõtteid korrastav mõju.

Kuidas suhtud loomingulisse koostöösse, kas oled loomult suhtlus- ja jagamisaldis või pigem individualist?

Ma olen üks jäärapäine inimene, kuigi ega ma ei tea, kuidas teistele täpselt tundun. Koostöö edukus sõltub ikkagi sellest, kellega klapib, kellega mitte. Aeg-ajalt meeldib mulle koostöö väga, kuigi kaldun siiski individualismi poole, helilooja töö ongi väga üksildane tegevus. Samas meeldib mulle väga interpreetidega koostööd teha ja proovides palju seletada.

Milline helitöö on olnud sulle kõige keerulisem?

Kindlasti ooperi kirjutamine. (Aastal 2014 valmis heliloojate Sander Mölderi ja Marianna Liigi koostöös ooperiprojekt „Korduma kippuvad küsimused”). Väga lühikese ajaga ja nii vähese kogemusega tuli mõelda välja midagi nii ulatuslikku. Aga uudishimu ja tahtmine ooperit kirjutada oli tohutu suur. Valmistasin end ette millekski väga raskeks, aga et see veel palju raskemaks osutub, seda ma ette ei kujutanud. Tagasi vaadates tundub see mulle imena, et ooper lavale tuli. Seal oli tunni jagu puhast muusikat, minu kanda olid enamjaolt vokaalpartiid ja akustiline pool, Sander tegeles rohkem elektroonikaga. Oleme Sanderiga üsna vastandlikud natuurid, meie muusikaline mõtlemine ja stiil on erinevad. Pidi arvestama teineteise soovidega ja tihti oma ideid ringi tegema või kohendama, aga lõppkokkuvõttes toimis kontrastiprintsiip ja saavutasime tulemuse, mis kandis välja.

Millises keskkonnas oled kõige loovam; öösel või päeval, stuudiovaikuses või kodus kirjutuslaua taga?

Kindlat reeglit ei ole. Kõige tähtsam on olla vaimselt eelhäälestatud. Siis pole suurt vahet, kus ja kunas tööd tegema peab. Saab ka lärmakas linnakorteris, kus naabrite tegevus läbi seinte kostab. Kuigi tavaliselt vajan ma kõige enam ikkagi vaikust. Ja muidugi tuleksid plussiks suur laud, klaver ja hea arvuti, mitte et need mul alati olemas oleksid. (Naerab.) Kõige tähtsam on see, mis mu enda peas toimub. Puhanud olek on väga oluline. Ideaalne oleks see, kui ärkan kell seitse ja kella üheksast saan juba kirjutama hakata. Rutiin ja tööharjumus on väga tähtsad.

Mida teed vabal ajal?

Eks helilooming olegi hobi, sest enamik ajast just selleks või sellest mõtlemisele kulubki. Mulle meeldib lugeda luulet. Näiteks Doris Karevat, Tõnu Õnnepalu ja muidugi Juhan Liivi. Olen nende tekste kasutanud ka oma muusikas. Kui aga töörutiin väsitama hakkab ja muusikalised ideed otsa saavad, viskan asjad kotti, sõidan koju Hiiumaale, lasen emal süüa teha, küpsetan kooke ja jalutan looduses. Mulle meeldib väga mere ääres käia ja loodusprotsesse jälgida. Kui on hästi vaikne ilm, päike paistab ja puud peaaegu ei liigu, vaid ainult väike värelus on okstes.

Mis on helilooja töös kõige lummavam?

Helilooja elabki nende hetkede nimel, kui teos jõuab punktini, kus mingid asjad tekitavad vaimustust, kui mingid ideed leiavad lahenduse ja oma koha muusikalises koes ja vormis. Alguses on teose kirjutamine enamasti üks suur pusimine, aga kui pilt äkki ees „selgeks” lööb, siis on see võimas ja vaimustav tunne. Või kui tuleb mõni hea mõttevälgatus, mida teoses kasutada. Sest kunagi ei saa lõpuni ära seletada, mis täpselt muusikalise kujundi või idee taga on, ja see ongi väga lummav.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: TMK

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: