Keevallik/Essenson: Maikelluke on force majeure, elujõuline nagu umbrohi ({{commentsTotal}})

Kooslus Nagu Naine Oleks Kodus tummfilmist
Kooslus Nagu Naine Oleks Kodus tummfilmist "Ajaraisk ehk Swammi armastus". Autor/allikas: Erakogu

MTÜ Kirbutsirkus ehk Liina Keevallik ja Katrin Essenson teevad neil päevil pärastlõunatel proovi oma rühmituse Nagu Naine Oleks Kodus etteasteks ja otsivad lammutustöökodadest kujunduselemendiks bussi. Reedel ja laupäeval kureerivad nad mänguliste kunstide festivali Maikellukese päevad, kus ka ise dokumentaalooperiga üles astuvad.

Maikellukese rajas seitse aastat tagasi Eriti Kurva Muusika Ansambli juht Sven Kuntu. Kuntu lahkus meie seast aastal 2007, aga tema sõpruskond pidas vajalikuks festivali edasi korraldada. Sel aastal ajab Maikelluke oma võrsed mullast välja juba kaheksandat korda. Keevallik ja Essenson rääkisid, mis teema on ja miks veetakse esimest korda Maikellukese ajaloos kohale välisesineja.

Palun rääkige see Maikellukese festivali alguse lugu ära.

Keevallik: Me tegime Sven Kuntuga ühte etendust üleval (Von Krahli teatri – toim.) saalis ja siis tal oli samal ajal üks bänd all. Peeter Jalakas küsis temalt – mis see siis on sul, mingi festival vä – noh, et kaks üritust samal ajal. Kuntu vaatas seepeale kaks sekundit tühja kohta ja ütles, et festival jah, Maikellukese päevad. Tema on ristiisa. Ja siis kui tema suri, siis me hakkasime tema sõpradega seda tegema, tundus, et nii ei saa ju jääda, peab edasi ajama seda.

Essenson: Liina Keevallik tegi koos Sven Kuntuga päris esimesel Maikellukesel tundekasvatuse etenduse, kus lava peal olid ainult asjad ja mängis Eriti Kurva Muusika Ansambel.

Keevallik: See algas kuidagi väga loomulikult, sõbrad tulid kokku vajadusest jätkata seda, mis Kuntu ümber toimus, sest ta oli tõesti segane tegelane, kes vahetas žanreid nagu liblikas lilli. Ja tal justkui õnnestus kõik, kuna see oli tema jaoks elementaarne, et kunstnik väljendabki ennast igatpidi: laulab, teeb filme, kirjutab luuletusi...

Et see ongi nagu Kuntu mälestusfestival?

Keevallik: Jah, sellest on asi alguse saanud. Ja siis ta hakkas nagu ennast taastootma. Üks aasta meile tundus, käed olid pikalt rippu ja raha anti vähe, et ärme teegi seda. Aga siis hakkasid tõusma hääled erinevatest kohtadest – misasja, ei tulegi Maikellukese päevi? Ja siis võttiski Kanuti Gildi SAAL näiteks meid oma hõlma alla. Natuke tundub, et see on selline force majeure, loodusjõud. Elujõuline nagu umbrohi. Tänu žanritega mängimisele, mida Kuntu tegi elegantselt, oleme algusest peale kruttinud seda, et kõik teeksid midagi, mida nad tavaliselt ei tee. Prooviks teha midagi, mida nad pole julgenud teha või saanud erinevatel põhjustel teha. Me ise anname selleks igal aastal eeskuju.

Millise Eesti festivaliga te hingesugulust tunnete?

Keevallik: Nüüd on neid juurde tekkinud, me alustasime juba seitse aastat tagasi. Nüüd on kaheksas kord juba, aga me oleme korralikult põranda all olnud. Uue Maailma festivaliga äkki...

Essenson: Hea küsimus. Pigem ikkagi selline kommuuniteema natuke...

...Kultuuritolm?

Essenson: Jaah... Sellel on ka ikka võib-olla mingi kindel stiil. Meil on stiilide paljusus, ülesus.

Keevallik: Jah, me alguses kutsusime seda harudevaheliste kunstide festivaliks, leidsime kodusema sõna interdistsiplinaarsele. Sel festivalil ei ole korrektset teatrit ja päris korrektset muusikat ka, kõik on žanrite vahelised mängud. Hästi kodune õhkkond lubab sündida hullematel ilmingutel. Julgemitakse teha midagi muud. Kas see teeb siis professionaalist amatööri, kui ta ei tee oma valdkonna asju? Üks meie esimesi teemasid oli professionaalsus ja amatöörlus.

Essenson: See ka eristab, et meie festival sünnib üleöö. Inimesed teevad selleks uusi asju, need ei tule pärast seda enam kordusele kunagi ja neid ei näidata ka enne kusagil.

Tänavuse Maikellukese hüüdlause on "maailmal on närvid läbi". Mis selle taga on?

Keevallik: Peenemas kõneviisis on see tolerantsuse teema. Me alati korjame üles selle, mis tundub õhus olevat, tihtipeale subjektiivselt, selle mis endale tundub tähtis. Meile tundub, et praegu on tolerantsusega asjad maailmas ja Eestis väga halvasti.

Näiteks...

Keevallik: See on elementaarne ju. Alates karikaturistide tapmisest, kooseluseadusest...

Kas maailmal pole mitte kogu aeg närvid läbi olnud?

Essenson: On küll, aga praegu on see kontsentratsioon läinud eriti tugevaks. Oht on see, et tuleb nii palju infot igast kanalist, poliitilikast ja sõdadest, et muutud ükskõikseks...

Keevallik: Selle taga on ju hirmuäratav kogus ebatolerantsust.

Essenson: Rääkimata eelmise aasta sündmustest pereväärtuste teemal...

Keevallik: Eriti see, kuidas täiesti ootamatult ilmuvad mingid tüübid välja võitlema, nagu tühjalt kohalt, vehivad väärtustega... Minu jaoks on hästi üllatav see, et eestlased on tegelikult nii kõvad katoliiklased. Enne pole sellest nagu väga kuulnud.

Kas need aktsioonid, mis teie festivalil ettekandele tulevad, tegelevad ka nende mainitud konkreetsete protsesside, sündmustega? Kui otsekoheselt ühiskonnakriitiliseks te nagu lähete?

Essenson: Võib-olla abstraktsemalt ikka. Meie kuraatoritena midagi ette ei kirjuta, me anname teema, aga nad ise otsustavad, kui palju nad teemasse jäävad.

Keevallik: Me andsime hästi vabad käed. Kirjutasime üleskutses väga selgelt lahti selle, et te võite olla ebatolerantne oma naabri koera vastu või keedetud muna vastu – teemaks on igasugune taluvuse piir kui selline. Me ei kutsu üldse üles seda poliitilise küsimuse läbi lahkama.

Essenson: Ma tean näiteks, et Minna Hint teeb kaerajaani teemalise uuringu.

Keevallik: Rao Heidmets räägib lehmast, kes peab kärbestega koos elama, näiteks.

Essenson: Eks nad jäävad ikka kunstilises mõttes kunstiks.

Erinevad väljendusvormid, mis ma välja lugesin – näitus, kontsert, installatsioon. Mida veel näeb?

Essenson: Vorminimed on selleks, et peame näiteks taotlustesse linnukese tegema näitamaks mis žanris sa oled.

Keevallik: Meie endi etteasteid on alati kõige raskem määratleda. Seekord tuleb dokumentaalooper näiteks, puhas visuaalne teater. Me üritame mitte rääkida seekord, vaid ainult laulda või siis head muusikat lasta hästi kõvasti tegevuslikele piltidele taustaks.

Essenson: Ja kuna ooper on tuntud žanr suurte kujunduste osas, siis me proovime ka ühe suure asja lavale panna.

Keevallik: Me oleme teinud juba tantsuetenduse, plaadi, muusikavideo, tummfilmi. Ja ühel aastal kui meil ei olnud finantsi, siis me tegime Unistuste Festivali, kus kõik rääkisid, mida nad tahaks teha. Ja ainukesed rahariismed, mis meil olid, läksid preemiaks sellele, kes võitis, kellel oli kõige lahedam unistus, et ta selle teoks teeks.

Veel infot festivali kirjeldusest: jätkub kunstnike koostöö teadlastega. Mida see tähendab?

Keevallik: Eelmisel aastal me angažeerisime teadlased. Tegime Mektoryga (TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtluskeskus – toim.) koostööd. Esimene päev oligi Mektorys, kus toimus speed-date teadlaste ja kunstnike vahel. Igal ühel oli kümme minutit, kunstnikud käisid ringi ja teadlased istusid oma tubades, et moodustada paarid, kes nädal hiljem pidid midagi tegema koos.

Sel aastal on siis samamoodi?

Keevallik: Sama mängu me enam ei tee, aga kutsume teadlasi lootuses neid loomulikul teel integreerida, kaasame projektidesse.

Essenson: Näiteks tegevuskunstnik, endine baleriin, Veronika Vallimäe teeb koos Sirje Keevallikuga, kes on atmosfäärifüüsik, üllatusliku temaatilise etteaste.

Keevallik: Ja Priit Raspel lubas tulla, kes on infotehnoloogia mudelimeister.

Teadlasi ja kunstnikke ühendab see, et neil on alati probleeme enda müümisega. Kummad ennast paremini müüvad?

Essenson: Ilmselt ikka teadlased, sest kui nad ikka löögile saavad, siis nad on kaalukamad nagu.

Keevallik: Nende tegevus on tingimusteta kasulikuks tituleeritud. Meie oma mitte päris tingimusteta. Seoses selle vaimustava loomemajanduse ilmumisega, tundus elementaarne, et me ühineks teadlastega.

Essenson: Mina ei saa selle loomemajanduse mõttest üldse aru, kui see ei ole lihtsalt ettevõtlikkuse nime all, sest kui sa keerad kunsti äriks, siis see laev läheb väga ruttu põhja.

Keevallik: Seda me mõtlesimegi teadlaste angažeerimisega, et loomemajandus ei jääks ainult käpikute müügiks.

Olgu. Rääkige siis oma peaesinejast ka, Dakh Daughters Ukrainast, kes on Maidanil ka esinenud.

Keevallik: On. Aga see tekkis hoopis teistpidi. Katrin käis mul Pariisis külas ja me nägime neid täiesti juhuslikult. Üks sõbranna ütles, et mingi Ukraina bänd on, tundub äge. Ja siis me läksime sinna kohale ja saime nii vapustatud, et pärast kontserti vaatasime, et see sassis juustega mees, kes nendega koos kummardamas käis, teeb seal suitsu – lähme ja räägime temaga. Siis selgus, et see ongi Vlad Troitsky, kes on nende lavastaja ja Gogolfesti rajaja, Ukraina kõige kõvem lavastaja. Ja siis suu hakkas ise rääkima, et oi, meil on ka ju festival, äkki saate tulla. Sealt see hakkas. Tegelikult tuli see idee lihtsalt kunstilisest elamusest ja lisaks, nad meenutavad tõesti Eriti Kurva Muusika Ansamblit. Energialt ja žanrivabaduselt – nad ühendavad räppi, bluusi, klassikat, Ukraina folki, miksivad kõiki žanre kokku ja jutustavad lugusid. Nii elavalt meenus Kuntu. Täpselt samamoodi jutustavad nad muusikas lugusid, kasutades näiteks Bukowski tekste .

Essenson: Ja see on väga hästi läbi lavastatud, ta ei ole lihtsakoeline.

Keevallik: See on tempode, emotsioonide, rütmide osas nagu Ameerika mäed. Aga mitte lihtsalt andmine, seal on väga tundlikke kohti. Nad on teatrist välja kasvanud, nad on kõik näitlejannad.

Essenson: Ja muidugi see nende Euromaidani kuulus laul, nemad tegid Shakespeare´i soneti põhjal lihtsalt loo, aga see kuidagi äkitselt sobis Maidanile ja hiljem sai sellest hoopis poliitilise alatooniga asi. See ongi see nii-öelda prohvetlus.

Andrei Hvostov esineb ka, mis teemal ta ette kannab?

Keevallik: Me palusime tal mõtiskleda tolerantsusest Eestis läbi aegade.

Essenson: Ja siis ta alguses ei öelnud midagi vastuseks ja siis Facebookis...(naerab) 

Sain Katrin Essensonilt ja Liina Keevallikult kutse osaleda nende festivalil Maikelluke.Sihuke lause: "Meie ettepanek...

Posted by Andrei Hvostov on Tuesday, March 24, 2015

Jah, ma olen ka seda Facebooki postitust näinud.

Essenson: ...(naerab) ja siis Facebookis oli ta veidi elevil ja ärevil, et mis selle teemaga siis nüüd teha. Ja nüüd tuleb väike üllatus meilegi. Ma pakun, et see tuleb siis pigem tolerantsuse puudumisest.

Keevallik: Ei tea midagi, orjatolerants on väga suur ju. Me ei tea kui kaugele ajas tagasi ta läheb. Ootame huviga. Temaga on ka selline kummaline lugu, et me oleme juba aastaid mõelnud teda osalema kutsuda.

Hooandjas küsite ka raha, kuidas sellega läheb?

Essenson: Me kogume ukrainlastele tehnika rendi ja kogu selle kammajaa jaoks, sest kultuuriministeerium meid ei toetanud. Meil olid väga idealistlikud plaanid alguses.

Keevallik: Me tahtsime Ukrainale anda kogu piletitulu, aga praeguse seisuga ei tea kui palju seda jääb. Selle, mis jääb, ikka anname.

Essenson: Jah, kui jääb siis anname sinna, kuhu vaja. Mitte sõjarelvade ostmiseks. Seda ma ei saa tolereerida.

Lõpetuseks esitan teile kolm küsimust, mis te ise festivali kirjelduses õhku olete pillanud. Mis juhtub kui kokku saavad ühemõtteline mees ja kahe otsaga asi?

Essenson: (naerab)...Asi läheb katki.

Keevallik: Sellest võib sündida puhas kunst.

Mis juhtub kui kokku saavad veidra kujuga pink ja normaalne perse?

Keevallik: Ühel kahest on valus.

Mis juhtub kui kokku saavad normaalne verekoer ja imelik jope?

Essenson: Pahandus.

Keevallik: Üks kahest lõpetab Paavli kaltsukas.

Kust need küsimused tulid?

Essenson: Keevalliku peast.

Keevallik: See oli praegu vastik bumerang. Need olid üleskutseks mõeldud, et ärgitada inimesi mõtlema tolerantsusest väga laialt. Et mitte jätte muljet, et me nõuame poliitilist seisukohta.

 

Maikellukese päevad 22.-23. mail

Silja Saarepuu ja Villu Plink, Mart Kampus, rühmitus Nagu Naine Oleks Kodus (Mari-Liis Roos, Maria Hansar, Katrin Essenson, Liina Keevallik), kooslus Ringhold (eleOnora ja Kalle Tikas); MKDK muusikud (Raul Keller, Heiki Tikas, Pearu Helenurm, Tarvo-Kaspar Toome, Siim Soop, Jaan Pehk jt.) ja Estonian Bad Dream Big Band, Jüri Shestakov, Minna Hint, Rao Heidmets ja Andrei Hvostov.

Prantsusmaalt on tulekul mängulised kunstnikud Delphine Manoury, Justine Schmitt ja Ene Rämmeld ning Ukrainast seitsmeliikmeline näitlejannadest koosnev ansambel Dakh Daughters.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: