Armin Kõomägi möönis, et Eesti arengutempo on raugenud.

"Ma ei näe, et meie ettevõtlus, kirjandus või kunst, kultuur laiemalt paigal tammuks. Ma usun, et meie kultuuril on ikkagi üsna head ajad. Riigijuhtimine on see, kus me natuke seisame. See väike riik, mis meile antud on, võimaldab nii palju rohkem dünaamikat, kui me täna näeme. Kahju, kui me ei suuda seda ära kasutada. Me kivistume riigijuhtimises – see algab suurematest erakondadest," ütles ta Vikerraadio saates "Tegija".

Samas nentis ta, et need erakonnad on meie endi häältega Toompeal ning kõiges ei saa teisi süüdistada.

"Kui meile see sobib, me anname neile oma hääle, siis kõik nii jätkubki. Inimene peab ise tahtma, et ta ei vajuks mugavasse, kirevasse meelelahutusmulli, mis paratamatult vormib meie ajusid, mitte paremas suunas, ma arvan," ütles Kõomägi.

"Sellises olukorras ongi lihtsal inimesel väga lihtne teha lihtsaid otsuseid, mida mõjutavad väga lihtsad plakatid. Kui selle taha ei näe, ei viitsi mõelda ja analüüsida, siis ongi tulemus käes – asjad lähevad käest ära," lisas ta.

Kõomägi sõnas, et ta naudib kirjutamist ning ta ei pea seda tehes lugejat üldse silmas.

"Kui ma ei naudiks seda, siis ma ei kirjutaks üldse. Ma ei kirjuta kellegi teise jaoks. See on minu jaoks väike sisemine teraapia – kui sa kirjutad, siis sa ei suhtle samal ajal kellegagi, sa suhtled iseendaga, otsid endas midagi," rääkis autor.

Romaanivõistluse võitnud teose "Lui Vutoon" algustõukeks oli tema mõttemäng pojaga. Käsikiri räägib noorest mehest, kes on ärgates maailmas täiesti üksinda.

"Arutasime, et mis siis saab, kui sa tuled koju ja helistad ja kedagi ei ole, üldse kedagi ei ole. Mis sa siis teed? Algul ta on arvutis ja siis ta läheb sööb külmkapi tühjaks, siis läheb veel arvutisse, siis magab... Hästi rahulik oli ta sõnades mitu päeva. Lõpuks jõudsime sinna, et kui kodu on tühjaks söödud ja ikka ükski telefon ei vasta ja ikka kedagi näha ei ole, siis ta läheb kaubanduskeskusesse, kus on sööki ja riideid... Alateadlikult hakkas mulle see teema huvi pakkuma – milline võiks olla tänapäeva korilus? Taristu ja kõik see, on meil ju olemas. Kui sa pead linnas üksi hakkama saama, siis sa ei pea ju maa seest juurikaid kaevama. Juurikaid on konservide näol tonnide viisi üle selle linna laiali laotatud – sa ei sure nälga. Mul tekkis küsimus, kui kihvt selline elu on? Alguses võib see päris lahe olla, eriti kui inimene ei karda üksindust. Aga kuhu see välja võiks jõuda?" rääkis Kõomägi.

Sellest saigi idee proovida kirjeldada, kuidas noor mees sellises olukorras elab.

"Ja kuna see noor mees oli juhuslikult turundusjuht, siis ta hakkabki nägema maailma noore, tulevase turundusjuhi silme läbi. Siis hakkas kõik iseenesest tööle, et milliseks see raamat kujuneb," ütles ta.