Arvustus. Roosas mantlis lummav geenius ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Leonardo da Vinci tööde näitus.
Leonardo da Vinci tööde näitus. Autor/allikas: AFP/Scanpix

Uus raamat
Stefan Klein
"Da Vinci pärand ehk kuidas Leonardo maailma uuesti avastas"
Saksa keelest tõlkinud Krista Räni
Toimetanud Terje Kuusik
Kirjastus Varrak
272 lk

Itaaliat külastanud Mark Twainile käis omal ajal kõvasti närvidele Michelangelo. Twain nentis, et on küll harjunud kummardama võimsat geeniust temas ehk inimest, kes on suur poeesias, maalikunstis, skulptuuris, arhitektuuris ja üldse kõiges, mis ta käsile võttis, aga ta ei suuda taluda Michelangelot hommikueinel, lõunaootel, õhtueinel ja söögiaegade vahepeal.

Michelangelo kaasaegse (ja põhilise konkurendi) da Vinciga on paljudel küllap mõnes mõttes sama lugu. Leonardot peetakse teerajajaks arvutite ja robotite vallas ning ülepea on vähe tehnilisi saavutusi, mida pole talle omistatud. Teadlane, matemaatik, insener, leiutaja, anatoom, maalikunstnik, skulptor, arhitekt, botaanik, muusik ja kirjanik, kes olevat välja mõelnud jalgratta ja helikopteri, esimese kunstliku südameklapi, tanki, allveelaeva, deltaplaani ja sõuratastega auriku, automaatsest praepöörajast ja tuhandest muust olulisest vidinast rääkimata. Muuhulgas mängis ta lautot, laulis kauni häälega ja kõigele lisaks muutis pöördeliselt renessansskunsti.

Saksa doktorikraadiga biofüüsikust edukaks teaduskirjanikuks hakanud Stefan Klein on võtnud ette julge ülesande lahendada mõnigi da Vinci mõistatus. Ette rutates ütleme, et tegelikult ta neid siiski ei lahenda, mis mõnes mõttes on isegi tore. Üks kõigi aegade erakordsemaid inimesi oli Leonardo da Vinci kindla peale, sest kui paljud veel 500 aastat pärast oma surma ikka kõne- ja uurimisainet pakuvad.

"Tõsiasi, et Leonardo teeb enda mõistmise meile nii raskeks, ainult suurendab lumma, mida ta meile avaldab," kirjutab Klein leheküljel 14. "Ta paneb meid unistama."

Igal juhul oli tegemist vastuolulise ja ekstravagantse karakteriga. Tolle aja kunstnikud kandsid üldiselt lihtsat käsitöölise vormiriietust. Leonardo aga armastanud ringi käia põlvini ulatuvas roosas mantlis, hästi hooldatud juuksed poolde rinda lehvimas, kalliskividega sõrmused sõrmes.

Raamatus jäävad vastuseta siiski mõned olulised küsimused, millele on tegelikult vastus olemas. Näiteks see, miks kirjutas Leonardo reeglina peegelkursiivis. Arvatakse, et selle taga polnud mingi konspiratsioon, vaid pigem see, et kuna Leonardo oli vasakukäeline, oli tal kõigi eelduste kohaselt lihtsalt mugavam kirjutada paremalt vasakule.

Geeniusest on raske geniaalset raamatut kirjutada, Klein pole seda üritanudki, mis teeb talle kindlasti au. Kirjanik ei ole kirja pannud stereotüüpset biograafiat, vaid proovib panna lugeja maailma nägema Leonardo silmade läbi.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: