Tõnu Karjatse filmikomm: Paolo Sorrentino uurib, mis on noorus, milles see ilmneb ja millal lõpeb
Paolo Sorrentino on ilmselt üks populaarsemaid tänapäeva Itaalia kineaste Eestis - tema kahe aasta tagune, Oscariga pärjatud "Kohutav ilu" linastus kinolevis mitu kuud ja seda on näidanud ka ETV. PÖFFil on näidatud ka Sorrentino eelmist filmi "Il Divo", mis samuti maailmas kõmu tekitas. "Kohutavat ilu" ehk "Grande Bellezzat" peetakse Sorrentino seni parimaks linatööks. “Grande Bellezza” jälgi leiab ka Sorrentino uues, äsja kinodesse jõudnud filmis "Noorus".
See on Itaalia lavastaja teine inglisekeelne film, peaosades mitu anglo-ameerika filmimaailma tähte: Michael Caine, Harvey Keitel, Rachel Weisz, Jane Fonda. Need on kinostaarid, kelle noorus on jäädvustatud mängufilmidesse. Kinokunsti surematus pole aga Sorrentino filmis peateema, ehkki Harvey Keitel mängib siin oma viimast filmi väntavat režissööri, kes ehitab selle niinimetatud film-testamendi üles oma lemmiknäitlejannale, keda kehastab Jane Fonda.
Kui "Grande Bellezza” käsitles ilu selle kaduvuses, siis "Noorus" jätkab seda teemat ja läheb ilusast pealispinnast sügavamale. "Nooruses" analüüsib Sorrentino Michael Caine’i tegelaskuju kaudu igavest küsimust füüsiliselt tajutava aja möödumisest. Caine’i kehastatud dirigendi ja Keiteli režissööri tegelaskuju kaudu vaatleb Sorrentino elujõu olemust ja loomingu olulisust selle säilitamisel. Vanad sõbrad tõdevad ühes omavahelises vestluses, et kogu kunsti tõukejõududeks on kaks printsiipi - iha ja hirm. Neist edasiviivam on iha, tõdeb dirigent, vaadates tagasi tehtule. Iha ja hirm on ka kaks omavahel võitlevat alget Sorrentino filmis, nendevaheline vastasseis kujundab pea kõiki filmi peamisi karaktereid: peale dirigent Fred Ballingeri ja filmilavastaja Mick Boyle’i ka Ballingeri tütart, keda mängib Rachel Weisz, ning ka noort, oma tulevase karjääri suhtes pöördelise otsuseni jõudvat näitlejat (Paul Dano).
Filmi tegevuspaik - Šveitsi mägedes asuv miljonäride puhkekodu on nullpunkt, "Hukkunud Alpinisti Hotellile" sarnane koht, kust edasi pole enam kuhugi minna. Kõik, kes sinna tulnud, on tulnud selleks, et aeg maha võtta, et teha mingi etapi lõpparve. Mõnele jääbki see lõpppunktiks, teisele aga uue peatüki alguseks. Sorrentino viitab sellele, et kunagi pole hilja alustada. Sellega kõlab “Noorus” kokku samuti äsja kinodesse jõudnud Nancy Myersi komöödiaga "Eakas algaja", milles peaosa mängib Robert De Niro. See osutab taas nihkele eakate problemaatika kajastamisel läänemaailma filmikunsti peavoolus. Selle temaatika läbimurdeks võiks tinglikult lugeda kümmekond aastat tagasi kinodes kassat teinud komöödiat “Kalendritüdrukud” (Nigel Cole, 2003). Tõsisemat käsitlust esindas näiteks Michael Haneke "Armastus" (2012).
Paolo Sorrentino uurib, mis on noorus, milles ta ilmneb ja millal lõpeb. "Nooruse" puhkekodu asukate kaudu näitab Sorrentino selle teema mitmetahulisust - füüsiline vorm, sellega mõneti seotud riskijulgus ja pealehakkamine, mälu ja mäletamine ning vaimne paindlikkus. Sorrentino ise on öelnud, et soovis “Noorusega” teha vastandi "Grande Bellezzale". "Nooruses" on vähem vaatemängu ja rohkem dialooge, see on ka näitlejakesksem film - Michael Caine’i valimine peaossa on režissööri sõnul olnud ka üks tõukeid selle filmi kirjutamiseks. “Noorus” toimibki suures osas tänu Caine’ile ja tema vastaspartnerile Keitelile, Sorrentino tunnuseks saanud kaunid kaadrid nüüdisklassika saatel, ("Nooruses" on südantmurdvaks heliloojaks David Lang) jäävad rohkem kujunduslikuks elemendiks, pakkudes vaheldust mõttetihedatele dialoogidele. Pildilise ilu eest hoolitseb Sorrentino kauaaegne koostööpartner Luca Bigazzi ja muusikaliselt lisab emotsiooni üks omapärasemaid melanhooliameistreid Mark Kozelek, kes filmist inspireeritult on välja andnud ka eraldi albumi.
Toimetaja: Kaspar Viilup