Arvustus. Kord, kaos ja kohvipausid ({{commentsTotal}})

Mudlum
Mudlum Autor/allikas: Ruudu Ulas

Johanna Rossi arvustus värskest Vikerkaarest (9/2015).

Mudlum, "Tõsine inimene". Tallinn: ZA/UM, 2014. 199 lk. 17.75 €.

On viimane võimalus kõnelda Mudlumist kui debütandist, kuna kohe-kohe on ilmumas tema teine raamat, jutustus "Ilus Elviira". Ent kõnelda Mudlumist just nimelt kui debütandist tahaks, kuna see staatus seab jutukogu "Tõsine inimene" eriolukorda. Esikraamatusse suhtutakse teatud mõttes muidugi leebemalt, kuid teatud mõttes ka rangemalt: sellele kehtivad kindlad ootused, nagu on näha mõnestki senisest arvustusest. Debütant võiks valida usaldusväärse kirjanikunime ja hoolitseda selle eest, et raamatu kujundus saadaks õigeid signaale.1 Debütant peaks hoiduma targutamisest (ega ta mingi Tõnu Õnnepalu ei ole), ta ei tohiks metafiktsionaalselt mämmutada sellest, et tal ei ole praegu meeles, et kuidagi ei tule ka, et läheb segamini, et peab järele küsima (ega ta mingi Madis Kõiv ei ole).2 Debütant võiks teada, et proosateoses peab midagi toimuma, igasugused koerte, kasside, toitude ja riiete loetelud ei pruugi kvalifitseeruda kirjanduseks.3 Samuti on õhus kartus, et debütant oskab teha ainult seda, mida ta parasjagu teinud on: isegi kui see päris hästi välja tuleb, ei peeta paljuks märkida, et loodetavasti oskab autor ikkagi kirjutada ka kuidagi teisiti ja millestki muust.4

Suurem osa selliseid märkusi on Mudlumi kohta siiski tehtud rohkem nagu suusoojaks, üldtoonilt on enamik arvustusi väga positiivsed. Sinnajuurde märgitakse ka, et tegelikult on Mudlum "noorautori" kohta liiga küps ja kirjaoskaja.5 Omalt poolt lisaksin, et hilisdebütandi puhul, kes ei ole juba põlvepikkusena kirjandusringkondadesse sisse kasvanud, on ehk keskmisest veelgi suurem kiusatus hinnata ühe või teise võtte kasutamist rohmakaks, kohmakaks või liiga pretensioonikaks; ent Mudlum on kõik sedasorti "eksimused" mu meelest korda saatnud väga teadlikult katsetades ja täpselt doseerides. Kuigi mingitpidi on kõik selles raamatus ilmunud tekstid ühest ooperist, leidub mitmes pisikesi eriomaseid knihve, mis jäävadki ühe loo piiresse. Näiteks mälumämmutusi proovib autor eriti suurejooneliselt "Kasside mnemoturniiris"; koomilisi ja pisut liisunud maiguga personifikatsioone laob üksteise otsa jutus "Diivanite ränded"; sõnamängule ehitab üles "Jagamatu Kaštšei" jne – ja kõigi nende näidete puhul vihjab juba loo pealkiri üsna selgelt, mis võtmes rääkima hakatakse. Tõsi, isegi teadlikuna ei pea kõik sellised katsetamised muidugi meeldima. (Minul isiklikult kippus igavaks näiteks loomalugude ajal, kuigi rusikareegli järgi võiksid kassipojad olla justkui huvitavamad kui diivanid.)

Vähemalt ühes asjas on aga debütandile seatud ootused raamatule kasuks tulnud: "Tõsine inimene" on paljuski nagu mälestusraamat, ent debüüti ei ole hea toon vormistada memuaarideks. Sestap on autor olnud sunnitud oma mälestused kirjutama tihkeks ja kaalukaks ilukirjanduseks. Mõnegi viimastel aastatel ilmunud mälestusraamatu lugemisel jääb sisse pisut hõre tunne, nagu oleks märkmed liigse kiiruga kirja saanud, isegi kui teinekord on lõdva käega tehtud katse tulemust fiktsionaliseerida; Mudlum pole saanud kergema vastupanu teed minna. Ega ta mingi Maimu Berg või Mari Saat ei ole. "Ilukirjanduse" kriteeriumid ei ole küll kusagil üheselt loetletud ja nagu alul öeldud, on Mudlumile lausa ette heidetud, et tema lood vastavaid tingimusi ei täida. Ju on probleem selles, et struktuur on mõnelgi lool hägune ja paljudes ei toimu ülepea mingit tegevust. Iseenesest ei ole selline asi praeguses kirjanduses enam uudis, aga just debütandi puhul tekib nähtavasti jälle kahtlus, et ta lihtsalt paremini ei oska. Olgu sellega kuidas on, väljendus ise on Mudlumil mu meelest nii tabav ja täpne, et tema teksti võib kahtluseta kirjanduseks pidada. Ta oskab mõnda aega hoida stiili neutraalsena, et siis vahele poetada mõni eripäraselt puänteeritud lause või pillata viimistletud kirjalike fraaside sekka mõni kõnekeelne väljendus – rääkimata niisama poeetilistest kujunditest ja eksootilistest sõnakestest.

Mille poolest on "Tõsine inimene" nagu mälestusraamat? Kõigepealt tegeleb see olulisel määral just kadunud või kaduvate ajastute talletamisega ("Viimased viiskümmend aastat selles riigis siin, väikesteks tükkideks koondatud", nagu ütleb Robert Kurvitza allkirjaga tagakaanetekst); või ka laiemalt aja ning aegade küsimusega, nagu on väitnud Mait Vaik.6 Ajastud on edasi antud peamiselt materiaalsete objektide kaudu ning seda aspekti on välja toodud juba nii palju kordi, et siin pole mul eriti midagi lisada.7 Vahest võiks ainult tõmmata paralleeli Andrus Kasemaa mõne aasta taguse raamatuga "Leskede kadunud maailm" (2012), kus samuti kirjeldati põhjalikult naisterahvaid, nende tubade sisustust ja kappides leiduvat. Ent kui Kasemaa lesed, asjad ja kadunud ajad olid pisut perversse koguja poolt nööpnõelaga läbi torgatud ja stendile naelutatud eksponaadid – see on minajutustaja enese visioon oma tegevusest –, siis Mudlumi omad on õrnad ja elusad, nad on tunduvalt vähem stiliseeritud ega avane kunagi ühemõttelisena.

Ajastuisse puutuvalt tasub tähele panna veel võõritusefekti: eri põlvkonnad tunnevad selles raamatus ära midagi enese jaoks võõrast ja kauget, kusjuures seda juba kujunduslikult. Nii kaanepildiks kui ka illustratsioonideks on kasutatud Martin Luiga käärilõiketehnikas töid ning näiteks Ilona Martsonit on häirinud kaane eksitav nooruslikkus, seevastu rõhutatult noorte inimeste peetud arvustusblogi Kaktus kirjutaja tajub illustratsioone millegi väga arhailisena. Mait Vaik ütleb samuti, et kuigi ta on autori põlvkonnakaaslane, jätab tegevus talle mulje varasemast ajast, toimuks "justkui pärast sõda". Niisiis kirjeldatakse ajastu pähe tegelikult hoopiski teatud maailmanägemust või maailmas olemise viisi – mis ongi muidugi loomulik ja isegi ainuvõimalik, ent tuleb selliste hinnangute kaudu eriti selgelt välja.

Mälestusraamatuid käsitletakse tänapäeval sageli kui ilusa, korraliku narratiivi väljapuhastamist kaootilisest elutegelikkusest ning ka "Tõsise inimese" kandvaks printsiibiks on minu meelest võitlus kaose ja korra vahel. Ilusat narratiivi Mudlum küll välja ei puhasta, pigem hägustab või inetab ta seda kohati meelega; tema puhastab ja korrastab neidsamu paljukõneldud asju. Oma paljususes kehastavad asjad kaost, neid kuhjub ja kuhjub; pealegi on nendega alailma mingi häda, asjad on sageli katkised või ebafunktsionaalsed. Näiteks jalgrattaid võib majapidamises olla küll mitu, kuid kasu sellest ei ole, mõnel tahab ikka sisekumm lappida või annab ventiili juurest läbi, parandamiseks läheb nagunii ära terve päev, mille jooksul otsitakse kõikjalt pumpa, pumbalohvi, kummiliimi ja kuuskantvõtit (lk 9). Kogu seda segadikku saab aga kas või illusoorselt korrastada, kui asjad üles lugeda ja ära kirjeldada. Nende puhul on niisiis olemas vähemasti petlik lootus, et on võimalik saavutada mingi kord – ülejäänud maailma, eriti inimeste puhul ei tasu sellest isegi unistada.

Korra ja kaose, normi ja kõrvalekalde pinget tematiseerib Mudlum ka muudmoodi kui asjade kaudu ning huvitav on sealjuures see, et jutustaja asetub kord ühe, kord teise pooluse eestkõneleja rolli. Kogu raamatu kõige markantsem, sealjuures väga soojalt ja sümpaatselt kirjeldatud tegelane tädi Ellen kehastab mitmes mõttes just normist kõrvalekaldumist. Püüdlik normiiha ja korralikkus on eriti selgelt projitseeritud avaloo "Lepatriinude aasta" peategelase emasse, kes tööd küll ei armasta, kuid haarab sellest kinni kui enese olemasolu õigustusest; kes arutab iga päeva alguses, mis oleks vaja ära teha, ja päeva lõpus kurdab väsinult, et midagi ei saanudki ära tehtud. Nii on selline elulaad asetatud naeruväärsesse valgusse. Ka kogumiku nimilugu "Tõsine inimene", mis tegelikult teiste juttude vahele varju jääb, kuna eristub stiililiselt suuremast massist, pilab niisugust kordaarmastavat ja kandilist ellusuhtumist. Samas heiastub "tõsises inimeses" ikkagi autorilähedane tegelane ning mitmed teisedki lood kõnelevad peategelase enese väsimatutest, kuigi üha luhtuvatest püüetest luua enese ümber korda ja kehtestada normi: kõigis kohtades, kus ta iganes elama on pidanud, hakkab alati pihta "palavikuline kodukaunistamine" (lk 129); tema üks inkarnatsioone hea emand Ada Nosek näeb kõvasti vaeva oma räpaka kostilise Sulisław Zawisza tagant koristamisega. Loos "Magusate asjade pood" kirjeldab minajutustaja end piinliku ja apla laamendajana viisakas kondiitripoes ning seda annab hõlpsasti köögi-psühhoanalüüsida kui sublimeeritud hirmu kaose ees.

Niisugust kahetisust väljendavad eriti sugestiivselt iseenesele peale loetavad sõnad loost "Igav päev": "Ela ikka jõudumööda. Leia endale tegevust, kasvõi vägisi, ära passi suitsu ja kohviga pliidi kõrval, ära toida oma pead Ameerika filmidega (aga millega siis? hakkan Uku Masingut lugema?), ära kasvata vihavimma, ära valuta kõhtu, ära looda homsele. Muretse rohkem kohustusi. See on ainus asi, mis sind joone peal hoiab" (lk 141). Nagu käsusõnad ikka, näitavad need korraga kätte nii arusaama sellest, kuidas asjad peaksid olema, kui ka tõdemuse selle kohta, kuidas nad tegelikult on. "Ära passi suitsu ja kohviga pliidi kõrval"? Kuid just see on läbiv tegevus pea kõigis Mudlumi juttudes, ja mitte juhuslik tegevus, vaid see, mis annabki päevadele maitse ja meeleolu, see, mis juhatab sisse ja teeb võimalikuks kõik meenutused ja mõtisklused!

Lugejal ongi tegelikult lihtne viitsimatus, häda ning üldse kogu kaos ja lagunemine alla neelata, kui see on kirjanduslikult õdusaks rüütatud. Nagu Mait Vaik tabavalt kirjutab, enamikus Mudlumi juttudes silitab juhtunust alati üle õhtune päikesekiir. Ah, loomeinimene peabki olmele alla jääma, see on koguni omamoodi nunnu! Paljude arvustajate jaoks on ülekaalus helged toonid: üks kirjutab, et tema vaimusilmas on teose pealkiri hoopis "Hea inimene",8 teine iseloomustab loodud maailma kui sellist, kus "Kõik käib alati ringiratast ja ei tekita suurt muret".9 Kuid pinge kahe pooluse vahel on minu meelest tegelik ja olemas, kandes kogu raamatut, ning mõni lugeja tajub ka seda. Näiteks leidub raamatu tagakaanel Robert Kurvitza hinnang "Tume, värviline, kuri" (mis jällegi Kaupo Meieli meelest on tõest nii kaugel, kui olla saab). Ning Mait Vaigu arvustus kõneleb läbiva oksüümoronlikkusega leebest üksindusest, komejantlikust kaotusvalust ja iseenesestmõistetavast tulevikulootusetusest. Siia võiks lisada veel musta huumori, sest nalja raamatus saab, kuid vastukaaluks päikesekiire silitatud õnnetustele on see nali tihti süngevõitu ja kuidagi skeptiline.

Kui meenutada algset vaatenurka Mudlumile kui debütandile, siis teinekord avaldatakse alustava kirjaniku puhul lootust, et tema käsi muutub kindlamaks, et edasises loomingus nii mõnigi asi veel selgineb või joonistub paremini välja. Seekord tahaks, vastupidi, loota, et korra ja kaose vahekord ei selgine ega muutu kindlamaks, vaid jääb just niisama segaseks ja vahelduvaks, nagu ta on praeguses jutukogus: kord Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle teisiti. Tõsise inimese tõsidus on muidugi naljakas, kuid samas on midagi sümpaatset tema vankumatus tahtes nõud kas või nui neljaks ikkagi ära pesta, mis siis, et need pisut kleepuma jäävad. Kohvi ja suitsuga pliidi ääres istumist peab ehk mõnikord küll enesele keelama, ent teinekord tasub päev siiski ka just sedasi õhtusse saata.

1 I. Martson, Päris tore raamat eimillestki. Looming, 2015, nr 6.
2 K. Meiel, Mudlum minevikust. Sirp, 10.06.2015.
3 P. Helme, Eesti proosa 2014. Ambitsioonikast andetusest ambitsioonitu andekuseni. Looming, 2015, nr 3.
4 I. Martson, Päris tore raamat eimillestki; H. Sibrits, Naeratusega raamat. Postimees, 20.12.2014.
5 I. Martson, Päris tore raamat eimillestki.
6 M. Vaik, Heas üksinduses halba ei ole. ERR kultuuriportaal, 10.12. 2014. http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/7d2f73e7-a6ab-446b-be8a-4a1a77c4594d.
7 Lugu "Ainult asjadest", kus kommenteeritakse jutustaja kiindumust objektidesse, tsiteerivad vähemalt kolm arvustajat ja kaks blogijat.
8 H. Sibrits, Naeratusega raamat.
9 RT, Tõsised inimesed tõsises maailmas. Kaktus, 12.03.2015. https://kkaktus.wordpress.com/2015/03/12/tosised-inimesed-tosises-maailmas/.

Toimetaja: Mari Kartau



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: