Arvustus. Jennifer Lawrence taaskord raske elu kütkes ({{commentsTotal}})

Jennifer Lawrence filmis
Jennifer Lawrence filmis "Joy" Autor/allikas: outnow.ch

Uus film kinolevis
"Joy"
Režissöör: David O. Russell
Osades: Jennifer Lawrence, Bradley Cooper, Robert de Niro, Virginia Madsen, Diane Ladd
Kinodes 1. jaanuarist
7/10

David O. Russell on üllataval kombel viimaste aastatega eriti oluliseks režissööriks tõusnud. Tõsi, tema teosed ei ole olnud halvad, kuid kohati ei ole nad päris kindlasti väärinud ka säärast vastukaja. 2010. aastal ilmunud "The Fighter" oli minule kui poksifilmi-pessimistile suur üllatus, kuna suutsin seda nautida ning vaatasin isegi hiljem teistkordselt üle. Absoluutselt ei pettunud ka "Silver Linings Playbookis", kuigi "American Hustle" puhul hakkas mulle juba veidi tundma, et pisut üle põlve tehtud üliambitsioonikas ajastu-põnevik oli kriitikute poolt ülehinnatud.

"Joy" jätkab David O. Russelli poolt sissetallatud teed - me näeme selle filmi puhul taaskord eriti tugevat ning kohati isegi keerukate suhteliinidega draamat, mis järgib pigem aastakümnete taguseid filmitraditsioone. Praeguseks on enamik Ameerika draamad lahustunud mingiks romantika ja komöödia vahepealseks olluseks. "Joy" filmi alapealkirjaks võiks mõtteliselt olla ka "kui-halb-saab-kellegi-elu-olla", sest Jennifer Lawrence'i mängitud peategelase Joy elus läheb tõepoolest selle kahe tunni jooksul peaaegu kõik nahka. See on interigeeriv ja põnev, aga veidi kahvatu.

Ja jõudsimegi sujuvalt Jennifer Lawrence'ini - O. Russellile peab vist ikka ta väga meeldima, sest juba kolmandat filmi järjest on Jennifer Lawrence'iile usaldatud praktiliselt filmi peaosa. Aga ta saab sellega suurepäraselt hakkama -laisa ja ambitsioonitu perekonna kõrval täidab tema "ebaõnnestunud entusiasti" rolli. Ta üritab kõigest väest ning teeb kõik, mis tema võimuses, aga sellest ei ole piisavalt. Neid pidevaid tagasilööke on kohati ehk juba igav vaadata, aga see ei ole kindlasti ühekülgne. Puudu jääb aga särast.

See kahvatus oli juba ka "American Hustle" probleemiks - selle filmi puhul puudub see tegur, mis lükkab filmikunsti edasi ning paneb inimesi filme vaatama. Need on säravad hetked, meeldejäävad kiiksud, labased totrused, kuid "Joy" puhul me neid ei kohta. Okei, tõepoolest - film naisest, kelle elu käimalükkavaks jõuks on mopi leiutamine, võib tunduda kui vahva lugu, aga ei esitleta kui veidrust. See on lihtsalt üks järgmine episood elust, midagi tavalist ning triviaalset. David O. Russelli filme võib pidada seeläbi kohati isegi dokumentaalseteks selle sõna halvas mõttes - kui dokumentaalfilm on süntees mingi reaalse sündmuse põnevamatest külgedest, siis "Joy" on üleutreeritud visioon igavatele sündmustele.

Aga kõigele vaatamata mulle see kohati haigutamapanev kompott meeldis, sest selles on mingi 70ndate american dream võlu. Faktor, mida siin igavas Euroopas me kunagi ei kohta. Sa viskad ette Ray-Ban Aviator prillid, lähed sõimad kuskil suvalises motellitoas veidi suurfirma juhti ja su elu lendab linnuna taevasse. Ning Jennifer Lawrence esindabki sealjuures tegelaskuju, kes on justkui sellise iseseisva naise võrdkujuks - üliambitsioonikas, karmi ütlemisega ning valmis enda eesmärkide nimel võitlema. Ta oleks ilmselt keskealiste Ameerika naiste lemmik Halloweeni tegelane.

Ma üldse ei imestaks, kui Jennifer Lawrence saaks selle rolli eest Kuldgloobuse või Oscari. Ta on seda väärt. Kuid film ise ei paista eriti millegagi silma ja unustan selle ilmselt õige pea. Kes soovib näha aga ambitsioonist pakatavat sissevaadet ühe naise ellu, siis võib vaadata küll. Kas tuleb ka neljas David O. Russelli film Jennifer Lawnrece'iga peaosas. Panen panused, et tuleb!



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: