Karlo Funk: viga on selles, et "Ema" on turundatud põnevusfilmina ({{commentsTotal}})

Filmikriitik Karlo Funk ütles "OP-is" Kadri Kõusaare värske linateose "Ema" kohta, et filmi olulisi tugevusi on see, et Leana Jalukse stsenaarium on hästi täpselt mugandatud ressurssidega. Ressursse aga palju pole. Täies mahus ilmub Karlo Fungi kommentaar siinsamas kultuuriportaalis.

"Kadri Kõusaar on ju kahtlemata huvitav nähtus juba ainuüksi seetõttu, et ta on üks väheseid naisrežissööre, kes viimasel kümnendil on filmi tulnud ja jäänud. Kirjaniku taustaga, selgelt väga ambitsioonikas. Ja nagu näitas esimene film "Magnus", ka sotsiaalse närviga. Ja ta on saanud alati enda ümber luua piisavalt professionaalse meeskonna, mis on alati esimeste filmide tegemistel probleemiks, eriti kui inimene ei ole käinud filmikoolis. Ning tänu sellele ennast samm-sammult ka režissöörina üles ehitanud. Ja kuivõrd esimest korda filmis "Ema" kasutab ta nii-öelda kellegi teise kirjutatud stsenaariumi, siis ta on astunud ka selle sammu, et ta ei hoia kogu sisuosa.

Tegelikult üks filmi olulisi tugevusi on see, et Leana Jalukse stsenaarium on hästi täpselt mugandatud ressurssidega. Ressurss tähendab siin kõike seda ruumi, mis filmi ümbritseb. Ta… Film "Ema" on tehtud siis madalaeelarvelise filmina, ta ei ole tegelikult see, mis peaks jõudma a priori kinodesse selles mõttes, et mujal maailmas sageli nii ei juhtu. Ta on teletoodang, vähemalt üks selle impulsse on olla telefilmiks.

Siin on hästi selgelt tegelikult ju paar ruumi, väga selged suhteliinid, mida võib vajadusel geomeetriliselt välja joonistada ja siin ei ole ühtegi olulist sõlmpunkti, mis juhtuks väljaspool maja või seda aeda. Ja kogu teema ise, teatav nagu müsteerium, draama, sümboliseerub selles majas endas, mis on selline 60ndate individuaalelamu, midagi nagu Eesti väikelinna Lasnamäe korteri vaste.

Teemad nagu kord versus kired, vastutus, muidugi raha, kõik need on mõnusalt kokku kuhjatud sinna erinevatele korrustele ja suhetesse. Väga ökonoomselt kirjutatud stsenaarium, mille puhul on võib-olla üks väike, kõrvaltegelasi puudutav probleem, sest üks tegelaskuju, kes on mingi lapsepõlvesõbranna, osutub ebavajalikuks, tegelikult on tal funktsioon varasemas versioonis, aga praegu ta pakub sellist emotsionaalset tausta, mitte palju rohkem.

Tegelikult on võib-olla tehtud viga, et seda filmi on turundatud põnevusfilmina, see viga võib ennast kätte maksta seetõttu, et see selgelt ei ole põnevusfilm, see on draama. Suheteliinid, millel on tähelepanu, on palju olulisemad kui see põnevuse moment, vähemalt filmi esimeses pooles. Filmi teises pooles, mulle tundub, ta hakkab palju paremini tööle müsteeriumina – ühelt poolt, kes tegi, teiselt poolt – kus raha on – ja tõesti tekib põnevusmoment, aga tegelikult see ei ületa seda momenti, mis puudutab inimsuhteid.

Oleks see teadlikult tehtud põnevusfilmina, siis oleks pidanud rohkem tasandeid sisse tooma, võib-olla alguses üles ehitama seda müsteeriumi jõulisemalt ja võib-olla tegema seda draamat müstilisemaks, jõulisemaks. Praegu jääb film realismi piiridesse, mis on ka selle filmi ressursside taga.

Põhimõtteliselt, tüpaažidelt ta klapib väga hästi kokku. Kõik tegelased moodustavad sellise ansambli, mis on muidugi selles mõttes alati bipolaarne ansambel, et harva tekib olukordi, kus seal oleks suhe kolme inimese vahel, enamasti on kahepoolsed suhted. Ja võib vaielda, aga ekraanil need tüpaažid mõjuvad väga hästi pluss see, mis eesti vaataja jaoks on nagu emotsionaalne väike viga hääletoonis või ebausutavus, tegelikult väljaspool Eestit kohe kaob.

Tiina Mälberg on näitleja, kes selles rollis on muidugi väga õiges kohas. Selgelt on tal ka Kati Outineni kvaliteet, kes on Kaurismäki filmide eelistatud naisnäitlejaid pikka aega olnud. Aga teiselt poolt ma olin kunagi ka väga üllatunud, kui Kati Outinen sai Cannes’is parima naisnäitlemise preemia, sellepärast, et seal, vastupidi oleks pidanud olema mittenäitlemise preemia, sest see on teatud mõttes kogu selle klassikalise filmiemotsiooni, selle tundelaengu teadlik tapmine, mida Kaurismäki temaga seal filmides teeb, ja see kehtib ka Mälbergi puhul.

Ma arvan, et see, et antud juhul ei ole filmi saatnud melu, on pigem pluss, sellepärast, et see ülevõimendus sageli ei pruugi filmile kasuks tulla. Režissöör peab oma filmi müüma, tutvustama, ideede eest seisma, aga ka õigel ajal nii-öelda ekraanist lahti laskma ja laskma teistel otsustada, millega on tegemist.

Võib küsida, et mida see film väljaspool korda saadaks. Ma arvan, et see võib olla täiesti ootamatu. Seal ei toimu selliseid jõulisi kinematograafilisi sündmusi, mis teeksid tast suurte festivalide lemmiku, aga tal võib olla selliseid väikseid alatoone, ja tegelikult kogu see žanriküsimus ise, et ta asetab kujuteldava, mitte küll mõrvamüsteeriumi, aga sellise kujuteldava müsteeriumi ühelt poolt teledraama, teiselt poolt köögikraanikausirealismi konteksti. Ja sellised kombinatsioonid võivad mõjuda kellelegi kusagil värskelt.  

Toimetaja: Margit Kilumets, Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: