Mari Kalkuni jaoks on pärimuse mõtestamisel kõige olulisem isiklik suhe: "Pärimus on üks väga suur ja vägev asi. See, millest ta koosneb, sõltub igast inimesest endast, täpselt nii on see ka kultuuri puhul. Minu jaoks on tähtis leida isiklikku suhet pärimusega, et pärimus puudutaks mind. Regilaulud ja pärimuslood, aga ka üleüldse lood, mis meie ümber on – me tegelikult ju ei tea, kust pärimus algab või lõpeb. Ka see, mis tänapäeval sünnib, saab ühel hetkel pärimuseks."

Muusiku sõnul on tema elus olnud palju hetki, kus ta on kogenud pärimuse müstilisust. "Enamasti need hetked tulevad tavalisest elust, mõned neist seostuvad loomisega, aga suurem osa on lihtsalt laulmised isekeskis sõpradega. Mäletan kui Silver Sepp kutsus mind Kristiina Ehinile kosjalaulikuks. Sellele ei saanud lihtsalt „ei“ öelda, see tundus nii hullumeelne, et keegi tänapäeval püüab sellisel traditsioonilisel viisil kosja minna. Reis toimus laevaga ja minuga olid minu õpetaja Janika Oras ja üks väga hea setomaa laulik Meel Valk, me kolmekesi olime kosjakoor. Teekonna jooksul saime ette valmistada laule, millega pruuti ära veenda, et just see peigmees on see kõige parem. Lõppkokkuvõttes oli see üks suur laulusõit, mis täitis oma eesmärgi," jutustas ta.

Üheks võimaluseks lugusid edasi anda, on teha seda läbi muusika. Mari Kalkuni jaoks on kõige paeluvam osa pärimuskultuurist see, kuidas laul on saatnud kõiki toiminguid: "See ongi üks asi, mis mind pärimuskultuuri juures väga paelub, et kogu eluring ja inimese toimingud on hästi loomulikud ja kooskõlas loodusega. Kõige jaoks on oma vahendid ja rituaalid, kuidas midagi läbi viia. Näiteks kui inimene sureb, on itkemine ja itkunaised – see on kultuuriline vahend oma tundeid väljendada. Need ei ole kontrollimatud, vaid kontrollitud laulu vormeli poolt, aga siiski sa saad emotsioonid valla päästa. Samamoodi on pulmadel ju mõrsjaitkud. Kõiki toiminguid saadab laul, see tundub nii loomulik ja see on kindlasti üks asi, mida võib taga igatseda."

Kui tema vanaisa suri, tundis ta, et tänapäeva matusetalitus ei paku talle piisavalt: "Vanasti näiteks pandi panuseid kaasa, Võrumaal on ristipuude komme. Oli mitmeid toiminguid, mida sai teha selleks, et ärasaatmine oleks hõlpsam. Ma mõtlesin, et panen vanaisale lauluga kaasa need asjad, mida ma oleksin tahtnud talle kaasa panna. Ma panin selle kõik laulusõnadesse," rääkis ta, kuidas sündis lugu "Hommikuvalge".

Mari Kalkuni sõnul ei ole lihtne märgata ja tajuda pärimust enda ümber, kuid muusikaõpingud ning Võrumaale elama asumine on seda oskust arendanud. "Võrumaal on säilinud see vana keel, vanemad inimesed veel räägivad seda ehedat puutumata keelt. Minu lapsel on veel võimalus sellest osa saada või kasvõi lihtsalt kuulda seda keelt sellisel kujul, mida ilmselt keegi ei hakkagi kunagi enam rääkima. Teine näide – teadsin, et minu kodu lähistel käib maja korras hoidmas üks vana mees, härra Jänes. Märkasin ükspäev, et ta on kodus ja mõtlesin, et astun sisse ja teen juttu, et uurida, mida ta mäletab. Saime tuttavaks ja ta oli väga tore mees, vanust oli juba 90 ringis. Hakkasime rääkima elust ja vestluse käigus tuli välja, et 40ndatel, kui ta oli väike poisikene, oli ta oma vennaga käinud meie talus karjas. See mees oli kohtunud mitte ainult minu vanaema ja vanaisaga, keda mina ei ole kunagi näinud, vaid ka minu vanavanaema ja vanavanaisaga. Ta elas üle tee minu vanaonust ja sai temaga väga hästi läbi. Vestluse lõpus otsis ta välja postkaardi aastast 1943 minu vanaonult Ernst Kalkunilt. Seal oli vaid paar rida, kuid need olid kirjutatud sellises stiilis, milles tunneb ära ühe Kalkuni suguvõsa liikme," tõi ta näiteid isiklikest kogemustest pärimuse otsinguil.

Pärimuse kogumiseks ja inspiratsiooni ammutamiseks ta kodukandis välitöid just ei korralda, kuid kohalike räägitud lugusid väärtustab küll: "Võrumaal on veel alles põliselanikke, kes on seal elanud 60-70 aastat, kellega kohtudes kerkib üles erinevaid teemasid. Nende inimeste kaudu need lood elustuvad, mis muidu haihtuksid või muutuksid ajalooks kuskil paberil või arhiivis."

"Neid lugusid on nii palju, mida ei saagi muudmoodi teada kui pärimuslikul teel – tuleb lihtsalt minna ja küsida," rääkis ta. Saate lõpetuseks soovitas Mari Kalkun ka kõigil televaatajatel kuulata enda lähedaste lugusid ja neid salvestada, kuna muidu kipub mälu need kustutama.