Mari Kalkun areneb korraga mitmes suunas. Ühtpidi süveneb lihtsus, minimalism, rahvalaululisus, teisipidi on uus plaat „Ilmamõtsan“ läbikomponeeritud tervik ja laulab-mängib hirvi-harvi seotud lugulaulu.

Mulle meenub Veljo Tormise areng, kus rahvalaulutöötlused kasvavad suurte lugude jutustamiseks. Mari Kalkunil on see esialgu vihjeline ja hillitsetud, korraga isiklik ja üldistav vaheldumisi. Lauldakse surnud isale ja siis kohe pisitütre sünnipäevalaulu (aga nendega plaat lõpeb, alates hoopis laulu ja omakeele ülistusega nagu Kalevipoeg või mõni muu vanaaja laulujoru. Kahetisus on ka selles, et ühtpidi võtab Kalkun üha rohkem kasutusele argiseid tavahelisid nagu helinad-kulinad, jalatümps, lutsukomm või luuvurr, teisalt keedab ja komponeerib neid üha paremini kokku, andes õhku vahele.

Lihtsuse poole liikujaid, lihtsuse võlu taasavastajaid on olnud eesti rahvamuusika töötlejate (ja mitte ainult nende hulgas) hulgem. Meil on vist selline traditsioon või vajadus. Aga mitte ainult meil. Kui Mari Kalkun jõuab pikkade varieeruvate foonide või helikangasteni, siis tuleb meelde korraga Mike Oldfieldi „Hergest Ridge“ samuti kui Lepo Sumera.

Mimest allikast võtmine ja kokkukeetmine on Mari Kalkunile tunnuslik, aga keedus on korralikult läbi keenud ja saanud uueks. Nii varieeritakse ka algriimilist vana rahvalaulu uuema lõppriimise ja salmitud külalauluga (mis pole küll uus asi) ja saadakse orgaaniline, vaba tervik.

Kui kunagine kuulus „Hommikuvalge“ (mis oli ju samuti lahkunud isale) oli tugevalt autorilaul, siis nüüd on Mari Kalkun end autori ja lauljana rohkem avarasse helipilti sulandanud, ta tahab olla osa suurest pildist ja tõstab ka vihikus plaadi juures esile rohket seltkonda, kes kaasas. Ometi on selge, et lauluema Mari Kalkun on see, kes hoiab asja koos.

Kergus rahvalaululikkuses toob meede ka ansambli Collage. Collage’i lähenemine tuleb uuesti ja uuesti tagasi. Me tahame rahvalaulule toetuda, me teame seda, aga me ei taha ta kammitsais olla, vaid võtta vabalt. Respektime, ei nöögi, aga oleme töötlustes muretud, nagu lähenesid asjale rahvalaulikud ise. Ja võime nende võtmes teha värskeid rahvalikke laule, nagu Mari Kalkun teebki. 

Üks vahemärkus veel. Mari Kalkuni uute helide otsing tuleb tuttav ette. Küllap on seda tihti tehtud. Hiljuti lugesin just Taavi Kerikmäe uute helide otsingust TMK pikast intervjuust. Mitmed heliotsijad on nalja teinud. Zeppelini mehed läksid vetsu ja vannituppa pille mängima, et sealt avastamata kõla leida (võimalik, et oli ka muid põhjusi sinna minna) ja John Cage lasi soome muusiküliõpilastel metsast korjatud kuivi oksi pooleks prõksutada ja oli kuulates ülirahul.

Mari Kalkunil on vaheldumisi armastuslaulud ja lood kodumaistel teemadel ja ta jääb mõnuga võru keele juurde, kui teema dikteerib, aga ei klammerdu. Laulab metsavendadest ja metsavendadele, kahestudes lauljana püütavaks ja püüdjaks „Tulõ vällä velekene / Küll ma sinu kätte saa!“ / „Ei ma täämbä tulla saa!“ Nagu veli püüaks venda, mis on korraga laulumänguline ja meenutus traagilisest ajast, mil osa vendi oli metsas ja teised sõjas eri pooltel või isegi ametis metsavendade püüdjaina. Samamoodi on poeetiline neenetsi poeedi Juri Vella sõnadele tehtud armastuslaul „Ngadei“, kus laulja tahaks saada naeratuseks armsama näol.

Olen šamaani ja vigurimehe Vellaga kunagi lugu teinud ja ta rääkis, kuidas oli USAs olles oma naisega unes vahekorras olnud ja naine samuti temaga samal ajal. Vella rääkis sest naeratamisi ja muretult. Samasugune kergus ja muretus lüürilistel või traagilistel teemadel lauldes peitub ka Mari Kalkunis.

Mari Kalkun kasutab rahvalaululikke motiive, omakomponeeritud itku (ema laulab tütrest, kes linna läheb ja küla tühjaks jätab), loitsu või mana (kui oodatakse kaua kevadet või lahkutakse kodust õnne otsima ja leitakse õnn koju tagasi jõudes), aga needki on antud kergelt, samas siiralt, veenvalt, ja mitte tsitaadina.

Mari Kalkunile on omane, et ta kohatine tume- või nukrameelsus jäävad helgeks, aga lustlikus laulus võib olla mõni kurb värsirida või väike minoorne muusikaline pööre. Nii lauldakse plaadi lõpus tütrele sünnipäevaks hellalt „Linda, Linda“, mis tähendab ka lenda-lenda ja siis resümeeritakse: „Üts ring sai täus.“ Tütar sai aasta vanemaks, üks plaat sai valmis ja täis üks aastaring, kui lauldud sai talvest-kevadest, sõpradest ja päris lähedastest, mängides vaheldumisi kandleid, harmooniumi ja igapäevaselt leitud helitekitajaid.

Mari Kalkun loob spontaanselt traditsioonipõhist omailma nii sõnas kui helis ja hoiab, et see ei muutuks pealetükkivaks, vaid jääks avatuks ja muretuks. Tundub, et see võib olla põhjus, miks ta võetakse kergelt omaks teisteski kultuurides. Näiteks kontsertidel Jaapanis või Edinburghis.