"Kui selle plaadi tervikut vaadata, siis seal on peal üks lugu nimega "Pohlad". Selle loo meeleolu jäi sihukeseks selle plaadi keskmeks pluss siis see nimi ise ka sobis sellele plaadile, niimoodi, et see on nüüd ühe loo järgi, mis ei ole küll plaadi hittlugu, aga ikkagi meeleolu mõttes määrav," kommenteeris Pastacas, miks "Pohlad".

Valner Valme: Mulle tundub, et sa oled hakanud hitte tegema.

Pastacas: Mulle ei tundu.

Kuidas sul need lood sünnivad, kas sa laulad peale oma luupivatele käikudele?

Peamiselt niipidi jah. Et teed enne instrumentaali või enne väikseid selliseid loojuppe. Tavaliselt ma kogun selliseid väikseid loojuppe, ideejuppe, neid mul koguneb kiiresti üsna palju. Ja siis ma neid ise kuulan, see on üks sõitude või reiside ajal mul üks lemmiktegevusi, neid oma loojuppe kuulata uuesti. Uuesti võtan ette mingid kataloogid, kus on mingi viiskümmend juppi või sada juppi või niimoodi, sõitude ajal uuesti käian neid juppe läbi. Ja siis tavaliselt hiljem hakkan sinna peale laulma lihtsalt. See tekst tuleb alati hiljem. Paljud on öelnud, et laulu tegemisel see on tegel't vale järjekord, et peaks nigu tekstist alustama, aga mul on peaaegu kõik korrad teistpidi.

Tekstidest rääkides, kuidas sul need seosed tekivad? Sul on üpris vabad seosed, mida sõnad tähistavad ja kuidas nad kõlavad.

No see on mulle võibolla lapsepõlvest jäänud, kui ma kuulasin väiksena välismaa muusikat, ingliskeelset muusikat, millest ma mitte midagi aru ei saanud, ja minu jaoks oli see selline abstraktne häälikute kogum, ja kui ma hiljem olen siis ära saanud tõlkida need lood, mis mulle väiksena meeldisid, ma olen nendes laulutekstides natuke pettunud, et see argisus või see reaalsus, mis nendes tekstides on, on olnud palju tavalisem, kui see, mis mul fantaasias oli nendest lugudest. Mulle õudselt meeldib, kui laulutekst ei ole nii väga konkreetne, jätab nagu vabaduse, et kui seal on pisut abstraktsust sees, siis see jätab selle minu jaoks nigu huvitavamaks ja ilusamaks.

Räägi Viljandi ajast. Sealt oled sa ise pärit ja paljuski sinu tunnetus pärit. Sul oli rott õlal ja flööt ja naturaalkitarriga mängisid Vennaskonna lugusid.

No see esimene assotsiatsioon, mis mul selle ajaga on, oled sina. Sinuga koos me käisime seal ja... See keskkooli lõpuaeg, kui moodustus selline suurem kamp inimesi sinna samamoodi ringi kõndima ja plokkflöötidega mängima ja laulma, see mõjutas küll.

Räägi pastakasüsteemist laiemalt.

Pastacas ongi pastakaga joonistamisest alguse saanud. Kooliajal joonistasin pastakaga, nagu ikka koolis, tunnis kõik nagunii on igav, mis sa ikka teed, hakkad midagi joonistama vihiku taha või tagaküljele ja hiljem, kui ma Kunstiakadeemiasse astusin, kus nagu traditsioonilised vahendid nagu pliiats või süsi või mis iganes, millega seal veel joonistada annab, need nagu ei sobinud nii hästi, see tehnika oli juba nii sees mul kooliajast. Ja siis, kui ma hakkasin muusikat tegema, siis esimesed näitused olid kunstiakadeemias nii, et ma panin oma muusika sinna taustaks mängima. Ja ma ise sel hetkel nagu pastakajoonistuste kaudu võtsin omale Pastaca muusikunimeks.

Räägi luuperist.

Luuper on põhimõtteliselt masin, tihti pedaalidega aparaat, kuhu tuleb ühendada, ükstapuha, mis sinna siis ühendada, kas kitarri või laulu või mingit muud instrumenti, mikrofone, siis ta salvestab teda ja ta jääb seda salvestamist kordama, sinna salvestuse peale saab võtta nagu kihte järjest juurde ja juurde. See on hästi lihtne masin selles mõttes, lihtsalt nagu kordusmasin, salvestamiskordusmasin on luuper eesti keeles.

Minu jaoks täielik varbaklaver.

Nojah, sel minu luuperil on rohkem nuppe, seal on võimalusi. Mul on kolmekohaline luuper, seal on lihtsalt nagu kolm luuperit ühes koos.

Sa oled luuperivirtuoos.

Ei usu küll. On muid, kes on palju paremad Eestis.

Sa oled ka kunstnik, aga viimasel ajal järjest rohkem tegutsed muusikuna, eks. Kuidas sul see süsteem käib?

Põhimõtteliselt on nii läinud jah. Mingi aeg tegin pikalt umbes võrdselt, veel trükkisin graafikat ja tegin pilte, maalisin, aga nüüd on mul on nii mitu projekti, Pastacale ehk sooloprojektile lisaks Upa-Upa koos Mari Kalkuni ja Tuulikki Bartosikuga ja Puuluup koos Marko Veissoniga ja see Puuluubi aktiivsus on just kasvanud. See suvi oli iga nädalavahetus festival, kus me esinesime ja siis oli veel hiiu kandle orkester, kus ma mängin ja neid muusikaprojekte on tulnud järjest juurde. See on võtnud selle aja siis kunstilt enda alla.

Kuidas sul praegu seosed Viljandiga on?

Ma käin seal kogu aeg, Viljandi on hästi ilus linn. Soomes tutvusin ühe vanapaariga, kellega ma rääkisin ja kui nad said teada, et olen Eestist pärit, küsisid, et mis on Eesti kõige ilusam linn, siis ma natuke mõtlesin ja ütlesin, et Viljandi, siis nad tegid sellise näo ja ütlesid, et absoluutselt, kõige müstilisem linn Eestis on Viljandi, see on nii ilus ja samas ka kummaline. Tunnen endiselt samamoodi.

Kuidas tekkisid su sidemed Jaapanis?

Jah, nüüd ma lähen jälle Jaapanisse uuesti kümneks-kaheteistkümneks päevaks just. See tekkis kõigepealt ühe sõbra kaudu, kellega ma olin koos Taikis (Helsingi kunstikõrgkool - VV), kus ma olin vahetusüliõpilasena ja seal oli üks samasugune tüüp nagu mina, et ta tegi muusikat, mängis kitarri, tegi ise lugusid ja tegi elektroonilist muusikat ka, ja samamoodi joonistas hästi palju, mitte küll pastakaga, vaid joonistas tušiga. Ja me avastasime, et meil on hästi palju ühiseid lemmikuid, ja kuidagi tema kaudu avanes Afterhours Recordsiga kontakt. Esimene kord käisin seal vist aastal 2002 ja pärast seda seal üks leibel annab minu plaate välja Jaapanis ja on organiseerinud minule ühe väikese tuuri ja on nüüd olnud kõik järgmised korrad seal sõitude taga.

Räägi Üllari lugu. Nooremana sa jutustasid seda igal koosviibimisel.

Äkki räägime koos? Üllar sisenes ruumi, ruum oli külm ning kõle, seintel rippusid rangetes raamides vanaaja mõtlejate näpujäljed. Teises nurgas lebas tükike vorsti. Üllar haaras taskust noa. Seis! Praegu pole aega nüpeldada vorsti, praegu tuleb hävitada viimne kui vaenlane, siis palun väga.

Aitäh!