Maailm ja kunst selle kirjeldajana püsib viimasel ajal teatud vangistavas paranoias. Valeinfo, hirmud ja viha nõrgestavad inimestevahelisi suhteid. Tarvis on positiivset agendat. Mitte usku ja lootust, vaid konkreetset positiivset programmi. Kas suudavad kunstnikud seda pakkuda või hoopis singulaarsuse jutlustajad või tehnokraadid?

20. sajandi alguse ärevatel kümnenditel tegutsenud vene ja itaalia avangardistid asetasid kunsti poliitika teenistusse ja selle tulemuseks oli poliitiline propaganda. Nad maksid võimuga flirtimise eest eluga. 2000ndate Goldsmithsi koolkonna sedastatud sotsiaalse ja poliitilise kunsti uurimustööpõhine suund elab taaskord läbi võimuiha stsenaariume, aina detsentraliseerib ja degentrifikeerib ja võitleb aktselereerumisele vastu. Ja siin me nüüd oleme… Vastandlike tõdemuste ristteel, "kõik teed Roomast eemale viimas”.

Kaasaegne kunst on kõikjal. Ta võib võtta mistahes vormi ja püüab kõiki kõnetada. Vähe sellest — sotsiaalselt laetud ning poliitilise kunsti tulekuga püüab kunstnik ka probleeme lahendada. Kuid sellega on omakorda probleem. Kuigi kunstnik on juba alates 19. sajandist isepäise inimese arhetüübiks, on seesama iseseisvus tänapäeva kunstniku eraldanud sootsiumist. Ta on selle iseseisvuse kehastajaks, mis ometi kunagi päriselt võimalik ei ole. Kaasaegne kunstnik on individualismi looritatud, loomingulist ja sotsiaalset kapitali koguv "vaba hing", kellele on antud tegutseda turundusliku või institutsionaalse niši niiskes soojuses. Kunstnik tegeleb enesereflektsiooni ja teda ümbritseva kirjeldamisega. Sotsiaalselt ja poliitiliselt tundlikul kunstnikul võib olla ambitsioon sündmusi mõjutada, kuid sellest hoolimata käib ta pigem sündmuste järel. Tal on valida individualismi ja egalitaarsuse vahel. Kas kunst per se, eskapism, sublimatsioon, katarsis ja naudingulisus või egalitaarne, kogukonna huve teeniv diskursus.

Täna, sada aastat peale avangardistide hoogsaid manifeste, on aeg küps paradigma nihkeks. Kunst tuleb vabastada selle nimemaagiast, tema etümoloogilisest taagast. Tuleb muuta kunsti mõistet. Asendades, näiteks, kunstniku rolli praktiseeriva visionääri omaga. Vajalik on mitte pragmaatiline rakenduslikkus, ja mitte kunsti kui loovuse valitsevale süsteemile allutamine, vaid täna kunstnikeks peetavate inimeste tundlikkuse, nende oskuste ja kultuuritaju rakendamine uuel, inimelu täiustaval moel. Selle visionääri eruditsioon ei peaks piirduma pelgalt kunstile omistatavaga, vaid lõimiks enesestmõistetavalt reaalteadustest — kõikjalt, kus loovusega tegu — ja sel visionääril oleksid oskused oma visioon ka elule aidata.

Asendades kunstniku mõiste praktiseeriva visionääri omaga, torkab paratamatult silma idee modernistlik alatoon ning sarnasus konstruktivistliku visiooniga. Konstruktivistide idee oli "kunst kunsti nimel" loogika, jõukamale kodanlusele aru- ja kättesaadav ning craft’i kõrgelt hindav kunst kogu sootsiumi kätesse. Nende meelest tuli kunst ühiskonnaga ühildada teaduslikul baasil, mis suurendanuks avastuste rolli, samas vähendanuks individuaalset eneseväljendust, sest konstruktivistlik käsitlus nõudis praktilisust ja pragmaatilisust. Stalinismi rüpes asendati see kõik totalitaarse kitšiga. Meilgi juurutataval kultuurimajandusel, mis unistab loovuse rakenduslikkusest vabaturu tingimustes, on selle loogikaga sarnased omadused, ainult meil on loovus instrumentaliseeritud kapitalismi oludes.

Oleme ammendamas kunsti mänguvälja. Nagu konstruktivistid kukkusid läbi ja Bauhausi ideed mandusid odavate rakenduste kaudu IKEA masstoodanguni välja — nii oleme täna jõudnud olukorda, kus institutsionaalne avangard oma poliitilise ja sotsiaalse agendaga on jõuetu turureegleile truu ja tööstusena lausa plahvatuslikult paisunud messikunsti kõrval. Kaasaegne kunstiturg ei saa igavesti paisuda. Ta lõhkeb nii nagu aegajalt teeb seda iga teinegi turg. Nagu rahaturg aastal 2008! Samuti ei saa institutsionaalne avangard lõputult politiseeruda, sest sel puudub tegelik võim. Tuleb katkestada see nõiaring. Tuleb ringist üldse välja astuda ja tasalülitada eespool kirjeldatud dihhotoomia. Peab leiduma positiivne, kolmas stsenaarium. Võtkem kogu senine läänemaailma kunstikogemus ja andkem sellele uus suund, uus keskkond, uus toimimispind.

Neuroteadlased väidavad, et inimesel on kaks keha. Füüsiline ja fantoomkeha. Fantoomkeha on meie ettekujutus sellest, kuidas keha eri osad tervikus toimivad ja seda näitlikustab kummaline fantoomjäseme fenomen. Kaasaegse kunsti kontekstis võib seda fenomeni kasutada metafoorina, mille abil ideid tulevikku projitseerida. Seetõttu pakun välja "fantoomplatvormi" mõiste.

Kui me ei tea, mida otsime, aga teame, millised on otsitava omadused, siis kasutame tema poole sirutamiseks kujutlusvõimet. Fantoomplatvormi. See ongi see kolmas, see ideede materialiseerumise mootor ja tulevik, mis on juba täna. Fantoomplatvorm on instrument ja meetod, mis aitab väljuda postmodernistlikust pidetusest ning aktselereeruvast, hiliskapitalistlikule loogikale alluvast kunstitööstuslikust paradigmast. Fantoomplatvorm on sala-agenda, määratlematu idee ja instrument, mille poole iga kunstnik püüdleb. Fantoomplatvorm on positiivselt laetud metaruum, kuhu oma vahetu tuleviku saame projitseerida.

Andres Lõo
18. veebruaril, 2016
Tallinnas