Arvustus. Foto teekond kirglikest 1990ndatest praegusesse teflonaega ({{commentsTotal}})

Näitus
Näitus "Plahvatusest tasandikule. Eesti kaasaegne foto 1991—2015" Autor/allikas: Tartmus

Tartmusis on kuraator Anneli Porri poolt kokku pandud väga korralik Eesti kaasaegse fotograafial põhineva kujutavkunsti arengulugu tutvustav näitus "Plahvatusest tasandikule. Eesti kaasaegne foto 1991—2015", mis küll kahjuks veel vaid pühapäevani lahti on. Aga kel võimalus külastada, tasub kiirustada.

Näitus hõlmab kogu maja ja on tänu sellele piisavalt mahukas, et anda aimu kõigist olulistest suundumustest ja tegijatest. Muidugi saaks ka rohkem ja põhjalikumalt, ja kahtlemata ei ole võimalik kantida 1990. aastate kirge praegusse teflonaega, kuid soovi korral võib ju vaataja näituselt hargnema hakanud lõngajuppe mööda ise lähiajaloo hämaruse süvasoppidesse tungida. Abiks on ka seinatekstid, kus on erinevad fotonähtused kenasti ära lahterdatud ja diagnoositud.

Tausta mõistmiseks tuleb teadvustada, et tegu pole mitte fotonäitusega, vaid fotol põhineva kunstinäitusega. Eesti fotograafia ajalugu on pikk ning auväärne, ulatudes kaugele enne 1990. aastaid. Seda ei peetud aga kujutavaks kunstiks, fotoelu oli kunstielust eraldi ja fotonäitused ei toimunud kunstisaalides. Kunst oli selle murrangulise kümnendini märksa enam käsitöö, kui ta praegu on, ja foto tundus käsitöö väärtustamise kontekstis liiga lihtne tehniline lahendus.

Varasemaid näiteid foto kasutamisest kunstis on üksikuid ja seda alates kusagil 1980. aastatest, kui hakkas levima fotorealism maalikunstis ning fotot hakati kasutama ka graafikas, näiteks Jüri Okase sotsiaal-arhitektoonilised tööd. Tol ajal oli väga kõva ka Eesti fotol baseeruv plakat. Kokkuvõttes võib öelda, et 1980. aastate avangard, sh foto kasutamine kunstis, tuli pigem arhitektuuri ja disainitaustaga kunstnikelt. Traditsioonilised maalijad-graafikud hoidsid aga end fotost eemale, nagu ka fotograafid kunstist.

Traditsioonilise fotograafia puudutus on aga ka sel näitusel olemas Peeter Toominga näol, kellelt näeme enne-ja-nüüd fotosarja 1930. aastatest pärit Carl Sarapi maastikega. See on paljukasutatud nipp, kuid alati huvitav vaadata. Traditsioonilise salongifoto traditsiooni on jätkanud Toomas Kalve retro-ilupiltidega, mis 1990. aastatel mõjusid värskelt. Praeguseks on retrofoto muutunud laadalõbustuste pärisosaks.

Koos taasiseseisvumisega algas riigi ja ka kaasaegse kunsti ülesehitamine. Üks kunstiuuenduse argument, mille abil traditsioone rünnati, oli tehnikakesksuse kriitika – kunstiuuendajad pidasid kunsti jagamist tehnikate järgi maaliks, graafikaks jne vanamoodsaks. Vormist olulisemaks sai kontseptsioon. Samas mõjus see vastandamine juba tollal silmakirjalikult, sest uusi tuuli oodati eelkõige just multimeediast, arvuti- ning kaamerapõhisest kunstist. Ja mida muud needki on, kui ühed tehnikad teiste kõrval. Lihtsalt uuemad.

25 aastaga on aeg oma tiirud ära teinud ja saatuse irooniana oleme tagasi tehnikakeskse kunsti liigitamise juures – kaamerapõhise kunsti näituse korraldamine on üks näide. Ilmselt pole mõtetki võidelda tuuleveskitega ja tuleb leppida sellega, et kunsti puhul on olulised nii sisu kui vorm, nii tehnika kui kontseptsioon. Ja et iga meedium võimaldab luua nii head, keskpärast kui halba kunsti. Ainult pintslite nurkaviskamine ning kaamera haaramine (või vastupidi) kvaliteeti ei taga.

Kogu 1990. aastate paatose võtab kokku Eve Kiileri "Eesti kunst mehhaanilise reproduktsiooni ajastul: lühike postmodernismi kursus algajatele”. Siit saame teada, et soositud oli ühiskonnakriitiline kunst, kujutisi võib loomise asemel ka leida, kunstnik ei pea olema käsitöögeenius, kontseptsiooni nimel on lubatud kasvõi kitš jne. Näitus ei anna otsest ajaloolist tausta toimunust, kuid Eve Kiiler, tollal Linnap, Peeter Linnap, nende korraldatud Saaremaa biennaalid, fotoosakond kunstiakadeemias ja sellest välja kasvanud noorte kunstnike praktikad olid üheks kaamerapõhise kunsti tähelennu oluliseks alustalaks.

Selle noore ja jõulise pundi puhul oli kvantiteet kindlasti olulisem kui kvaliteet. Antud olukorras oli see ka põhjendatud, sest tühjad alad tuli kiiresti hõivata. Olulised kontseptuaalsed märksõnad olid ajalooline ja isiklik mälu ning foto kui meediumi spetsiifiline viis vaataja kõnetamiseks. See tähendas perealbumite kunstiks konverteerimist (Piret Räni, Piia Ruber, Mari Laanemets), ajaloo attitude'ga ümberlavastamist (Peeter Linnap, Marco Laimre, Liina Siib), massikultuuri dekonstrueerimist (Mart Viljus, Tiit Sokk).

Teine vaal, millel nähtuse sünnilugu seisnes, olid Sorose aastanäitused, mis tõid meie kunstielu igapäevapilti uued kunstivormid, nagu installatsioonid, multimeedia ja ka foto. Sorose näitustel oli vähem depressiivset ühiskonnakriitikat ning rohkem glamuuri. Seda poolt esindavad näitusel Peeter Laurits, Heikki-Erich Merila (ning nende Destudio), Tarvo Hanno Varres, Toomas Volkmann – kõik reklaamitaustaga tegijad. Foto tegelik tähtsus avalduski kommertsialiseeruvas meediaruumis kui kollektiivsete ihade taastootja ja võimendaja. Kunstisaalides toimuv oli siis ja on ka praegu ikkagi marginaalne, püramiidi tipp, mis sageli elu tegelikkusesse kätte ei paista. Peab tunnistama, et selles suuna esindajate kõige mõjusam manifestatsioon ongi hulk Volkmanni ajakirjafotosid, mis mõjuvad märksa usutavamalt, kui ülejäänud mainitute kunsti ja kommertsi piirimail kahel toolil istuda püüdvad lahendused.

Nende mantlipärijateks võib lugeda rühma Avangard 2000. aastate algusest, kes oskasid reklaamfototrikid oma agressiivse iroonia teenistusse panna. Hilisemad katsetused massimeedia glamuuri üle mitmekordsete metatasandite filtrite kaudu suhestuda on jäänud vanade tõdede igavavõitu kordamisteks (rühm JIM, Tanja Muravskaja, Marge Monko). Samas nende teised tööd, näiteks Monko autoportree Sigmund Freudina ja Muravskaja geopoliitiline rollimäng on märksa sisukamad tänu isiklikumale suhestumisele teemaga. Ehk siis: pinnapealsuse taastootmine selle üle ironiseerimise eesmärgil ammendab end üsna kiiresti ja kunstniku seisukohast on jätkusuutlikum siiski süüvimine läbi iseenda.

Edasi tulid jõuliselt feministid, osad neist nn Linnapi koolkonna taustaga, teised hoopis tarbekunsti või mõne muu haridusega. Mare Tralla ja rühma F.F.F.F. rollimängud on praeguseks edasi arenenud Ladyfest'i vaimus queer-esteetikani, nagu näiteks Anna-Stina Treumund. Tõsi, esteetikat on siin vähem ja pride'i rohkem ehk siis ikkagi veel on oluline julgeda oma identiteeti naisena, eriti ebatraditsioonilisi rolle valiva naisena välja öelda. Vaatajale, keda pole vaja veenda vähemuste õigustes, vaid kes otsib juba selle diskursuse sees värsket vaatenurka, jääb sellest veidi väheks.

Siis on veel rida kõvasid tegijaid, kes ei liigitu otseselt kusagile ning see on neile ainult plussiks. Näiteks Andres Tali sisult eneseanalüütilised, vormilt kontseptualistlikud tööd, Ly Lestbergi meisterlikult painavad aktid. Mark Raidpere pihtimuslik perevideo või Arne Maasiku arhitektuurifotod.

Kõige nõrgem osa näitusest on kõige nooremad tegijad. Pole veel ajaloolist perspektiivi nende loomingu hindamiseks. Mõnedki neist on näidanud end muudel näitustel väga tugevast küljest (näiteks Sigrid Viir, Jaanus Samma), kuid sel näitusel näeme eelkõige ülakorrusel ridamisi fotosid, kus autor on ilmselgelt üle mõelnud, tähendusi üle kuhjanud ja kommunikatsioon vaatajaga on seetõttu mürast häiritud. Siit eristuvad mõned krutskitega kontseptualistid, näiteks Paul Kuimet, kes mediteerib mingi perversselt vuajeristliku hedonismiga Edgar Viiese skulptuuri üle ning Taavi Piibemann & Toomas Thetloff, kes näitava meile kohvrit ilmutamata fotoga, millest võiks saada ilus pilt, aga samahästi lihtsalt ka must või hall pind.

Kindel on aga see, et kaamerapõhine kunst kulgeb edasi ja seetõttu on nii publikule kui tegijatele kõnealune ajalooline ülevaade hariv, et paremini mõista ja hinnata praegu ning edaspidi toimuvat.

Toimetaja: Rutt Ernits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: