Sander Õigus: kui ma saan kellegi õhtu sellega ära rikkuda, et ma terve toatäie inimesi naerma ajasin, siis mis saaks veel parem olla?
3. märtsil andis stand-up koomik Sander Õigus suurele publikule esmakordselt täispika etenduse ning istusime mõned hetked pärast etenduse lõppu temaga maha, et rääkida veidi koomikuametist kui sellisest ja uurida, mis seal vallas laiemalt toimumas on.
Esimene täispikk etendus on selja taga. Kuidas läks, mis tunne on?
Ma ei tea, seda peaks vist sinu käest küsima. Ma lava pealt ise ei tea, sest mul on seal suhteliselt must auk. See hirm oli enne ikka nii suur.
Aa, hirm oli ikkagi olemas?
Ossa raisk, tohutu hirm. Mul oli füüsiliselt väga halb olla enne peale minekut, aga seda kuni esimese naeruni - kui selle kätte saad, siis on tšill. Mul on tegelikult üldse meeletu lavahirm.
Mis kõige pikem show varem on olnud? Praegu oli vist pea tund aega?
Ma tegin praegu vist isegi 55 minutit või veidi rohkem, jah.
Ma olen seda sama setti kaks korda enne proovinud väikeses saalis, korra vist umbes 45 minutit, aga kui sa oleksid kuu aega tagasi seda küsimust küsinud, siis ma oleksin vastanud 25 minutit. Praegu tuli ikkagi topelt.
Inimesed ei oska praegusel hetkel veel stand-up komöödiat kuhugi hästi liigitada. Kas sa leiad, et see, mida sa teed, on kultuur?
Ma tahaks loota küll, sest mis on üldse kultuur. Ma ei tea, mis ta olema peaks, et ta ei oleks kultuur. Ma olen aga nii ülbe, et ma julgen arvata, et mõne aja pärast on see üks väga oluline osa meie meelelahutusest. Kui sa vaatad tegelikult Ameerika skeenet, siis stand-up koomikud on kogu huumori tegemisega ühelt või teiselt poolt seotud. Me oleme sinna poole täitsa teel, sest mul õnnestub enda etendus praeguse plaaniga umbes 1000le inimesele ära näidata, mis on tegelikult ikka päris kõva tulemus, arvestades seda, et viis aastat tagasi tegin mina oma esimese seti ja see oli ilmselt üldse esimene kord, kui keegi seda eesti keeles tegi.
Kust sa selleks inspiratsiooni said - ilmselt ikkagi kusagilt läänest?
Ma olin 10-11 aastane, kui ma nägin TV1'st aastavahetuse öösel Eddie Murphy specialit ja kuigi ma ei saanud sellest kolbigi aru, siis ma mõistsin, et oot-oot, ta räägib oma lugusid enda elust, saal on rahvast täis ning see on võimalik. Ma panin 10ks aastaks selle mõtte kappi tagasi ja mingi hetk lihtsalt proovisin. Korraldasin ise enda esimese show.
Sa alustasid Tartust?
Jah. Ma tegin oma esimese üksinda ja siis kohutsin üsna pea Louis Zezeraniga ja Comedy Estonia meestega, kellega me otsustasime, et kuna meil oli nägemus ühine, siis miks mitte koos teha. Nendega ma hakkasin üsna pea ka üle Eesti käima ja ma arvan, et juba teine ning kolmas show olidki Tartust eemal.
See hetk, kui sa viis aastat tagasi oma esimese etenduse tegid, lõi põhimõtteliselt Eesti stand-up komöödia maastiku. Milliste ootustega inimesed saalis olid? Palju rahvast üldse kohal oli?
Kusjuures, ma ajasin sinna kokku peaaegu 200 inimest, mis oli räme viga. Ma tegin 25 minutit, mis oli räme viga. Ma tegin üksi, mis oli räme viga. Mul on see video olemas, aga ma ei näita seda mitte kellelegi. See oli väga ränk.
Saalis naerdi ja ma sain paar aplausi ning need inimesed, kes on varem stand-upi näinud, said aru, et see hakkab kuskilt ja see ei sünni üleöö, kuid lisaks neile oli saalist minemakõndijaid ja endal oli ka pärast esimest korda mõte, et fuck it, ei tee enam rohkem. Ei ole ma nii naljakas midagi.
Aga kas teine kord tuli siis õige pea või jäi pikem paus sisse?
Ma täpselt ei tea, aga ma jätsin umbes kahekuuse pausi sisse, enne kui läksin ühele Comedy Estonia open mic'ile proovima. Ma ei tahtnudki ja see esimene kord lõi motivatsiooni nii maha.
See kurb reaalsus, et stand-up ei ole üldse nii lihtne, kui arvasid. Ikka räägid seltskonnas nalju ja kõik naeravad, aga kui reaalselt 200 inimest vahib sulle otsa ja mõtleb, et aja mind naerma, kui sa nii hull tüüp oled. Aga ma sain sellest üle ja nüüd mul on 200 inimest saalist ja ma loodan, et ükski neist ei läinud kurvalt minema.
Mitu korda sa umbes laval käinud oled?
Ma arvan, et see kuskil kolme-neljasaja vahel. Selline see tempo võiks olla.
Asi, millele ma alati stand-up komöödiat vaadates mõtlen, on avanali. Kas sa enne vaatad, milline rahvas saalis on või tuleb see nali lihtsalt paugupealt?
Üldiselt öeldakse, et opener peaks olema su kõige tugevam nali. Ma ei tea küll, kas ma peaks oma ärisaladusi välja rääkima, aga mina teen iga seti alguses seda, et ma räägin millestki, mis on sellel õhtul juba toimunud. Kui mingi koomik rääkis mingi nalja, mis ma tean, et jäi inimestele meelde või noh, kõige lihtsam on õhtujuhi peale sittumine - ta tuli just lavalt ja inimestel on see, et koomik on ka terve õhtu siin olnud ja see on justkui loomulik jätk.
Ma ei ole enda openeris kunagi kindel ja ma veel enne lavaleminekut kaalun tihti kolme variandi vahel, et mis rahval täpselt meeles on, aga see ongi esimesed kümme sõna, sealt edasi on mul plaan üsna täpselt paigas.
Kuidas see etenduse etteplaanimine välja näeb? Kas sul on mingid punktid, mille ümber sa enda teksti ehitad?
See on natuke keeruline küsimus, sest ma olen viis aastat täiega vaeva näinud ja see just ongi stand-upi mõte, et sa pead ära õppima, miks sa naljakas oled. Suur osa minu materjalist on lood päriselust ja see sünnib lihtsalt nii, et mingil hetkel, kui juhtub midagi, siis ma tunnen, et see on perfektne materjaliks. Aga nagu näiteks tänase etenduse esimesed 20 minutit - ma istusin maha ja mõtlesingi reaalselt läbi, mis on minu kõige õudsemad esinemiskogemused ja siis ma lihtsalt kirjutan selle läbi ja mõtlen, milliseid tegelasi ma peaks rohkem mängima ning millele enam rõhuma.
Eks ta on võrdlemisi tehniline töö. Ma olen enda jaoks välja mõelnud, mis on minu naljade mehaanika ja kirjutanud väga palju ka huumoriteooriat, mille põhjal ma üritangi kokku panna selle, mis on naljakas. Lõpuks on need aga lihtsalt asjad, mida ma öelda tahan ja siis ta on naljakas ka - kui ma tuleks lihtsalt nalju rääkima naljade pärast, siis see ei mõjuks kellelegi. Praegu ma jätsin ikkagi väga suure tüki endast lavale maha ja publik saalis teab väga palju minu kohta. See on hästi aus ja vahetu.
Laval oled siis ikkagi sina ise, mitte mingi karakter?
Ikka mina. Ma pean küll mõtlema, et ära karda ja püksi kaki, kuid see olen mina. See ongi minu arust just näitleja ja stand-upi vahe ning põhjus, miks näitlejast ei saa head stand-upi, sest näitlemise mõte on see, et õppida võimalikult hästi kedagi teist jäljendada. Enda arvamus täielikult maha jätta ja kedagi teist mängida. Aga stand-upi mõte on ikkagi see, et võimalikult hästi ennast mängida ja näidata. On küll koomikuid, kes teevad etendustest mingeid karaktereid, aga mina olen laval 100% mina ise. Need on need asjad, mida ma mõtlen ja arvan ja ma tahan, et inimesed kuuleksid neid asju ja võib-olla nõustuksid.
Kui oluline saalist tulev naer sinu jaoks on?
See on põhiline tagasiside, sest selle asja meedium on ikkagi see, et see peaks olema naljakas ja kui keegi ei naera, siis ilmselt ei olnud lihtsalt naljakas. Aga on ka hetki, kui ma ootan publikult veidi teistsugust reaktsiooni ja kui terve saal naeraks, siis oleks see nali minu jaoks läbikukkunud.
Alati ei ole naer tähtis, aga ikkagi enamasti ja sellistes olukordades, kus ma ootan naeru ja seda ei tule, siis oleme ausad, on väga valus ja tahaks nutta.
Kas see tõmbab lukku ka, kui on selline tüüpiline Eesti publik, kes tuli tegelt selle jaoks välja, et seltskonnas paar jooki teha?
Tead, meie show'del ei ole sellist asja. Eesti publik on tegelikult uskumatult hea. Euroopa tuurikoomikute seas on Eesti täielik hotspot, kus tahetakse käia - üks tütarlaps Bec Hill, kes Inglismaal praegu hullu karjääri teeb, tema käest küsiti, et mis on ta lemmikkoht, kus esineda ning ta ütles, et ilma küsimuseta Vilde Tartus, kus meie show on neli aastat käinud.
Eesti inimene on hästi viisakas, avatud meelega, räägib keeli ja ta saab aru kõiksugu referentsidest. Ma võin refereerida Star Warsi, mingeid internetiasju ja vanu filme - eestlane on pigem kursis. Ja kui talle ei meeldi, siis ta on vaikselt - kõige õudsemad seigad on just eraüritustel, kus tegevus ei ole meie kontrolli.
See, kus inimene ei tule tegelikult teie pärast.
Hästi palju tahetakse teha, et vahva üllatus, stand-up koomik. See ei toimi nii - ta peab olema selleks valmis. Suured firmapeod, kus sa saad kolleegidega üle pika aja kokku ja siis järsku sa pead pool tundi vait olema. Siin sul mängib enne DJ ja inimene on juba harjunud vaatama lava poole, lisaks on kõik pileti eest maksnud ehk eriti imelik oleks lärmama hakata. Kui üldse keegi vahele segab, siis keegi pigem küsib mingi küsimuse.
Mulle tegelt eriti vahele ei segata. Ma ei tea, kas inimesed tõesti teavad seda, aga ma ei lase endaga eriti jamada - ma panen üsna kiirelt ja kõvasti vastu
Sulle eriti see neljanda seina murdmine ei meeldi?
Mulle täiega meeldib, aga oleneb hetkest. Kui on see olukord, kui ma viskan küsimuse õhku ja tempo on maas, siis ei ole mul probleem sinuga vestlusse astuda ja kaks minutit naeru sinu pealt võtta. Aga asi, mis ajab tõsiselt närvi ja teeb haiget, on see, kui inimene siseneb hetk enne punchline'i. Ma olen kaks minutit mingit lugu rääkinud ja mul on inimesed täpselt seal, kus ma tahan ja mul on ainult kaks sõna selleks veel, et inimesed plaksutaksid ja juubeldaksid. Ja siis mingi tüüp karjub: "Mina ka!". Sellel hetkel mõtled küll, et tapa ennast ja oma pere ka - ma saan aru, et sina ei tajunud seda hetke, aga sa lihtsalt valisid selle vale momendi.
Tegelikult ma saan nende hetkedega hakkama, sest mida inimene ei tea, et kui inimesel tekib saalis mingi mõte, mida nalja peale öelda, siis mina olen kodus juba selle peale mõelnud, mida ta hüüda võib. Selle peale avaneb mu peas kohe sahtel, kus on kümme võimalust, kuidas talle vastata.
Su etendus on seega väga komponeeritud ja sa ei astu lavale ega tulista seal lihtsalt puusalt?
Ma ei taha illusiooni ära murda, sest ma jätan sellist mulje küll laval, aga ma näen väga palju vaeva. See on minu jaoks väga oluline ja südamelähedane asi. Tegelikult on stand-upi puhul edukam see, kes suudab rohkem tööd teha - muidugi, seal on oma osa ka talendil ja mul ilmselt on seda loorääkimise oskust, aga see sisuline pool on lihtsalt töö tegemine. Õppimine, lugemine ja teiste koomikute vaatamine.
Mul on see, et kuna mul on lavahirmuga probleeme, siis ma tahan olla kõigeks valmis. Kui ma tahan minna seiklema ja kõigest rääkida, siis ma võin seda teha, sest ma olen kõigeks valmis ja ma saan minna tagasi sinna turvalisse tsooni. Pikka setti tehes see suvaline lahmimine ei toimi - näiteks täna, ma ei ole kunagi etenduse ajal maha istunud, aga täna ma tegin seda ja rääkisin kolm minutit lihtsalt asju, mis mulle pähe tulid, sest mul oli selline tuju. Selleks, et seda teha, pean ma olema väga valmistunud. Kui ma teen kolm minutit lollusi, siis ma pean teadma, kus ma enne olin.
Kui teatri puhul on okei, et see on fiktsioon ja ilustatud, siis kui palju sul on seda, et sa lisad enda lugudesse karaktereid ja olukordi, et neid naljakamaks muuta?
See ei paku mulle selles suhtes pinget, sest ma tean, et ma oskan väga hästi valetada. Minu pigem eesmärk on aga see, et ma tahan reaalsust naljakat teha - igas olukorras on midagi naljakat ja sa pead lihtsalt selle üles leidma ja kirjeldama inimeses just seda osa, mis naljakas on. Eks ma muidugi pisut ilustan lugusid ja on mingeid olukordi, kus äkki kolm inimest ütlesid mingi huvitava asja, aga mul on lihtsalt mugava seda rääkida kui ühe inimesi sõnu, et aega kokku hoida. Ma üritan olla hästi aus, sest lihtsalt valel ei ole mingit mõtet.
Valel ei ole ju ka selles suhtes mõtet, et sa saad sellest etendusest tegelikult ise ka väga palju tagasi?
See on tohutu teraapia ja ainuke asi, mis mu mõistust kainena hoiab ja vaimuhaigust taustal hoiab. Tänu stand-up'ile minust on saanud palju rahulikum ja rõõmsam inimene. Kui ma muidu elasin oma viha elus välja, siis nüüd mul on lava peal väga hea väljund. Kui rahvas plaksutab ja on minuga justkui minu arvamusega nõus, siis see probleem mind enam reaalses elus ei näri. Tegelikult enamik stand-up koomikuid võitleb mingi vaimuhaigusega lava peal.
Netikommentaare sul vist pole tarvis enam kirjutada?
Ma ei ole neid ise kunagi kirjutanud, aga ma käin koguaeg lugemas, see on mu üks lemmikmeelelahutusi. Nüüd on aga eriti tore, kui saab enda kohta lugeda - kui keegi inimene kirjutab, et sa võiks maha surra, värdjas koer, siis ma mõtlen, et sina ka, peremees. See on pisut masohhistlik, aga keegi mind siiralt ilma põhjuseta vihkamas teeb mulle siiralt rõõmu.
Armastus ja viha on ju tegelikult nii lähedal üksteisele.
Mida rohkem inimesi sind sõimab, see tähendab, et ma tegin õiget asja ja see läks talle korda. Kui ma argumenteeriksin oma lugu nii sitasti, et tal ei tekiks selle peale mingit emotsiooni, siis ta ei läheks seda kommentaari kirjutama. Selle taga pigem ongi see, et ta ilmselt naeris ise ka selle peale, aga ta pole minuga nõus. Kui ma saan kellegi õhtu sellega ära rikkuda, et ma terve toatäie inimesi naerma ajasin, siis mis saaks veel parem olla.
Viimasel ajal ei ole seda probleemi olnud ja teemasid on piisavalt, aga kas on olnud viie aasta jooksul ka periood, kui ei olegi väga millegi üle nalja teha?
Meil ei ole seda probleemi, alati on millegi üle nalja teha. Stand-upi võlu on see, et see võib ühtpidi olla tõsine asi, aga sealjuures võib see olla ka mingi suvaline detail, nagu näiteks "Väike-Ott", millega sa viid teema mujale. Sa leiad igalt poolt midagi ja ei pea rääkima ainult šokeerivatest asjadest, nali võib olla ka millestki väga normaalsest ja saab ka mõistlikku juttu rääkida.
Kas sa tunned, et inimesed hakkavad tajuma seda uut huumorit - inimestel on vist veidi ikka see Kreisiraadio naljasoon veel sees, mis erineb sinu tehtavast huumorist suuresti?
Ma tsisteerin tegelikult ka ise tihtipeale Kreisiraadio nalju ja ma tahaksingi Peeter Oja käest küsida, et mis juhtus, sest sa olid kunagi nii naljakas. Mulle tundub, et inimesed saavad ka aru, et me ei aja enam kõrtsis suvalist juttu. Ma tahaks loota ja kui vanakooli meestel veel hirm ei ole, siis ma soovitaks neil kartma hakata, sest me ei ole siin nalja tegemas ja me võtame seda asja võrdlemisi tõsiselt.
Eesti huumorimaastikul on tegelikult stagnatsioon - oli üks Õhtulehe pealkiri, kus Henrik Normann ütles, et Eesti huumorimaastikul on ideede puudus. Ma tahtsin talle kirjutada, et jäta äkki ükskord kleit selga panemata - ma arvan, et tal on mingi kaheksa Maie parukat juba koid ära söönud. Ja Peeter Oja tõi Bläck Rokiti kostüümi ka tolmu alt välja, ma ei tea, kas arved olid äkki maksmata või midagi. Inimesed saavad sellest aru ja me pakume head alternatiivi.
Oluline küsimus on meie juures ka piletihind - ma küsisin tänase õhtu eest 8 eurot ja kuigi see tundub mulle palju, siis ma ei saa palju vähem küsida. See on kinopiletiga peaaegu sama, pool monotükkide hinnast ja kolmandik teatripileti hinnast. Ma arvan, et meil on hinna ja kvaliteedi suhe päris paigas.
Sa töötad küll praegu ka kokana, aga kas varsti on võimalik, et sa oled ainult stand-up koomik?
Võib-olla oleks praegu ka võimalik, aga mulle esiteks meeldib väga enda päevatöö ja mulle meeldib väga süüa teha, aga ma ei jõua väga kahte tööd korraga teha. Juba aasta aega olen ma juba tohutus unevõlas ja kusagil suve alguses jätan ma mõneks ajaks päevatöö pooleli, kuid ma arvan, et lõpuks ma jõuan ikka kööki tagasi. Mulle lihtsalt meeldib see töö ka nii väga