Galerist Paul Oreškini sõnul leiti esimesed inimesed, kelle kodus näitus avada, sõprade seast. "Pärast esimese näituse avamist tuli väga palju sooviavaldusi. Uskumatu kui paljud inimesed on nõus oma kodusid avama."

Küsimusele, miks inimesed tahavad, et nende kodus käiksid võõrad, vastas Oreškin, et eks oma osa on selles ka edevusel, kuigi põhjuseid on teisigi. "Osad nendest kindlasti tahavad tõsimeeli missioonile kaasa aidata, et kunst jõuaks kodudesse ja kaoks ära hirm, et kunsti on sobilik esitleda ainult kõledas galeriiruumis. Galerii üks suuri eesmärke on näidata, et kunst ongi oma kõige loomulikumas keskkonnas just inimeste juures kodudes."

Teine suur eesmärk on tekitada kunstnikele müügivõimalusi. Peale selle, et naabritel tekib võimalusel omavahel suhelda, ostetakse ka kodugaleriidest kunsti kaasa.

Sel ajal kui vähegi uuenduslikum kunst oli Venemaal keelatud, olid seal väga populaarsed korternäitused, mis olid põrandaalused. Mari Kartau sõnul on Voronja galerii praegune fenomen vastupidine. "See on pigem suunatud kunsti populariseerimisele ehk siis viimisele rahva hulka, ja tänu sellele esitletakse pigem sellist kunsti, mis ei ole uuenduslik, vaid traditsioonilisem, mida siis publik võiks rohkem armastada koos väikse gurmee ja veiniga. Ta on üpris selline uus väikekodanlik või hipsterlik nähtus, aga seda ei saa ka pahaks panna, sest ega siis ükski inimene oma koju, mina kaasa arvatud, ei tahakski väga radikaalset kunsti."