Arvustus. Pobeda Vabamu vitriinis ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Rene Suurkaev / ERR

Uus raamat

Ilmar Taska

"Pobeda 1946"

Varrak

Kõik, kes teavad veidi Ilmar Taskat, teavad ka seda, et ta on ladus lugudevestja ja et tal neid lugusid tõepoolest ka jätkub. Lõpuks on ta käinud ja elanud ka ohtralt välismaal. Nii et, pole üldse üllatus, et Ilmar oma stoorisid viimaks raamatukaante vahele seadma hakkas. Ilmar on aga ka ülimalt tähelepanelik kuulaja, hästi empaatiline ja oskab väikestestki detailidest üles noppida suuremaid asju. Ning ka muidugi fantaseerida, kuidas teisiti.

Minu käest on mitu inimest aga jõudnud juba küsida, et kas tõesti Taska uus raamat on nii hea, nagu räägitakse. Justkui ei tahaks uskuda, et tuntud filmiprodutsent, Hollywoodi tegelinski, Kanal 2 käimatõmbaja ja seltskonnafotode sangar millekski "nii tõsiseltvõetavaks" sobiks. Kirjanik on meie argiteadvuses küllap ikka midagi palju tähtsamat ja pühamat. Tegelikult on Ilmaril muidugi "lunastus" olemas – ta ju ise küüditatute laps ja Siberis sündinud.

Mina ütlen, et loe raamat läbi, see läheb ludinal. Ja soovitan soojalt kõigil eestimaalastel ja muidugi kõigil teistelgi tulevikus see läbi lugeda.

"Pobeda 1946" viib meid sõjajärgsesse Stalini süsteemi kontrolli all olevasse Tallinna, ka Moskvasse. Kuid ka Londonisse, vabasse maailma, BBC raadiotöötaja kaudu, kes on suhtes siin elava ooperilauljatariga. Võimalik, et see ongi Ilmari kui professionaalse filmiprodutsendi ja -stsenaristi viga, et ta tahab võimaliku suurema auditooriumi saamiseks leida ühisosi laiemalt.

Ja iseenesest on see avaram haare ja diapasoon ju eelduseks ka meie ajaloomõistmisele. Samuti on romaanis esindatud valik tüüpkarakteritest, kes sel ajal võisid ringi sebida. Tegelikult saanuks pikemagi nimekirja tüüpe, aga kui paksuks sa oma raamatutellist ikka ajad.

Taska romaani haaravuse, dünaamilisuse ja korraliku kulgemise tagab selle kinemaatilisus või filmilikkus. Taska kirjeldab visualiseerides, jõulist kujundikeelt kasutades, tungides ühelt poolt üksikasjadesse, teisalt üldistades. Detailideni räägitakse inimese hingesopis ja mõtteis olevast, aga samuti muljetest taju tasandil, väljendades lõhnu ja hääli. Üksikasjalikkus annab ajaloolist veenvust ja tõepära. Tegelikult ka loojutustamise teine pool, üldistamine, koondportreed ja sümbolid on need, mida tahaksime ajaloolasteltki kuulda. Ja rahvusromantikud on ju meile vastu tulnud.

Teatud kunstlikkus ja skemaatilisus, mis ehk ajalugu lihtsustavad, on ilukirjanduslikus konstruktsioonis paratamatud. Neid utreeringuid rehabiliteerivad emotsioonid ning poeesia.

Päris ajalootruuduse mõõtmiseks läheks vaja hoolikamat lugemist, mitte hoogsat neelamist. Iseenesest tundub kõik – nii ajastu põhijooned, suurriikide-liitlaste muutuma hakkavad vahekorrad, õhusolevad ideed, esitatud karakterid jm, olevat üldjoontes korrektne ja võimalik. On arvatud, et raamatu võimas asi-tegelane-sümbol, Pobeda, nõukogude autotööstuse esimene suhteliselt iseseisev arendus, vahest ei saanuks jõuda nii levinult Tallinna aastal 1946. Toodeti küll, aga väheses koguses peamiselt Moskva ja Leningradi parteiisadele. Vahemärkusena meenub, et kui auto prototüüpi Stalinile tutvustati, siis olnud tal nimeks Rodina (Kodumaa). Stalin siis küsinud, et mis hinnaga kodumaad siis müüte? Tuleb ainult kasuks, kui mõni pisiasi tekitab küsimusi. Romaanid ja mängufilmid võivad aidata kaasa ajalooalastele diskussioonidele ja poleemikale. Meie ajalugu ei ole valmis ning ei peagi olema mingi lõpp-produkt.

Läheb vist veidi kõrvale, kuigi mitte minu jaoks, et – olen ise väga olnud meie Okupatsioonide Muuseumi nime muutmise poolt. Algusest peale häiris see üheselt ohvripositsioonis ja pisut isegi masohhistlikult nartsissistlik nimetus, mis pandud kui pisukese ja kibestunud rahvakillu alaväärsuskompleksi kompenseerimiseks. Või kättemaksuks kellelegi? Olgu ikka vabaduse või vabadusvõitluse muuseum. Sest vabaduses oli ja on point ja kese. Olgu siis kasvõi Vabamu! Ja kommunismiohvrite valu ja kannatuse riitused jäägu kivvi raiutuna memoriaalile. Osana meie mälumaastikul meenutama seda õuduste poolt.

Taska romaani ja karakterite kaudu näeme tollast elu ja ajalugu ikkagi ajalooõpikutest mitmekülgsemalt. Muuseumi peaks muuseas olema asja ka neil, kes nn okupatsiooniajal õitsesid ja haljal oksal svingisid. Neid leidus ka kõvasti, sealhulgas rohkelt eesti inimesi, ning nende lood on ka olulised ära kuulata. Need lood ei ole ühe vitsaga löödud. Mäluasutusel olgu au ja kohustus need vastu võtta, ega muuseum saa olla repressiivinstitutsioon. Muuseum olgu see koht, kus arutada läinud ränkade aegade üle, süüvida kõigisse aspektidesse terviklikult ning näha neid aegu mitte must-valgena – et just meie olime ohvrid ja teised tegid meile haiget, vaid ikka nii, nagu tegelikult oli.

Ilmar Taska romaanist, mis ilmselt osutub populaarseks, võikski tõukuda üks selline tõmbeteema, kus inimesed saavad kohtuda professionaalsete ajaloolastega, kes 70 aastat tagasi Tallinnas hargnenud lood läbi arutavad. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: