Arvustus. Vaimukas mäng Ugala laval ({{commentsTotal}})

"Mäng on alanud". Autor/allikas: Ugala

Uuslavastus

"Mäng on alanud"

Ugala

Esietendus 15. aprillil 2016 UBB-s

Autor: Ken Ludwig
Tõlkijad: Tanel Jonas ja Pirjo Jonas
Lavastaja: Tanel Jonas (Vanemuine)
Kunstnik: Kristina Lõuk
Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov
Valguskunstnik: Mari-Riin Villemsoo (TÜVKA)
Osades: Aarne Soro, Luule Komissarov, Tanel Ingi, Martin Mill, Adeele Sepp, Kata-Riina Luide ning Vilma Luik

USA näitekirjaniku Ken Ludwigi "Mäng on alanud" näol on Tanel Jonas valinud lavastamiseks mitmes mõttes põneva teksti. Ja kuigi teineteisest läbipõimuvaid vihjeid ja kihte on palju, moodustub neist ometi terviklik ja vaimukas lugu.

Esmapilgiul on Ugala uuslavastuse puhul tegemist küllaltki klassikalise mõrvamüsteeriumiga – mõrv toimub eraldatud paigas, eripalgeliste kahtlusaluste ring on üsna piiratud ning selgust toimunusse püüab tuua rohkemal või vähemal määral salapärane, tihti erandlike oskuste-võimetega uurija. "Mäng on alanud" õnneks päris nii klassikaline siiski pole.

Ken Ludwig on leidlikult ja õnnestunult ühendanud erinevad narratiivid ja reaalsused tervikuks, mis võimaldab tõmmata koomilis-iroonilisi paralleele nii teatrimaailma eripärade, kirjandusklassika pühade kultustsitaatide kui ka krimižanri tihti liigtüüpiliste tunnusjoonte vahel. Ehkki Ludwig on näidendi aluseks võtnud reaalse isiku (Ameerika näitleja, näitekirjaniku ja lavastaja William Gillette’i, keda Eesti publik ilmselt väga ei tunne) elu ja tegevuse (näiteks Arthur Conan Doyle’i Sherlock Holmesi lavaletoomine) ning reaalse tegevuspaiga (Gillette’i loss Connecticuti jõe ääres), on ta kujutatavasse loosse istutanud ka krimikirjanduse raudseid printsiipe järgiva mõrvaloo. Ja nii saamegi tulemuseks ühelt poolt tõelise detektiiviloo, teisalt aga lihtsalt peene ja vaimuka krimilugude paroodia.

Ehk kõige nauditavamateks osutuvadki krimiparoodia kõrval torked teatrikunsti enda suunas – mainigem siin kas või vaid näitleja Gillette’i Sherlock Holmesi etendamist ka päriselus või teatrikriitiku salapärast mõrva näitlejate seltskonnas.

Kuna sedalaadi komöödiad nagu "Mäng on alanud" nõuavad näitlejalt ülienergilist ja hoogsat mängu, rääkimata võimest vilkalt reageerida, ei ole vaadeldav lavastus osatäitjaile kindlasti kergete killast. Siinkohal tuleb vaieldamatult esile tõsta Tanel Jonase tööd trupiga ja iga osatäitja tööd rolliga. Kuigi iga siinne rolllahendus on küllalt omanäoline ning nõuab näitlejalt pidevat ja jõulist kohalolekut, on Jonas liitnud trupi suurepäraseks, üksteisega aktiivselt suhtlevaks ning arvestavaks ansambliks.

Tegelaskujusid lähemalt vaadates ilmneb siingi haaravalt sama kahetisus nagu lavastuse aluseks oleva näidendi puhul. Kuna kõik osatäitmised balansseerivad oskuslikult tõsise rolliloome ning eneseparoodia vahel, võimendab see loo kahemõttelisust veelgi. Õieti paneb imestama, kuivõrd on selliste võtetega võimalik vaataja tähelepanu hajutada ja teda eesmärgipäraselt (nagu korralikule krimiloole omane) petta. Vaadelgem või Adeele Sepa (Aggie Wheeler), Vilma Luige (inspektor Goring) või Luule Komissarovi (Martha Gillette) tegelaskujusid.

Adeele Sepa naiivsevõitu blondiin oleks justkui puhas paroodia, ent loodud sedavõrd napi ja peenekoelise sooritusega, et mõjub täiesti usutavalt ja tekitab poolehoidu. Seevastu Vilma Luige inspektor on ehk kõigist rollidest kõige paroodilisem – ühelt poolt on tema uurijasse ühendatud pisut nihestatud kujul tuntuimate detektiivide erakordsed võimed, teisalt tõusevad esiplaanile hoopis krimiklassikast tuntud detektiivide veidrused, millele eneseirooniliste repliikidega sageli topeltvint peale keeratakse.

Ka Aarne Soro William Gillette liigub sujuvalt enda ning Sherlock Holmesi kujutamise vahel, millest võib leida tragikoomilisi vihjeid näitlejaile, kes ühte või teise rolli kinni kipuvad jääma või seda lausa elama hakkavad. Soro esituses saab selline näitleja sisemine dihhotoomia haarava väljenduse ning toetab näidendi autori ilmselt püüdu sellegi võtte abil jälgi segada.

Nagu mainitud, osutuvad kõik osatäitmised detailseiks ja viimistletuks ning just sellepärast saavadki võimalikuks lavastusterviku seisukohalt õnnestunud rollisisesed dünaamikad – pidev ja täpne liikumine tõsimeelse esituse ja eneseparoodia vahel.

Lavastaja Tanel Jonas nendib kavalehel, et vanasti näis teater olevat kirglikum, lavastused võimsamad ning peod metsikumad. Küllap just sellepärast ongi koostöös kunstniku Kristina Lõuguga loodud suurejooneline ja seejuures veenvalt glamuurse atmosfääriga lavakujundus – Gillette’i lossi 20. sajandi esimese poole moesuundi järgiv interjöör on tõepoolest täiuslikku illusiooni taotlev ning tõetruu. Pealegi on vahelduseks tinglike lavakujunduste kõrval vägagi meeldiv näha traditsioonilisemale teatrile omast küllast ja tegevuspaika arvestades ammendavalt realistlikku lavaruumi.
Kõike eelnevalt arvesse võttes tahaksin eraldi välja tuua Tanel Jonase lavastajatööd. Hoolimata mitmetasandilisest ja kõlamajäämist nõudvatest vihjeid tulvil ning seetõttu mõnetigi keerulisevõitu näidendist on Jonas suutnud selle tempokalt ja haarava kunstilise tervikuna elama panna. Võib ju vaielda selle üle, kuivõrd naljakas Ludwigi komööda üldiselt üsna musta ja teravat huumorit armastava eesti vaataja jaoks on, ent selge on see, et näidendist on selle humoorikus maksimaalselt välja toodud ning mõnigi situatsioon on saanud vaimuka ja üllatavalt värske väljamängu. Mainigem siin kas või janti Daria Chase’i (Kata-Riina Luide) laibaga – ühtpidi ju krimikomöödiatele vägagi tüüpiline stseen, kuid teisalt välditakse oskuslikult päris stamplikke mängu- ja väljendusvõtteid. Ja nagu ikka – tõsine ja otsekohene lähenemine huumorile on see, mis tagab soovitud naljaka situatsiooni tekkimise.

Kokkuvõtvalt võiks märkida, et Ugala uuslavastuse "Mäng on alanud" teeb põnevaks intrigeerivate viidete ja tasandite paljus. Pealegi ei saa etenduse lõpukski päriselt aru, kas see on nüüd tõeline krimilugu või kõigest kõikvõimalike detektiivilugude üle naljaheitmine – sest lõpuks ei ole ta ju üks ega teine. Ja ehk kahe äärmuse vahel hõljumine teebki terviku nauditavaks, jättes samas vaatajale võimaluse mõrvar ise välja nuputada.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: