2015. aasta sügisel tähistas Lübecki St. Annen-Museum kahekordset juubelit – sada aastat möödus muuseumi sünnist ja viissada aastat Püha Anna kloostri asutamisest. Endises kloostrikompleksis asuv muuseum hoiab kõige suuremat ja hinnalisemat keskaegse hansakunsti kogu Saksamaal. Juubeleid pühitseti suurejoonelise näitusega „Lübeck 1500. Läänemere kunstimetropol“, mis esitles esmakordselt laiemale publikule Lübecki hiliskeskaeget kunsti ja tõi vaataja ette linna kunagise hiilgava pärandi. Kuraatorite ettepanekul oli Lübecki hiliskeskaegse kunsti ühe kesksema esindaja Hermen Rode loomingu väljapaneku tuumaks kahe tema töökoja olulisima teose esmakordne kohtumine. Virtuaalne Tallinna Niguliste kiriku peaaltar seisis vastamisi näitusesaalis füüsiliselt kohal oleva Lübecki Luuka tsunfti altariga.[1] Selle tegid võimalikuks projekti „Rode altar lähivaates“ raames loodud atraktiivsed ja innovaatilised IT-lahendused.

LÜBECKI PÄRAND

Hansa Liidu kuningannast Lübeckist kujunes hiliskeskajaks Euroopa kaubanduse üks sõlmpunkte. Kuid Lübeck ei olnud mitte ainult juhtiv hansavõim ja majanduskeskus, vaid ka olulisim kunstimetropol Läänemere ääres. Sealsete maalijate, puunikerdajate ja kullaseppade tööd olid hinnas kogu Põhja-Euroopas. Lübecki kui kunstimetropoli hiilgeaeg oli 15. sajandi teisest poolest kuni 1530. aastateni ning linna kunstiproduktsioon oli suunatud eeskätt Skandinaavia ja Ida-Euroopa tellijaskonnale. Selle ehedaks näiteks on Tallinn, kus on kahe Lübecki tippmeistri Bernt Notke ja Hermen Rode töökodade monumentaalsed teosed – Niguliste ja Püha Vaimu kappaltarid ja surmatantsu-maal.

Lübeck oli keskajal kunstikeskus mitmes tähenduses – linn, kus loodi ja eksporditi Põhja-Euroopa kõige kõrgetasemelisemat kunsti, samas metropol, mille enda kirikud olid täis nii koduste kui ka välismaiste meistrite suurejoonelisi teoseid. Seda uhket pärandit on Lübecki kirikutes ja muuseumides vaatamata Teise maailmasõja hävitustööle näha igal sammul.

Ehkki Lübeck on tänapäeva Saksamaal pigem regionaalse tähtsusega keskus, tegeleb sealne kultuuripoliitika väga aktiivselt oma identiteedi (taas)loomisega eeskätt hansakultuuri kaudu. 2015. aasta kevadel avati Lübeckis üks Euroopa viimaste aegade enim rahalisi vahendeid nõudnud muuseume – Euroopa Hansamuuseum, mis tutvustab moodsate infotehnoloogiliste lahenduste abil hansaajalugu. Uue muuseumi kultuuripoliitilist olulisust rõhutab fakt, et selle avas Saksamaa riigikantsler Angela Merkel.

Kummalisel kombel ei ole Lübecki St. Annen-Museum oma suurepärase kohaliku keskaegse kunsti koguga senini oma hansakunsti pärandit suurelt esile tõstnud. Eeskätt on muuseumi teatud mitte Bernt Notke või Hermen Rode loomingu, vaid hoopis Brügges tegutsenud saksa meistri Hans Memlingi Greverade-altari (1491) tõttu. Hansakunsti, eelkõige aga Põhja-Saksa ja Lübecki kunsti uurimise uut põhja on laotud aga juba paarkümmend aastat. Kieli Ülikooli professori Uwe Albrechti eestvõttel on alustatud Põhja-Saksa ja eeskätt Lübecki keskaegsete altariretaablite ja skulptuuride inventeerimisprojekti „Corpus der mittelalterliche Holzskulptur und Tafelmalerei in Schleswig-Holstein“, mille tulemused on juba ilmunud mahukas raamatusarjas (kaheksast köitest on väljas kaks). Uusi uurimusi Põhja-Saksa keskaegsest kunstist ja kunstnike monograafiaid ilmub igal aastal. Siia nimekirja reastub ka Lübecki näituse mahukas kataloog, kuhu on teinud kaastööd väga nimekad saksa kunstiajaloolased.[2]

PROJEKT „RODE ALTAR LÄHIVAATES“

Eesti Kunstimuuseum alustas 2013. aasta sügisel mahukat projekti, mille fookuses on Niguliste kiriku peaaltari retaabli materjalitehnilised teadusuuringud ja teose konserveerimine. Tallinna kappaltar on üks uhkemaid ja paremini säilinud hiliskeskaegseid hansakunsti näiteid Euroopas, mis valmis 1481. aastal tuntud Lübecki meistri Hermen Rode töökojas. Teose ulatuslikud konserveerimistööd toimusid Moskva tippspetsialistide käe all aastatel 1975–1992, mil teos jõuti küll põhiosas restaureerida, kuid tänini olid vaid osaliselt puhastatud kappaltari uhked skulptuurid. Eesti Kunstimuuseumi konservaatorid alustasid 2013. aasta sügisel tööd, et lõpule viia skulptuuride puhastamine.

Lisaks konserveerimistööde lõpetamisele tehti kappaltarile põhjalikud materjalitehnilised uuringud, näiteks pigmentide, sideaine ja alusjoonistuse määramine. Nende eesmärk on asetada teos laiemasse kunstiajaloolisse konteksti – tegemist on küll stiililt Rode töökojale omistatud tööga, kuid autorlus pole kinnitatud ei signatuuri ega dokumentidega. Võrdlusuuringud teiste Rode töökoja teostega kinnitavad atribueeringut ning aitavad vaadelda laiemalt ühe tuntuma Lübecki kunstitöökoja loometegevust.

2014. aasta oktoobris viis Eesti teadlaste meeskond läbi analoogilised uuringud Lübeckis St. Annen-Museumis asuva ainsa Rode poolt signeeritud teose, nn Luuka-retaabli kohta. Tulemused andsid väga põneva lähtematerjali, et kaardistada laiemalt Rode loomingu tehnilist arsenali ja iseloomu.[3]

NÄITUS „LÜBECK 1500“ JA RODE ALTARITE KOHTUMINE

Lübeckis 2015. aasta septembrist 2016. aasta jaanuarini väldanud näitus oli esimene nii mastaapne hansa kunsti ja kultuuri ning nende kahe identiteediga tegelev sündmus, mille taga olid rahvusvahelised tippspetsialistid ning -institutsioonid. Lübecki Muuseumite organiseeritud suurnäituse kuraatorid dr Jan Richter ning dr Jörg Rosenfeld on Saksamaal tuntud hansakunsti uurijaid. Lisaks neile oli näitusel kunstiteadlastest koosnev väljapaistev rahvusvaheline kuratoorium.

Näitus oli üles ehitatud senises kunstikirjutuses esile tõstetud suurte meistrite ja kokkuvõtvate teemade kaupa. Fookuses olid altariretaablid, puuskulptuur, kullasepa- ja trükikunst. Näitus koosnes peamiselt St. Annen-Museumile kuuluvatest teostest ja rahvusvahelistest laenudest, kokku ligi 90 esinduslikumat kunstiteost reformatsioonieelsest perioodist (1470–1540). Ehkki näitus haaras kogu Lübecki linnaruumi, oli selle keskuseks St. Annen-Museum, üks parema koguga hansakunsti keskusi maailmas.

Näitus oli jaotatud kahte ossa – St. Annen-Museum ja sellega ühes hoones asuv Kunsthalle ala. Senini kaasaegse kunsti näitusekohana tuntud Kunsthalle nn betoontorni oli üles seatud väljapaneku tuumik, kus sai korruste kaupa siseneda teemaruumidesse. Alustades keldrikorrusel olevast uhkest hõbeda ja trükikunsti väljapanekust, jõuti üles liikudes suurte meistrinimede ja tähtteoste kaupa viimase saalini, mis käsitles Lübecki kunsti luigelaulu reformatsioonisajandil. St. Annen-Museumi püsiekspositsioon liideti näituse osaks, tuues saalidesse samad kujunduselemendid ning laiendatud tekstid. Samamoodi ühendati suurnäitusega Lübecki kirikud – pühakodades oli tähelepanu suunatud keskaegsetele teostele, fookuses oli loomulikult muuseumi läheduses asuv Lübecki toomkirik, kus asub ka Bernt Notke mastaapne triumfirist.

Kuna Eestis paiknevaid hansa kunstipärandi esinduslikke näiteid (eelkõige Rode altarit) ei olnud võimalik füüsiliste objektidena näitusele transportida, pakuti Eesti tiimile välja võimalus luua eraldi ekspositsioon, mis tutvustab projekti „Rode altar lähivaates“ loodud atraktiivseid ja innovaatilisi IT-rakendusi ning nende kaudu nii meil leiduvat hansa kunsti kui selle uurimiseks rakendatud teadusmeetodeid. Veebirakenduste vahendusel oli seda võimalik teha näituseformaati sobituval ja vaatajat kaasaval moel.

Projektiga „Rode altar lähivaates“ seotud IT-põhiseid infomaterjale eksponeeriti Kunsthalle osas koos Luuka altariga eraldi Rode ruumis, kus külastajal oli võimalus puuteekraanilt juhtida seinasuurust projektsiooni ning selle abil interaktiivselt suhestuda nii Tallinna kui Lübecki Rode altariga. Virtuaalrakenduse abil sai avada kummagi kappaltari tiibu, lugeda kappaltaril kujutatud pühakulugude ikonograafilisi selgitusi, vaadata maalikihtide alla peidetud saladusi (mis avanesid infrapunauuringutega) ning suumida kõrgresolutsiooniliste fotode abil sellisesse detailsusastmesse, mis reaalse kunstiteose puhul on võimalik vaid mikroskoobi ja luubiga.

Näitus tõi oma julge kujunduse ning noorte aktiivsete kuraatoritega St. Annen-Museumi tavapäraselt pisut luitunud ekspositsiooni täiesti uue hingamise. See väljendus ka hüppelises külastajanumbrite tõusus – kolme kuu jooksul külastas näitust umbes 25 000 inimest, mis on tavapärasest ligi kümme korda rohkem. Eesti multimeedia ekspositsioon oli näituse ainus ja keskne infotehnoloogiline osa, seetõttu moodustas see kuraatorite hinnangul näituse tervikus enim publiku ning meedia tähelepanu köitva atraktsiooni

Loodud infotehnoloogilised lahendused ei piirdunud vaid ühe näitusega. Veebirakendus on eksponeeritud ka pärast näituse lõppu: kõigil huvilistel on võimalik tutvuda Rode altaritega aadressil rode.ekm.ee ning Niguliste muuseumis kohapeal.

Osalemine Lübeckis sellise rahvusvahelise mastaabiga suurnäitusel oli suur au ning uusi horisonte avav võimalus tutvustada Eestit kui Euroopa juhtivat e-riiki kultuuripärandi ning sellega seotud teadusvaldkondade kaudu ning eksponeerida ühte Eestis säilinud esinduslikumat hansaruumi kunstiteost uuenduslikus võtmes.

[1] Tallinna Niguliste kiriku peaaltari retaabel, 1478–1481. Lübecki Püha Luuka maalijate ja klaasijate tsunfti altariretaabel, 1480.–1490. aastad.

[2] Lübeck 1500. Kunstmetropole im Ostseeraum. Hrsg. Jan Friedrich RichterPetersberg: Michael Imhof Verlag, 2015.

[3] https://www.youtube.com/watch?v=ZdoWyBvGCk0