Arvustus. Joel Remmeli Trio panustab püsiväärtustele ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Joel Remmel Trio
Joel Remmel Trio Autor/allikas: Facebook

Uus plaat
Joel Remmel Trio
Some Things Never Change (ise välja antud)
8/10

Vaimulikkusest kantud jazztrio on jõudnud juba oma kolmanda albumini ja jätkab püsiväärtustele toetumist. Põhiküsimus paistab olevat, kuidas noored ei takerduks avastatud tõdedesse ilma midagi uut leiutamata, sest leiutada ju energiline noor sooviks, eriti veel vabas jazzis!

Muusikaliselt on seekord kuulda rohkesti mõjutusi traditsioonilisest jazzist, juba esimene pala "Kolmekesi paadis" viib meid helipildiga õdusasse klubisse, kus klaveritrio mängib lihtsalt mängimiserõõmust. Joel Remmeli Trio paistab olevat kolmekesi paadis just rõõmu pärast. Täis tänulikkust olemisest ja kooskulgemisest toetavad nad üksteist kui parimad sõbrad, kui vennad-õed - tunnustatud vennad pianist Joel Remmel ja bassist Heikko Remmel tegelikult ongi. Trummar Aleksandra Kremenetski jääb veetlevalt naiselikuks, kuigi trumm instrumendina seda justkui ei võimaldaks. Küll aga võimaldab jazztrumm siiski välja tuua erinevaid kõlavärve, olla ülimalt tähelepanelik ja seega on naiselik tundlikkus talle igati sobiv.

Teine pala ("Stepping Out Of The Basement") tuleb välja jazzklubi keldrist ja esitleb hoopis moodsamat biiti, sellele järgnev nimilugu "Some Things Never Change" tuletab aga taas meelde ajatuid väärtusi. Plaadi bukletist võib lugeda kompositsioonide filosoofilisi taustu ja meeleolusid, mis antud pala looma inspireerisid. Ühelt poolt muidugi kena, kui instrumentaalpala "lahti seletatakse", teisalt ei saa muusikat iial lõpuni defineerida, sest tegemist on ju elavate esituste ja improvisatsioonilise muusikaga, nii et isegi sama pala sees võivad muutuda nii teoreetilised kui praktilised asjad. Tunnetuslikest rääkimata.

Ja ses muutumises ongi oma ilu. Nii näiteks on Kremenetski pala "Taevatähed laulvad" ühtaegu nii unistav, ärev, muutlik. Moodne minimalism asendub ühel hetkel hoopis hoogsa svingiga - miks mitte, modernsesse interjööri ju sobitatakse ka aegumatut antiiki. Tohutute võimaluste ja võimatuste aeg.

Muusikud naudivad oma võimet muusikat muuta, igal hetkel võib kõik täiesti teiseks pöörata ja mingeid reegleid polegi. "By The Book" esindab kõige selgemini tänapäevase põhjamaise klaveritrio kõlasid - selles palas on inimese rahutust ja pidetust, samas kui sellele järgnev meloodiline "Vaikse aja ilu" tasandab taas ebakõlad ja jõuab sisemise rahuni, lihtsuse ja vaikuse iluni.

Albumi kõige isiklikum hetk saabub Joel Remmeli soolopalaga, pianisti seadega tuntud koraalile "It Is Well With My Soul", mis kannab sõnumit - mis iganes kaotused sind su elus ei tabaks, kui oled ühenduses kõrgema energiaga, oskad ka valus tänulikuks jääda. Liigutav, ajatu ning pakub tröösti ka kõige trööstitumates hetkedes.

Plaadi lõpuks tehakse kummardus jazzpianist Bill Evansile "Turn Out The Stars" palaga ja nii saab traditsiooniline jazz raamistama vahepeal kõlanud moodsama helikeelega palasid. Tundub, et Joel Remmeli Triol on hetkel justkui üleminekuperiood - eks aeg näitab, kuhu suunas liigutakse, kas pigem modernsema ja keerulisema või klassikalise kõlaga muusika poole. Aga nagu öeldud, reegleid jazzis pole, mistõttu võib minna kuhu iganes.

Peidetud lisapalana on plaadil maiuspala, Charlie Parkeri "Billie's Bounce", svingbluus aastast 1945, mis toob suule muige ja jätab õhku laheduse tunde. Ehk ei peagi kõike ja koguaeg lõpuni mõtestama, vaid lihtsalt nautima mängu ilu?

 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: