Arvustus. Sümpaatselt konservatiivne Joel Remmel Trio ({{commentsTotal}})

Joel Remmel Trio
Joel Remmel Trio Autor/allikas: Sohvi Viik

Uus plaat
Joel Remmel Trio
"Sharp" (ise välja antud)
8/10

Eesti üks tegusamaid jazzpianiste Joel Remmel on lisaks kõikvõimalikele muudele koostöödele ja projektidele jätkamas ka omanimelise trioga, album "Sharp" on juba neljas. Joeli kaaslased trios on ta vend Heikko Remmel kontrabassil ning Ramuel Tafenau trummidel.

Kuigi pealkiri on valitud nimiloo "Sharp" järgi, mis tähendab "teravat", võiks ühe teise pala pealkiri - "Joy Is A Choice" ehk tõlkes rõõm on vajalik - vahest ehk rohkemgi iseloomustada plaadi meeleolusid. Mängijad on kahtlemata vabariigi parimad, virtuoossed ning samas tundlikud, ent teravus pole siiski valdav moment. Pigem kuulen mina sel plaadil just rõõmu, naudingut muusikast ja koosmusitseerimisest.

Noored mehed ei pelga teha kummardust jazz'i kuldajastu ideaalidele - swing'ile, blues'ile ning magusamatele ballaadidele. "You're Welcome To Stay" oma mahedusega on kindlasti juba Raadio Tallinna instrumentaaljazz'i hittide listis. Tuntava mõnuga mängivad poisid traditsioonilise kõlapildiga loomingut. Gruuvikamates palades - "Teisipäev" ja "Lianne" on külalissolistiks trompetist Jukka Eskola Soomest, kes toob trio muusikasse uue kihi ning cool'i kõla.

Ilu, harmoonia ja tänulikkus on olnud ikka Joel Remmeli ideed muusikas. Just ballaadid kannavad edasi seda taotlust, mõjudes ajatult ning näiteks staatilisem pala "Vaba ja puhas" isegi meditatiivselt. Mis seal salata, autosõidul plaati kuulates, kui akna taga vahelduvad värviküllased sügismaastikud, sobivad just need ballaadid enim ja nii kerin lustaka minekuga svingid pigem edasi. Samas kuulan aga korduvalt mõtlikumaid, hõredama faktuuriga palu sellelt plaadilt, mis annavad võimaluse iseenda tundmustes uitama minna.

Igaljuhul on Joel Remmeli trio üks olulisemaid hetki see, et nende käekirja on võimalik juba ära tunda - see ongi segu traditsioonidest, iluihalusest ja muhedast gruuvist. Meeste mäng ei ole põhjendamatult keeruline, nii nagu muusikalinegi materjal pole ülekomponeeritud ega keeruliseks konstrueeritud. Just nii kipub aga juhtuma suures osas tänapäevases noores jazz'is.

Pigem on trio mäng sümpaatselt konservatiivne. Ei saaks öelda, et pretensioonitu, sest muusikute esitus on filigraanne. Tundub, et see ongi peamine eemärk - esitada muusikat end üleeksponeerimata ja suurema välise ekspressiivsuseta. Ehk vahepeal ongi tunne, et sooviks rohkem dünaamikat ja veelgi sügavamaid sukeldumisi, või siis "teravusi", nagu plaadi pealkiri lubab. Samas on mahedam ning loomulikum lähenemine kindlasti maitsekam valik. Oma loomuse vastu pole ka mõtet minna, küllap jõuavad noored mehed elu edenedes ka seda sisekaemust muusikas leida.

Joel Remmeli klaverimäng on alati olnud selge, pärlendav ja pigem mõistlik. Heikko Remmeli bassisoolod on müstilisema energiaga, ta suudab viia kuulaja ka alateadlikkuse hämaramatele alleedele ning tema mängus pole kõik lihtsasti tabatav. Ühtpidi soodustavad seda muidugi kontrabassihelide madalad sagedused, ent suures osas mõjutavad seda kulgemist ikkagi mängija enda sisemaailma võnked. Ramuel Tafenau on vääriline kaaslane Remmelitele, ta ei soleeri ülearu, vaid on maitsekas ja toetav rütmik. Trio ei eputa välisega, pigem on rafineeritud ja soliidse hoiakuga.

Nõnda panevad Joel, Heikko ja Ramuel end kontserdiks kenasti riidesse: ikka pintsakud selga, viksitud kingad jalga ja pange tähele, selles klassikalises valikus võite ometi näha mõnda kiiksuga lipsu või naljamustriga sokki välkumas. Tegemist on ju noorte jazzimeestega, ning väikesed krutskid on osa sellest väljapeetusest. Nii ka muusikas.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: