Ramuel Tafenau (RT) uut plaati kuulates kujuneb üldmulje helgetoonilisest ja enamasti heakõlalisest põhjamaisest nüüdisjazz'ist ehk nordic jazz'ist, kus üsna suur roll on meloodiatel. Nii ei aima kuulaja, et helialbum on trummari looming – viisivedajaiks on peamiselt kitarr ja flüügelhorn, vähemal määral ka saksofon ja klaver, mistõttu võiks pigem arvata, et kogu plaat on näiteks kitarrist Kalle Pilli vaimusünnitis.

Edevust ei saa seega Tafenaule ette heita, ta pole oma oskuste näitamiseks ühtki trummisoolot reserveerinud. See ilmselt polegi olnud eesmärk. Tafenau astub selle albumiga kuulaja ette hoopis heliloojana ning õnnestunult: tema loodud helindid on hästi komponeeritud ja meeldejäävad, "Kohatu" hakkas mu kõrvus kummitama kohe esimese kuulamise järel. Sedavõrd nakkavate meloodiate puhul võib ennustada, et varem või hiljem levivad need lood ka teiste muusikute ning lauljate repertuaari ning mõni soovib neile ehk omalt poolt sõnadki kirjutada (nii nagu Hedvig Hanson lisas sõnad Kristjan Randalu "Vaiksele vaatlejale").

Kui natuke norida, siis oleksin tahtnud lugeda plaadiümbriselt infot lugude autori ja tema kavatsuste kohta: kes ta on, kuidas ta jõudis heliloominguni ja miks on plaadil just need lood. Seda enam, et ümbrisel pole viidet kodulehele, kust huvitatud kuulaja võiks infot saada. Eesti tingimustes võiks ju arvata, et eraldi tutvustamist pole vaja, las muusika räägib enda eest. Kuna aga album on antud välja ingliskeelsete pealkirjade ja ümbrisega, võib aimata autori lootusi plaati ka välismaal levitada – sel juhul kuluks minimaalne tutvustus ära.