Arvustus. 5MIINUST - kalevipoegade transagressiivne arvamusfestival
Uus plaat
5miinust
"Aasta album" (Legendaarne Records)
5 plussi kümnest
Sõber rääkis loo oma Soomes töötavast noorepoolsest sugulasest. Astunud sugulane Helsinkis laevale, kolme kuu palk taskus, kukkunud juba laeval jooma, Tallinnas jätkanud sama eufoorilises vaimus ja kui nelja päeva pärast jälle laevale taarus, oli teinud paar tonni SMS-laenu ja koju ausalt öeldes ei jõudnudki. See on päris lugu. Ma arvan, et sellele mehele meeldiks kindlasti kollektiiv 5miinust. 5miinust teeb kõige rajumat ja ropumat peoräppi. Nende debüütalbumi maailm ei ole ülemäära komplitseeritud ja keerleb peamiselt viie n-i ümber ehk naised, naps, nikk, norimine ja narkots. Elu pole võlu, vaid läbu. Kui pohmakas tulebki, siis saab sellegi lõbusaks mõelda. Madalate tungide glorifitseerimine, päriselu heroiseerimine.
Maailmamastaabis kutsutakse sellist muusikat üldiselt trap'iks. Trap on USA lõunaosariikidest alguse saanud, hiphopil põhinev muusikalises ja lüürilises mõttes provotseeriv ning agressiivne stiil, sügava bassi ja selgelthoomatavate kommertslike EDM-i mõjudega.
5miinust on neli tüüpi, kes oma identiteeti ei kipu paljastama ja tegutsevad nimede all Estoni Kohver, Lancelot, Päevakoer ja Põhja-Korea. Võimalik, et nad ongi Võsult pärit, aga ehk on Võsu pigem osluse võrdkujuks ning sünonüümiks. Ja plaat on kontseptuaalne. Mis on tegelikult lahe. Selline muusikavormi valatud ossiselfi.
Legendaarne Recordsi all välja antud mustvalge kujunduse ja provokatiiv-agressiivset imagot toetava ebastandardse ümbrisega CD-l teevad külalissutsakaid sellised nimed nagu Genka, Paul Oja, Cool D, Chalice ja rohkelt rahvast veel. Nende hulgast küünib kõige eredamalt ja ehedamalt esile eesti keeles räppiv MPI Gorõ Lanast. Vene aktsent annab eestikeelsele räpile iselaadselt usutava, pahelise ja siira lisa.
Pretensioonika nimega ülienergiline debüüt "Aasta album" tekitab kahetisi emotsioone. Peomuusika, see on selge. Biidid on ääretult mõjusad, põhjad reeglina samuti. Haarav ja eriti nauditav suurtest kõlaritest. Kantrit ja drum'n'bass'i leidub ka värskenduseks, mõlemad mõjuvad nii kohatult, et on täiesti omal kohal. Huumorimoment samuti. Sõnad on kohati nii napakad, et mõjuvad vaimukalt. Umbes nagu rullnokad Aiku ja Pets legendaarsest telesaatest "Vremja", kelle killud omakorda läksid rullnokkade sõnavarasse. Rullnokluse on sujuvalt välja vahetanud ossikultuur, kuigi sõna kultuur kõlab siin veidi koomiliselt.
Kui "Aasta album" on mõeldud õrritava paroodia ja omalaadse kõverpeeglina osside argireaalsusele, siis on seda nii hästi tabatud, et ossid ise ei saa arugi, kuigi võivad dõupis peaga ehk peegli puruks lüüa.
Toimetaja: Valner Valme