Eepilised proge ja jazz´i fragmendid näitavad poporietantsiooniga korduvmotiividele tõsist vastupanu. Orkestratsioonid ja polürütmilised rõhud loovad sealsamas fooni, kus meid pannakse fakti ette, et tegemist on millegi väga tõsise ja austust väärivaga. Siit tuleneva alalise võitlustandri intellektuaalse ja meelelise vahel kehtestab Eplik "Kirevasel" juba albumi avalooga.

Üldrahvalikku irooniat leiab, raskelt seeditavat on ka, aga tasapaksu, mille massauditoorium muretult alla neelaks, mis laulupeole või Aunaste "Perepittu" jõuaks, vot seda õnneks vist pole.

Tagasi on "Kosmoseodüsseia" mängulisus, maha rahunenud kujul. Kas Eplik on varem vocoder-robotlikku vokaali oma sooloalbumil kasutanud? Võib-olla tõesti laotas ta juba varasematel albumitel vokaali ülesehituse salvestusprogrammis 30 rea peale laiali, aga see oli selgemalt eufoonia teenistuses. Nüüd näeme kohati ka sisuliselt eksperimenteerivaid, kohati tehnilisi Epliku häälevarjundeid. Hüüatusi, lalinat, mõminat...

Äärmiselt läbimõeldud vokaali ülesehitus ongi see esmane, mis Vaiko uut albumit tema toime all siginenud derivaatidest eristab. Instrumentaalosad püsivad samas kaugel maksimalismist, kus liiga paljud kõlad on ülekompresseeritud ning hakkavad teineteise efekti tasalülitama. Allamäge jooksev stsenaarium, mida järgivad paljud noored bändid.

Ideelist kontsentratsiooni hoida, aga vormistades nii-öelda lõdvalt võtta, lohakust häbenemata meisterlikkust vaid garneeringuks kasutada – see on Epliku põhiline õppetund noortele.

"Kirevasel" on väga palju õhku, see on sulgkerge ja kui järgmine lugu meid detailidega kinni ei naelutaks, võiksimegi uimas ära kanduda. Kuulus Epliku harmooniliste järgnevuste uputus, nõudlikum-ambientsem kui eales varem. Kitarr annab klahvpillidele teed. Ära kanduda meil Eplik aga ei lase, kuigi sisse jääb õrn kahtlus, et pisike osa uue albumi õlist ei ole ikkagi see päris esimene press.

Sel albumil väljendub elukogemus, mis lubab üllatusi saundides vaid detailides ja seda isukamalt saab neid muidu talitsetud helitaustast välja noppida. Ikka peab teatud katkete juurde tagasi pöörduma, et enda jaoks ära põhjendada, miks Eplik just siin sellist lahendust kasutas. Me oleme sunnitud seda albumit ka mõistuslikult jälgima. Vormiliselt ei ole see kergekaalu produkt, aga üldjoontes siiski heakõlaline muusika, mis hõlpsalt seostatav klassikalise Epliku šablooniga. Ta ei piinle sesmõttes ka avangardsete püüdluste paranoia käes.

Puuduks "Kirevasel" kompositsiooni professionaalne-ambitsioonikas polsterdus, ei pääseks me nii ligidale ka nendele osadele, mida on vahva omapäi kaasa vilistada. Nende mõju oleks kordades nirum. Armastuse, vihkamise ja meeldimise ristmikul on tõepoolest väheldane häguselt piiritletud ala ja see on üldjoontes Epliku uue loomingu lemmik pesitsuspaik. Ka lüürikas.

Elik Vaiko Epliku auditiivne kaitseala, kuhu võõrliigid aeg-ajalt viimase dekaadi vältel on püüdnud oma nina pista, aga mis neile ikkagi kättesaamatuks jääb, sest autor määratleb seda alalõpmata ümber.

"Rehelohes" näiteks kuuleme, kuidas Eplik moonutatud vokaalsämplitega žongleerides, monotoonsel kraut´il laueldes hoopis mingisugust moodsa underground-tantsumuusika esteetikat taga ajab. Aga järgnevalt eputav varietee-etendus "Frakid ja seelikud" justkui pilkab eelnevat kontemplatiivset püüdlust. Olgugi, et eraldivõetult oleks see lugu suisa eemaletõukavalt edev, siis antud juhul kinnitab see autori elutervet positsiooni. Teatraalsus täidab tasakaalustavat funktsiooni, see tundub olevat teadlik vahend autori visioonis, mitte vältimatu algimpulss.

"Kirevase" on dramaturgiliselt seostatud plaat, kus järgmine lugu eelmisest välja kasvab, eelmine lugu järgmise vastuvõtuks punase vaiba lahti rullib, järgmine ülejärgmise sisse juhatab jne. Lugude pealkirjad nagu "Pygmalion" ja "Galatea" kinnitavad teatavat korrelatsiooni näitekirjandusega. "Galatea" märgib albumi madalaima intensiivsusega rahupunkti ja on esmapilgul minu lemmik. Nii võiks üks monument ellu ärgata küll. Väikeste paksude saundide – nagu Valner "Muusikanõukogus" ütles – saatel.

Momendil, kui hakkame arvama, et Eplik võtab end juba liiga tõsiselt, õõnestab ta seda kartust, ütleme siis, et R. Stevie Moore´i eeskujul. Lapselik julgus iseenda tegemisi kahtluse alla seada on meie ajavaimus väheväärtustatud muusikaväline põhimõte. Kord on keiser rõivais, kord jälle alasti. Nii on puhuti meie melomaanide klikis "püha lehma" staatusesse tõstetud Eplik tegelikult iseenda kõige suurem kriitik. Siin ei ole küsimus kriitikute vaikivas kokkuleppes, vaid selles, et Eplik on nad pikas perspektiivis lihtsalt ümber oma sõrme mässinud.

Oma pika tegevuse jooksul on ta ju peitnud niidiotsi, tuhmistanud neid kategooriaid, mille alusel on kombeks rocki juhtivas kaanonis kriitikat teha: kommerts versus alternatiiv, innovatsioonikultus, autentsus, usutavus, veidrus jne... Olgu siinkohal toodud igavene tõde, nagu Simon Frith on mõista andnud, et hea muusika defineerib ise oma väärtusparameetrid.

See tähendab midagi muud olemasolevate kriteeriumide järgi "erilise" tegemisest. Ma ei tea, võib-olla on siis tegemist selle paljuräägitud "ajatu" mõõtmega, mida Eplikul õnnestub tabada. Aga seejuures ei tohiks alaväärtustada seda järjepidevat "tööd", mida Eplik on pidanud läbi aja tegema, et sellise seisuseni jõuda. Ärgem kirjutagem seda "tööd" mingi kannatava kunstniku, müstilise inspiratsiooni või sünnipäraselt kaasa pakitud geniaalsuse kontole.

Eplik representeerib endiselt kõige viljakamalt ühisosa meie kaasaegse autoripopmuusika erinevate pooluste vahel – viksid kooliõpilased ja piinatud kompromissitud nišitegijad. See on juba rohkem maitseasi, aga ma endiselt soovin, et ta sukelduks julgemalt nendesse praktikatesse, mida harrastavad viimased. Aga kes olen mina ütlemaks, mida Vaiko Eplik tegema peab, eks. Usun, et kord tuleb aeg, mil ka minu eplikusoovid saavad muusikas täielikult rahuldatud.

Kui midagi enam oodata polekski, siis oleks ju tutkit, tupik. Seda me ometi ei taha. Muljetavaldava pärandiga Eplik jätab siin plaadil otsad helgeks tulevikuks veel positiivselt lahtiseks.

"Kirevase" ilmus digikujul 3. oktoobril ja on juba näiteks Spotify´s kuulatav.

"Rehelohe" on võib-olla Epliku senist loomingut arvestades kõige erandlikum pala: