Aasta on 2004.

NASA marsikulgur maandub Marsile. Gruusia parlament otsustab võtta kasutusele uue riigilipu. Euroopa Liit keelab linnuliha impordi Taist, sest Kagu-Aasias möllab linnugripp. Veebruaris plahvatab Moskva metroos pomm, hukkub 40 inimest. Märtsis võidab Venemaa presidendivalimised ülekaalukalt Vladimir Putin. See aasta on ka Eesti jaoks ülimalt oluline, Eesti saab NATO liikmeks ja ühineb ka Euroopa Liiduga. Ateena olümpiamängudel võidab Aleksander Tammert kettaheites pronksmedali. Laine Jänesest saab Tartu linnapea.

Loomingu Raamatukogu aasta avanumbrina Vaino Vahingu "Noor Unt". Võib öelda, et see raamat on Vahingu uus tulemine. "Noorele Undile" järgnevad tema kaks köidet päevaraamatut. Mida Vahing teeb, on see, et ta kraamib välja kõik oma vanad päevikud ja koolivihiku, mida ta alati kaasas kandis ja kuhu võisid kirjutada rubriiki "Minu maailmakontseptsioon siin ja täna ja praegu". Lisaks muidugi kirjavahetus, kuhu vahest on saatja juurde lisanud – mitte avaldada. Nüüd laseb Vahing kõik selle trükki.

"Noores Undis" keskendub Vahing Mati Undile, aga sama palju või isegi rohkem on selles raamatu Vahingut ennast. See on täiesti sõge raamat, ilustamata ja ehe. Peategelased noor Unt ja Vahing on neurootilised, meeletu tähelepanuvajadusega ja hüsteerilised. Pärit lausa mõnest absurdihõngulisest näidendist. Tänapäeval, kui inimestel on aega vähe, võib jääda täiesti arusaamatuks, mis kuradi asja need inimesed ajasid. Aga vaat, ajasid ja tegid seda väga kirglikult, lausa paaniliselt. Vahing otsis mängivat inimest ja ju otsis ta seda ka Undis, õhutas takka ja tuligi ilmsiks nii mõndagi. Ääretult naljakad on need korrad, kui Unt sajab Vahingu korterisse sisse. Need stseenid on dramaturgiliselt täpselt läbi mõeldud ja välja mängitud. Mõned näited:

"9. september 1969
Ei ole sügist, kõik kordub. Unt viskas aknast alla kaks triikrauda ja kaks väärtuslikku raamatut.
20. jaanuar 1970
Unt hüsteeritseb. Miks ei ole mul tema jaoks kunagi viina, piiritust. Tema tuleb, aga minul pole viina. "Miks käivad su juures Madis Kõiv ja Päärn Hint, Johnny B. Isotamm? Varem oli nii, et sa varjasid korterit ja ainult mina võisin tulla.""

Võibolla paremini kui portreed Mati Undist, annab see tekst edasi pildi toonasest ajast. Seda ütleb ka Mati Unt Vahingu raamatu lõpus järelmärkusena:
"Kahtlemata on see miski ajastu dokument. Ja seejuures ülioluline. Ega siit minu kohta suurt midagi muud välja ei loe, kui et ma olin hüsteerik. Noh, kui olin, siis olin. Eks ma ole jah olnud see ja teine. Aga eks mul olnud vist midagi hinge peal ka, vist oli. Aga keegi ei viitsinud mind kuulata. Kes see hüsteerikut ikka kuulab. Ka mina ei kuula."

Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.