2017. aasta on Urmas Vadile alanud hästi: aasta algul tunnustati teda koos Peeter Helmega Eesti Rahvusringhäälingus tehtud raamatuteemaliste saadete eest Eesti Kirjastuste Liidu aunimetusega Aasta Raamatusõber 2016, hiljuti tõi novell "Auhind" (Vikerkaar 2016, nr 4–5) talle Friedebert Tuglase novellipreemia ning äsja Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna parima lühipublikatsiooni kategoorias. Ühtlasi tuli mõne aja eest trükist Vadi uus romaan "Neverland".

See on teos soovidest ja hirmudest ning inimsuhete keerukusest. Janek Kraavi kirjeldab "Neverlandi" raamatu tagakaanel kui "kaasahaarava kaleidoskoobina pöörlema hakkavat "tontidega" võitlemise lugu", kus jälgitakse vaheldumisi nelja kinnismõtetega kimpus oleva tegelase omavahel põimunud elusaatusi. Eakas näitlejanna Leena on sunnitud süveneva dementsuse tõttu teatrist lahkuma ja pühendab end oma sugupuu uurimisele, komistades nõnda süngele perekonnasaladusele. Patriootlikult meelestatud eestivenelane Roman valmistub isaks saama ning astub Vene-Ukraina konfliktist ülesköetuna Kaitseliitu. Keskeale lähenev Elina jätab maha oma maastikuarhitektist abikaasa Margo, sest on tüdinud elust iseka ja pealetükkiva mehega ning asub teostama unistust "naistelt naistele" taksoteenusest, sellal kui Margo võtab endale ülesandeks pakkuda naistele rahuldust, millest ta nad seni ilma on jätnud. Ootuspäraselt löövad saatuse vingerpussid ja keerdkäigud nende plaanid ja elud aga õige pea lootusetult sassi.

Roman, Elina ja Margo vaevlevad keskeakriisi käes, Leena hinge muudab ärevaks elusügise üha kasvav jahedus. "Kas see on elu?" küsib Elina endalt ühel järjekordsel hommikul poega lasteaeda viies (lk 155). "Miks ma elan nagu ooterežiimil, miks ma ei ole oma eluga mitte midagi peale hakanud, vaid elan nagu koduperenaine, kellele ei meeldi koristada ega süüa teha ega oodata oma meest koju?" (lk 117) Roman jälle heidab pilgu oma pooleli jäänud maja värvimata lakke ning mõtleb: "Kas siin algab ja lõpebki mu lend? Kas see madal lagi on mu taevas?" (lk 195) Minevik on juba raisatud ja tulevikki näib käest kaduvat, kahetsus ja rahutus nöörivad hinge. Vadi tegelased seisavad niisiis küsimuse ees, mida teha, kui taipad korraga, et senine elu on olnud kui "eelmäng või katsetus algavaks eluks, mida ehk ei pruugi tullagi" (lk 231)?

Ebamäärasest igatsusest täiuslikuma olemise järele tekib neist igaühe salaunelmais oma Neverland, "tema unistuste maailm, tema vaimne ruum, kus ta saab olla sisemiselt vaba, vaba kõikidest kohustustest, muredest, vastutustest, patust, häbitundest" (lk 177). Inimene ihkab ikka tagasi lapsepõlve, aega enne seda, kui ta paradiisiaiast välja aeti ning elust naudingu asemel võitlus sai – nii ka Vadi romaani kangelased. Pärismaailmas Peeter Paane aga pole ning Eikunagimaale ei jõuta kunagi.

Margo mõtiskleb: "Meie kõigi sees on lohke ja auke, südames, hinges. Harva, kui me teame, kuidas ja millega neid täita." (lk 60) Enamus lohke ja auke on "Neverlandi" tegelaste südamesse ja hinge puurinud üksindustunne. Nad ei oska elada ei üksi ega teineteisega. Hing "karjub teise hinge järele" (lk 127), aga nii kui on veidigi kauem koos oldud, hakkab tüdimus südamesse jälle lohke vajutama ja hinge uusi augukesi torkima. Sageli ei saadagi kokku ja käiakse kui pimedad kaasinimestest mööda, vahel vaid teineteist põgusalt riivates. Või nagu Roman oma lapse emale poeetiliselt lausub: "me [---] oleme [---] üksi, käime eraldi nagu öö ja päev, kohtume vaid hetkeks koidukumas või ehavalguses." (lk 292) Koidu ja Hämariku lugugi on aga ülev vaid muinasjutus, reaalsus on hulga proosalisem ja elu olemuselt üks lõputu ootus. Teaks siis vähemalt, mis see on, mida ootame!

Vadi armastab tekstikangastesse fantaasianiite põimida ja "Neverland" pole erand. See on mänguline teos, kus piir reaalsuse ja fantaasia vahel muutub tihti meelierutavalt hägusaks. Vadi autoripilgus segunevad iroonia ja siirus, ta jälgib oma tegelaste üürikesi õnnestumisi ja möödapääsmatuid ebaõnnestumisi kaastundliku muigega. Janek Kraavi kirjeldab "Neverlandi" tabavalt kui "kohati detailset ja tundlikku, vahel jämeda joonega karikeerivat ja paroodilist" teksti. Nagu Vadi teoste puhul ikka, väärib kiitust ka romaani täpne ja ladus keel, eriti orgaaniliselt mõjuvad dialoogid.

Vadi tunnistas "Neverlandi" ilmumise eel Sirbile antud intervjuus, et soovib teose kaudu lugejaga kontakti saada.* See on tal õnnestunud. "Neverland" on kord naljakas, siis jälle nukker, kuid alati üdini inimlik romaan, mille tegelastes võiks killukese endast ära tunda igaüks, kes on kordki tundnud kahetsust ja üksindust, unistanud või lihtsalt elu võrratu absurdsuse üle imestanud.

* Pille-Riin Larm „Tere tulemast Eikunagimaale!“ – Sirp 17. II 2017.