Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.

Michel Faber on sündinud Hollandis ja üles kasvanud ning koolis käinud Austraalias. 1990. aastatel kolis ta Šotimaale, kus elab tänaseni. Faber on õppinud medõeks ja sel alal ka töötanud. 1990. aastatel hakkas ta abikaasa Eva julgustusel põhjalikumalt kirjutamisega tegelema, ta on avaldanud viis novellikogu ja kuus romaani ning võitnud mitmeid kirjandusauhindu. Eesti keeles on temalt ilmud novellikogu "Fahrenheiti kaksikud" (LR 2016).

Originaal: "The Book of Strange New Things"
Inglise keelest tõlkinud Aet Varik
Toimetanud Kärt Salumets
Kujundanud Villu Koskaru
Sari "Moodne aeg", 564 lk, kõva köide

Katkend:

NELIKÜMMEND MINUTIT HILJEM OLI TA ÜLEVAL TAEVAS

„Ma tahtsin midagi öelda,” ütles mees.

„Eks siis ütle,” vastas naine.

Mees vaikis, tema pilk püsis teel. Linnaserva pimeduses ei olnud näha midagi muud kui teiste sõidukite kaugeid tagatulesid, lõputult lahtirulluvat asfaldiriba ning kiirtee hiiglaslikke, kõledalt otstarbekohaseid tarindeid.

„Jumal on minus ehk pettunud, et ma üldse nii võin mõelda,” lisas mees.

„Nojah,” ohkas naine, „Tema teab juba niikuinii, eks ütle siis minulegi.”

Mees silmitses tema nägu, püüdes tabada naise meeleolu, kui too need sõnad ütles, kuid naise näo ülemist poolt, ka silmi, peitis tuuleklaasi serva vari. Näo alumine pool oli kirgas nagu kuu. Kui mehe pilk libises üle naise põse, huulte ja lõua – nii lähedaste ja omaste, selle elu juurde kuuluvate, mida tema tänini tundis –, tabas teda valuvahk mõtte juures, et varsti pole naine enam temaga.

„Maailm paistab inimese loodud tuledes kenam,” ütles ta siis.

Nad jätkasid teekonda vaikides. Kumbki neist ei suutnud taluda raadio vadinat või salvestatud muusika sissetungi. See oli üks neist paljudest omadustest, mille poolest nad haakusid.

„Ja see on kõik?” küsis naine.

„Jah,” vastas mees. „Ma pean silmas, et … rikkumata loodus peaks ju olema täiuse tipp, eks ole, ja kõik inimese loodu oleks siis justkui häbiasi, mis seda ainult risustab. Aga me ei tunneks maailmast pooltki nii suurt rõõmu, kui me – inimene, ma mõtlen, inimkond…”

(Naine tõi kuuldavale oma jõua-juba-ükskord-asja-juurde-mühatuse.)

„… kui me poleks igale poole elektrilampe üles seadnud. Elektrivalgus on tegelikult võluv. See muudab niisuguse öise sõidu talutavaks. Isegi ilusaks. No kuule, kujuta ette, et me peaksime praegu sõitma täielikus pimeduses. Sest eks ole see ju öisel ajal maailma loomulik olek? Täielik pimedus. Kujuta nüüd ette. Me oleksime närvis, sest meil poleks aimugi, kuhu me välja jõuame, sest silm ei seletaks rohkem kui paar meetrit ettepoole. Ja kui me sõidaksime linna poole – tjah, tehnoloogiavabas maailmas võib-olla polekski linnu –, aga kui me sõidaksime niisuguse koha poole, kus elab teisi inimesi, kes elaksid seal loomulikult, võib-olla laagri­lõkete valgel … Siis ei näeks me neid enne, kui tõepoolest kohal oleksime. Ei oleks seda lummavat vaadet, mis avaneb linnale mõne miili kauguselt, kui tulukesed mäeküljelt vastu vilguvad otsekui tähed.”

„Mhmh.”

„Ja isegi siin, autos, kui me hetkeks oletame, et meil võiks olla auto või mõni muu sõiduk, mida selles loomulikus maailmas veaksid ilmselt hobused … oleks meil kottpime. Ja talvisel ööl ka väga külm. Aga vaata nüüd, mis meil siin selle asemel kõik on.” Ta tõstis ühe käe roolirattalt (muidu juhtis ta alati, mõlemad käed sümmeetriliselt roolil) ja osutas armatuurlauale. Neile kumasid vastu ikka needsamad näidikud. Temperatuur. Kellaaeg. Veetemperatuur. Õli. Kiirus. Kütusetarbimine.

„Peter…”

„Oi, näe!” Mitusada meetrit eespool seisis autotulede valgusvihus tibatilluke, ränga koorma all vankuv kogu. „Hääletaja. Ma pean kinni, eks?”

„Ei, ära pea.”

Naise hääletoon hoiatas meest, et on targem temaga mitte vaielda, kuigi nad jätsid harva kasutamata võimaluse võõrastele lahkust osutada.
Hääletaja tõstis lootusrikkalt pea. Autolaternate valgusvihk ümbritses teda, muutes tema keha – üksnes hetkeks – ähmaselt inimest meenutavast kogust äratuntavaks ja ainulaadseks inimeseks. Tal oli käes silt kirjaga hethrow.

„Kui imelik,” ütles Peter, kui nad mööda vuhisesid, „ta võiks ju ometi lihtsalt metrooga sõita.”

„Viimane päev Ühendkuningriigis,” vastas Beatrice. „Viimane võimalus pidu panna. Küllap kulutas ta oma Briti raha mõnes pubis ära ja mõtles, et hoiab täpselt rongipileti jao alles. Pärast kuuendat ringi on ta väljas värske õhu käes, saab kainemaks, ja tal on järel vaid lennukipilet ja 1 nael 70 penni.”

See tundus usutav. Aga kui see tõsi oli, miks see eksinud lambuke siis hädasse jätta? Beal ei olnud kombeks kellegi murest mööda minna.

Peter pöördus taas naise varjutatud nägu vaatama, ning nägi kohkumusega naise lõual ja suunurkades värelevaid pisaraid.

„Peter,” ütles Bea.

Peter võttis taas käe roolirattalt, sedapuhku pigistas ta naise õlga. Kaugel eespool rippus kiirtee kohal lennuki sümboliga tahvel.

„Peter, see on meie viimane võimalus.”

„Viimane võimalus?”

„Seksida.”

Suunatuled vilkusid mahedalt ja tiksusid, kui Peter auto lennu­jaama viivale rajale suunas. Sõna „seksida” tiirles sumisedes ümber tema aju, püüdis sisse pääseda, kuigi seal ruumi nappis. Ta oleks peaaegu öelnud: „Nalja teed või?” Aga isegi kui tema naisel oli särav huumorimeel ja ta armastas naerda, ei heitnud ta kunagi nalja tähtsate asjade üle.

Peter sõitis edasi ja äratundmine, et nad ei ole samal lainel – et sel otsustaval hetkel tahavad nad eri asju –, imbus autosse otsekui kellegi häiriv kohalolek. Peter oli arvanud – oli tundnud –, et nende tõeline hüvastijätt sai teoks eile hommikul, ning see retk lennujaama polnud muud kui … postskriptum, ei enamat. Eilne hommik oli olnud nii õige. Nad olid lõpuks ammendanud oma tegemiste-nimekirja. Peteri kott oli juba pakitud. Beal oli vaba päev, nad olid maganud sügavalt ja ärganud eredas päikesepaistes, mis soojendas nende kollast vatitekki. Kass Joosua oli maganud naljakas poosis nende jalgade juures; nad olid ta voodist maha nüginud ja seksinud, sõnatult, pikaldaselt ja suure õrnusega. Hiljem oli Joosua tagasi voodisse karanud ja ühe esikäpa kõhklemisi Peteri paljale säärele asetanud, otsekui öeldes: „Ära mine; mina hoian sind siin kinni.” See oli ere hetk, mis väljendas olukorda selgemini, kui oleksid suutnud sõnad – või siis oli asi lihtsalt selles, et kassi eksootiline võlu laotas koheva karvase kaitsekihi inimeste valu lahtisele haavale ning muutis selle talutavaks. Ükskõik. See oli täius. Nad olid lamanud seal Joosua nurru kuulatades, teineteise kaisus, higi päikesepaistes auramas, südamelöögid tasapisi taltumas.

„Üksainus kord veel,” ütles Bea talle nüüd üle mootorimürina pimedal kiirteel, teel lennukile, mis pidi viima Peteri Ameerikasse, kust reis pidi jätkuma.

Peter heitis pilgu kellale auto armatuurlaual. Kahe tunni pärast pidi ta end lennule registreerima; lennujaama oli veel umbes viieteistkümne minuti tee.

„Sa oled imeline,” ütles ta. Kui tal õnnestuks neid sõnu täpselt õige tooniga öelda, võiks naine ehk mõista tema sõnumit, et nad ei peaks üritama eilset veelgi paremaks muuta, vaid peaksid jätma kõik nii, nagu on.

„Ma ei taha imeline olla,” ütles Bea. „Ma tahan sind enda sisse.”

Peter sõitis mõne sekundi vaikides, häälestus kiiresti ümber. Kiire ümberhäälestumine muutunud olukorras oli veel üks omadus, mis oli neil ühine.

„Päris lennujaama lähedal on palju selliseid jubedaid ketihotelle,” ütles ta. „Me võiksime ainult tunniks ajaks toa võtta.” Ta kahetses, et oli öelnud „jubedaid”; see kõlas nii, nagu oleks ta püüdnud naist ümber veenda, ise samas süütut nägu tehes. Ta oli tahtnud vaid öelda, et need olid säärased hotellid, mida mõlemad vältisid, kui vähegi võimalik oli.

„Leia lihtsalt mõni üksildasem tasku,” ütles naine. „Me võime seda autos teha.”