"Klaaslaps" on üks kõige jõhkramaid ja brutaalsemaid teoseid, mida ma lugenud olen ja samal ajal nii südamest tulevat tänulikkust tekitav. Omamoodi oksüümoron küll – jõhker tänulikkus -, kuid teisiti seda kirjeldada pole võimalik.

See, mida Maarja Kangro ise raamatus edasi andnud on, pardon my French, tundub ühe soojaga välja oksendatud olevat. Kogu sisemusse kuhjunud sapp, viha, kibestumus, kurbus, rõõm, ükskõiksus, see kõik on saanud korraga paberile. Võib-olla omamoodi teraapiline vorm nii kirjanikule kui ka lugejale, kes samasuguse soojaga selle kõik endasse imeb.

Raamatut kätte võttes ootan ma üldiselt kirjanikult sõnaseadmise oskuse naudingut. Voogavaid lauseid ja kaunilt üles ehitatud struktuuri. "Klaaslapse" puhul pärast esimest lehekülge tõdesin, et taas üks lühilausete ja ropendavate räusetega kaasaegne teos polnud ehk rahulikku jõuluaega parim valik. Mida lehekülg edasi, seda rohkem tahtsin ise kaasa karjuda: "Perse küll!". Arvestades temaatikat oli roppusi vaid näpuotsaga jagatud.

Hoolimata ääretult ängistavast sisust on Maarja Kangro mõttekäiku väga nauditav jälgida. Isikliku traagika taustale joonistuvad pildid 2014. aasta Ukraina konfliktidest; Charlie Hebdo, Sirbi skandaal ja erinevad katked Eesti kultuurielust teatud ajahetkel loovad tunde millestki tuttavlikust. Sa tead, millal ja mis juhtus, sa tunned ära need kirjutised, saated ja inimesed, keda mööda minnes mainitakse. Sa oled ise kõige selle sees olnud ning nüüd oled sa seal koos kellegi sügavalt isikliku tragöödiaga. Omamoodi valus ükskõiksus ja intelligentne olukorra kirjeldus on mõnus vaheldus tänapäeva Eesti ekshibitsionistidele, kelle peamine eesmärk on teostesse märgataval hulgal teadjamate inimeste tsitaate teravmeelsete mõtiskluste vahele toppida.

Omamoodi paradoks on see, et tegemist on Kangro esimese riikliku kirjanikupalga eest ilmunud raamatuga. Palk eeldaks nagu tellitud tööd, tellitud kvaliteeti, aga antud teose puhul, kus keegi on kogu oma sisemuse välja oksendanud ja sinu ette kogu oma aususes laiali laotanud, keeldub mõte tellimustöö palgatükki sinna puslesse sobitamast. Samas on Kangro ise öelnud, et see raamat oleks ilmunud nii ehk naa.

Kirjaniku sõnul on tema terve oma elu jooksul kasutanud meetodit, kus õudustele tuleb silma vaadata nii kaua, kuni nad hakkavad osadeks lagunema. Antud juhul on ka lugeja olukorras, kus tal tuleb ajuta sündinud lapsele silma vaadata ning ühes sellele veel mitmele traagilisele läbielamisele, kuid pärast selle sügava ängi endast läbi laskmist tuleb lõpuks siiski piiritu tänulikkus. Omamoodi selle eest, et sinuga on jagatud midagi, mille abil mõista elu tänulikke väärtuspunkte ja teisalt justnimelt nende väärtuslike pidepunktide eest. Selle eest, et minu sünnitusvalu päädis piiritu õnnega, selle eest, et mul on võimalus istuda kerratõmbunult diivanil ja olla lihtsalt tänulik.

"Tema on meil... väike neiu," ütles arst.
Uurisin last nagu imet. Ikkagi see ime-sõna. Tema oli mu kohutav ja kurb ime.
Trooja valitsejad ütlesid Helena kohta: "Kohutav on näha, kuidas ta sarnaneb surematute jumalannadega." Kummaline, kohutav, kuidas see väike mitteisikust tita sarnases surelike inimestega.
Ütlesin Jaanusele, et ta ka titat vaataks. Jaanus nagu astus korraks ligi, aga tegelikult näis mulle, et ta ei vaata. Mis teha, kui ei julge, siis ei julge.
Võtsin telefoni, mille Jaanus oli mu voodi peale pannud ja hakkasin last pildistama. Aga algul tulid isegi välguga tehtud pildid väga tumedad, kuna olin mobiilikaameral exposure value maha keeranud – viimane pilt sai tehtud ereda päikese käes Málagas. Istusin veidras asendis, nabanöör seest välja tolknemas ja nabanööri küljes käärid, laps oli veel nabanööriga minu küljes kinni. Sättisin kaamera valgust, aga selleks ajaks, kui ma valguse paika sain, olid nad tita juba külili keeranud, nii et ma tema ilusat nägu enam korralikult pildile ei saanud. Teda tohtis ainult steriilsete kinnastega puudutada.
Esialgu pakiti ta läbipaistvasse kilesse.