Karel Koplimets on Hobusepea ja Draakoni galeriis loonud äärmiselt võluva, viimse kui detailini põhjalikult läbimõeldud lavastuse. Esteetilise terviku nimel ei ole ta jätnud mitte midagi kahe silma vahele: Draakoni galerii seinad on poodiumiga ühte värvi, uks müügisaali suletud heleda kangaga, aken pimendatud, Hobusepea galerii üsnagi pirtsakas keldrisaal on kindla käega kujundatud videoruumiks, ka ülemise ruumi vitriin­fotode ja tervet seina katva Kalamaja panoraami proportsioonid on hästi paigas. Ei libastumist ega traagelniiti. Võimsa illusiooni loomise nimel tehtud pingutus on olnud edukas.

Kuigi lavastuse asemel peaks kasutama küll sõna „esitlus“, sest vaatajale pakutakse kõike seda kui tegelikult meie kõrval Kalamajas juhtunut. Eksponeeritugi, iseäranis kui mõelda fotodele ja videotes jäädvustatud linnavaadetele, on vägagi tõepärane ning edastab hipsterite ja intellektuaalide, aga ka noorte perekondade seas vägagi populaarse elurajooni atmosfääri. Või kui vaataja ei ole Tallinna, selle linnaosade eripära ja elanike eelistustega tuttav, siis ülesvuntsitud ja kodustatud turvalise puitasumina kerkib see fotodel silme ette lausa unistuste elupaigana. Seda enam et saatetekstis on kirjas, et see on ka autori kodupaik. Nii võikski kujutatut vaadata ideaalilähedase – vaiksete tänavate, parkide, kahekorruseliste majade ja oma hoovidega – elukeskkonna jäädvustusena. Ainsad tasakaalu häirijad on küll rahamaiad investorid, ent kas nemadki ühistunde ja kogukonnavaimu vastu saavad.

Aga see ei oleks Karel Koplimetsa lugu ega kuulukski tõsiseltvõetavasse nüüdiskunsti diskursusesse. Koplimets on keeranud vindi kõvasti üle, kuid teinud seda esmapilgul nähtamatult, nii-öelda hiilivalt. Hobusepea galerii esimese korruse vitriinifotodel kujutatud keskkonnas on kõik, nagu peab, kuigi valgus, mis igas teistsuguses tervikus võikski jääda toimima romantilise, isegi idüllilise alatooni loojana, tekitab esimesi ohumärke. Vaataja saab ohust teadlikuks siiski alles keldrikorruse videosaalis, kus tema silme ees hakkab painajalikult inimtühjal öisel tänaval toimuma midagi veidrat: kõigepealt ilmub kapuutsiga mees, kes avab kanalisatsiooniluuke ja siis tuleb avatud luugist välja paiskuva maagilise valgussamba näol puänt. Pärast seda pole ka ülakorrusel kujutatud vitriinifotode atmosfäär enam endine: anonüümne mees on juba kohal tuttavas Kalamaja pargis, idüllilistest kardinatest immitsev salapärane valgus on rohkem kui kurjakuulutav.

Kunstnik on väga osavalt mänginud vaataja kogemusel, mitte niivõrd isiklikul, ise läbi elatud (kuigi leidub kindlasti ka neid, kes on just näiliselt turvalises paigas elanud läbi midagi halba), kuivõrd kultuuriliselt saadud kogemusel. Ei ole vist ühtegi õudusfilmi ega krimisarja (kohe meenub „Kurjuse kannul“), kus poleks kasutatud just selliseid võtteid. Üleekspluateeritud, läbinähtavad, aga toimivad võtted. Koplimets on andnud endale sellest aru ja seda enam vajutanud pedaali põhja: perfektselt puhas, isegi minimalistlik esteetiline keskkond ning kultuurilise koodi mõttes lausa banaalne võte.

Draakoni galerii installatsiooniga tühistab autor aga igasuguse müstifikatsiooni, toob paranormaalse tagasi normaalsesse. Poodiumil keset ruumi kõrguv valgussammas on kui maagilise teatri ülekandmine (suhteliselt) neutraalsesse valgesse kuupi ja lavastusliku illusioonielemendina võikski süüvida vaataja teadvusse ehk pöörata tegelikkuse edastamine siiski autori lavastuseks, sõnumi edastamise metafooriks. Koplimets on vajanud täit kindlust, et vaataja jõuaks aru saada, et (vähemalt seekordne) paranormaalsus on inimese tekitatud silmamoondus ja pettekujutus. Vaatajal on lubatud lavale astuda (tal lausa palutakse seda teha) ja lähedalt vaadates paljastub ka kanalisatsioonikaevu valgusesamba tekkemehhanism.

Kui aga vaataja alustab oma teekonda Draakoni galeriist, siis peab ta demüstifitseerituna, pettekujutluse puhastustulest läbinuna (loe: targemana, teadlikumana) saama hakkama Kalamaja juhtumiga ning miks ka mitte läbinägeliku detektiivina (Wallenderi, Lundi või Sagana) asuma panoraamkaardi juures näiliselt sobimatutest fragmentidest puslet lahendama. Või, nagu mulle esimesel külastamisel tundus, istuma turvamehena ekraanide (mis sest, et vaid üks neist on liikuv pilt, teised neutraalsed fotod) ees ja ise olukorda kontrollima. Igal juhul on see propagandistliku sõnumi edastamiseks tark viis.

Kalamaja projekti ei saa vaadelda üksikjuhtumina, sest see kuulub konteksti: kunstnik on selle pealkirjastanud kaheteistkümnenda juhtumina. See tähendab, et enne on olnud üksteist samalaadset (aga kindlasti oma eripäraga) juhtumit ning ilmselt lisandub sellele veel teisigi. Tegemist ei ole ainult Kalamaja kui sellise probleemi(de)ga, vaid protsessiga. Karel Koplimetsa veebilehel leidub otseselt neli juhtumit: „Vilde tee juhtum“ (2010), „Juhtum nr 7. Pic de Bugarach“ (2013), „Juhtum nr 8. You’ll always find me in the kitchen at parties“ ehk „Pidudel leiab mind alati köögist“ (2014) ja „Juhtum nr 9. Monument to Crime“ ehk „Monument kuriteole“ (2015). Kui lähtuda loogikast, et tegemist on kunstniku loominguprotsessiga, siis puuduvad meil teine, kolmas, neljas, viies, kuues, kümnes ja üheteistkümnes juhtum. Et kunstnik ei ole pannud oma veebilehele kõiki töid, vaid teinud valiku, siis võib arvata, et välja jäetud juhtumid ei olnud nii head (läbi töötatud, huvitavad). Või need on valikus, kuid neid pole nimetatud juhtumiteks. See arutlus sobib küll „Kalamaja juhtumi“ esitamisviisi, kuid ilmselt ei ole eriti viljakas. Iseäranis, kui mõelda selle peale, et „Kalamaja juhtumi“ igas fragmendis on viiteid kultuurinähtustele ja esitamisviisidele. Indrek Grigor on Karel Koplimetsa seostanud Jim Jarmuschi filmiga „Võimu piirid“ (2009) ning vaataja kogemusel ja harjumusel põhineva ootushorisondiga, paigalseisuga. Jarmusch ei ole ainuke, kellega Karel Koplimetsa siduda, aga see on hea näide. Koplimets kuulub laiemasse pilti ja „Kalamaja juhtum“ ei ole erand.