Rakvere Teatri uusim väljalase, väikese saali lavastus "See kõik on tema" paistab silma omapärase teatrikeele poolest. Tükis on rohkesti vahendatud kommunikatsiooni. Tegelased ema ja poeg vestlevad teineteisega Facebookis, kusjuures mõlemad kasutavad varjunimesid ja üks vestluspartner ei tea teise tegelikku isikut. Samuti räägivad tegelased telefonitsi oma sõpradega päevasündmustest, sealhulgas mainitud Facebooki vestlusest. Sõprade isikud jäävad publikule avamata. Ja kui mõneks viivuks satuvad tegelased laval suhtlema silmast silma, seisneb see varem väljakujunenud tundereaktsioonide vahetamises, teineteisele otsavaatamist ja kuulamist praktiliselt ei esine.

"See kõik on tema" psühholoogiline aluspõhi on eluline ja usutav. Traagilise sündmuse mõjul laguneb perekonna senine suhtlusmudel, mida ema tahab parandada. Kui vanemas koolieas poeg Martin näeb ema abitu ja nõrgana, hakkab ta teda põlgama ja kui ema näeb poega endasse tõmbuvat, hakkab ta kahtlustama mitmekesist salajaste murede spektrit.

Kuigi lavaloona on see valgevene autori Andrei Ivanovi näidend üsna staatiline, on lavastusmeeskond lavastaja Helen Rekkori juhtimisel leiutanud häid lahendusi, kuidas lugu publiku ette tuua. Kaunilt mõjusid varjuteaterlikud figuurid, mis vestlemise ajal projitseerusid tagalavale ja kujutasid tegelaste identiteete Facebookis.

Foto: Gabriela Liivamägi

Figuurid väljendasid tundlikult läbi kehakeele tegelaste sisemaailma nüansse, luues kohati õhuliselt kerge, poeetilise atmosfääri. Poeesia osas töötas hästi stseen, kus tegelased meenutasid oma lapsepõlve raamatut "Peeter Paan", mida markeerisid tagalavale ilmunud Peetri ja Wendy figuurid. Siin avanes ka keskse intriigi - kuidas leida kontakt? - psühholoogiline lahendusperspektiiv. Kuigi tegelased olid ema ja poeg, leidsid nad sellise veidra suhtlemise käigus võimaluse võtta teineteist kui lihtsalt poissi ja tüdrukut, kel pole raske teineteisest aru saada. Just nagu selles Valgevenes sündinud Eurovisiooni võitja Aleksandr Rybaki laulus, mille refrääni võiks tõlkida nii: "kes võiks teada, et sina kohtleksid mind kui poissi ja mina sind kui tüdrukut selles naljakas väikeses maailmas".

Nende figuuride ilmekus on märk lavastaja režiilisest meisterlikkusest ja kogemusest varjuteatri žanriga, mille Rekkor omandas oma varasema varjuteatri lavastusega "Üle vee”. Heaks visuaalseks leiuks oli tegelaste voodite kohal olevatel akendel linnavaate kujutamine, mida etenduse alguses nägi ka kiirendatult liikumas. Seda motiivi tahtnuksin veel ka hiljem näha, näiteks markeerimas päeva jõudmist õhtusse, kui Martin koolist naaseb, et tuua lavale rohkem realistlikku aegruumilisust.

Tähelepanuväärne on ka see, et tegelaste Facebooki kontod "Toweri Ronk" ja "Toffi Olen" on päriselt Facebookis olemas. Siit avaneb paralleel praegu ETV-s jooksva sarja "Sherlock" varasema hooaja juurde, kus doktor Watsoni blogi võis igaüks internetist leida ja lugeda seal sündmustest, mida ka teleekraanil näha sai.

Tõtt-öelda on sellise vormikeelega lavastust keeruline analüüsida, kuna, nagu öeldud, harjumuspärast teaterlikkust, kus midagi sünnib tegelaste omavahelise vahetu suhtlemise käigus laval, nägi minimaalselt. Samas psühholoogist pinevust jagus tükis küllaga.

Foto: Gabriela Liivamägi

Etenduse ajal keerlesid mu peas ka kriitilised mõtted. Näiteks, kuivõrd õigustatud on selline näitlejate suumaigutamine, kuna Facebooki vestluse ajal kostus nende hääl salvestuse pealt. Siiski, muljed läbi seedinuna, võin öelda, et lavastuse vormiline lahendus toimis. Tükk on suuresti vastuvõtja- ja vastuvõtukeskne ning see liist, millele publik võib tõmmatud saada, õige pikk. Seda kinnitasid nii mõnegi kaasvaataja veekalkvel silmad ja publiku üksmeelne püstijalu aplaus esietenduse lõpus. Jään huviga ootama, milliseks kujuneb lavastuse laiem vastuvõtt ja kuivõrd suudab see kõnetada vanema kooliea vaatajat, keda teater, nagu kuulda oli, teiste vaatajagruppide seas eriti etendustele ootab.