Palju õnne! Mis te arvate, mille eest see tunnustus eelkõige on?

Oh, jah! Ei tea! Olen nüüd isegi selle üle mõelnud. Eks oma pika elu jooksul olen projekte teinud tõesti palju, neid on kindlasti üle 300. Tagasihoidlikult tahaks öelda, et ka auhindu oma arhitektuuri eest olen saanud üsna palju, kusagil kümne ja kahekümne vahel, kaasa arvatud see Eesti Oscar ehk Kultuurkapitali aastapreemia.

Aga sellise taustaga arhitekte on Eestis ju ohtralt. Üks arhitekt parem kui teine. Võib olla mängis siin rolli ka minu muu tegevus. Olen samas ka ajaloolane ja kujundaja. Olen kirjutanud raamatuid ja mitmeid raamatuid ka kujundanud. Loonud tarbegraafikat ja kavandanud plakateid, postkaarte ja kalendreid. Teinud lavakujundusi ja isegi filmis mänginud, küll lühiosa. Äkki oli tunnustust vääriv see mitmekesisus ja seega väike erinevus teistest arhitektidest.

Ütlen veelkord, ei tea!

Teie töödes on ajalugu ja modernsust, millest algab maja? Joonest paberil, ideest, nurgakivist?

Oi, oi! Veel raskem küsimus. Aga siiski... idee peas on siiski enne kui joon paberil, aga nende vahe on vaid üks sekund. Vähemalt 90 protsenti minu projektidest toetuvad esimese sekundi ideele. Aga... see polegi nii lihtne. On ka sedasi, et kaldun edasiste sirgelduste käigus sellest algideest üsna kaugele ja pusin vahel nädalaid-kuid eskiisprojekti juures. Töö, töö ja veelkord töö. Siin on tähtis jumalik sähvatus, aga see tuleb, kuigi, muide, mõne projekti puhul ei tulegi, vaid laua taga istudes tööd tehes. Pusin ja pusin... no, ei tule! Siis äkki: pahh! Äkki on kõik mu peas paigas ja kõik järgnev on juba idee vormistus. Aga siin on tõesti üks huvitav asi. Pärast pikki eksirännakuid avastan, et olen peaaegu oma algidee juures tagasi. Siis isegi imestan, kuidas ma kohe algul neid õigeid jooni ei näinud.

Nurgakivi panek on küll juba hilisem asi ja valmiva maja projekteeritud põhikontseptsiooni see ei muuda. Siiski on küsimus hea. Tõepoolest, projekteerimine jätkub ka ehituse käigus ja vahel võivad sinna sisse viidud muutused olla üsna radikaalsed.

Küsimuse esimesest poolest. Olen arhitektuuris traditsionalist. Mulle meeldib vana arhitektuur ja tahan seda taaselustada, küll modernistlikus võtmes. Arvan üldse, et kogu maailma arhitektuur ühtlustub ja see mulle ei meeldi. Tundub, et nüüdisaja arhitektid lappavad arvutiekraanil vaid arhitektuuriajakirju. See pole etteheide, sest meil Eestis on väga head kaasaegset arhitektuuri, kuid kahjuks pole Euroopa, Ameerika või Eesti modernismil enam mingit vahet.

Olen läinud teist teed. Käin mööda Vabaõhumuuseumi või rändan Eestis ja soomeugrilaste maadel ja mõõdistan-pildistan sealset arhitektuuri, et neid unikaalseid sõlmi oma traditsionalistlikku arhitektuuri siduda. Üldse rändan ma mööda maailma tihti ringi ja vahel on minu sõlmed arhitektuuris üsna ootamatud. Äkki eristun ma teistest sellepoolest?

Teie viimaste tööde seas paistab silma näiteks Rakvere kinomaja, mis on hetkel käsil?

Rakvere Teatrikino hoone vist tõesti õnnestus, ehkki algprojekti konkursile tegin juba kümme aastat tagasi. Ehituse alustamiseks oli mitmeid tagasilööke – sealhulgas masu. Projekt taaskäivitati paar aastat tagasi, kuid ka siis oli mitmeid probleeme. Riigihankega vahetati ehitajat, lisaks tekkis palju muid hädasid, millega oleks ehitus peaaegu taas peatatud.  Aga nüüd on see objekt lõpuks valmis ja olen üliõnnelik. Arvan, et hoone sai päris hea. Ka tagasiside on olnud seni vaid positiivne.

Hiljaaegu valmis mul ka üks teine üsna tähtis objekt – Viljandi krematoorium-tavandisaal, mis on samuti tunnustust leidnud.

Üldjuhul ei küsita arhitektilt, mis praegu käsil. Sellele vastamine toovat ebaõnne. Võin vaid umbmääraselt vastata, et laual on vähemalt kolm üsna olulise asukohaga eramut. Üldiselt ongi nii, et mõned projektid jäävad susisema. Teed ära eskiisi, siis vahe ja mõni paus võib olla aastatepikkune. Kunagi ei tea, mil tuleb meilile teade: "Paneme nüüd edasi". Ja selliseid pooleliolevaid projekte on mitmeid.

Vabandust, ei teadnud, et ei küsita. Mis seisus on Eesti arhitektuur? Tegijad ise ütlevad, et hästi, mina "tarbijana" ütleks, et tehakse ägedaid hooneid, aga tihti puudub ansambel meie linnade üldpildis.

Meil Eestis on väga head arhitektuuri ja pole siin ka väliskülaliste ees häbeneda midagi. Eks iga tähtsaimgi hoone või monument linnaruumis tekitab rahva seas esialgu kõva kisa. Aja jooksul kuidagi kõik harjuvad ja avastatakse, et polegi ju nii hirmus. Veel aeg edasi ja juba... päris õnnestunud teine, projekt oli lihtsalt ajast ees! Siis veel veidi aega edasi ja objekt võetakse lausa muinsuskaitse alla.

Ma mäletan liigagi hästi seitsmekümnendate lõpus seda suurt kära Linnahalli projekti ümber. Nüüd on see muinsuskitse all. Püüdsin juba tollal arhitektuuriüliõpilasena (olen suur tolerant) seletada projekti kritiseerijatele sarnast suurimat fenomeni sadakond aastat tagasi. Nimelt 19. sajandi lõpus ehitati ühte suurlinna objekt, mille mahavõtmist nõudis pea kogu linnarahvas: "Sellist jõledust me oma linnas ei salli!" Nüüd on see Euroopa üks suurimaid vaatamisväärsusi ja turistide vool selle juurde on permanentne. Muide, sama tolerantne olen ma Vabadussamba ja uue Eesti brändi disaini suhtes. Eks nüüd lüükse mind sellise avalduse eest sama samba külge risti, aga eks Aeg annab arutust!

Linnapildist... Arhitektuur kui hoone ja arhitektuur kui linnaruum on vaksa võrra erinevad asjad. Linnaruumi suhtes olen ma tõesti vahel üpris kriitiline. Mulle tohutult meeldib Rotermanni kvartal. See on täis hiilgavat arhitektuuri. Eriarvamusel olen ma merepoolsete uusehituste suhtes. Need uued korterelamud, mis Admiraliteedi basseini juurde kerkivad, sulgevad meie merevaated jäädavalt.

Olete nii kõva tegija, et saate hakkama ilma moblata. See on kahtlemata privileeg tänapäeval. Kas on hetki, kui tunnete kiusatust?

Ei, kiusatust ma ei tunne. Ma pole mobiilide vastane, sest olen nii mõnigi kord ju oma lähedaste-sõprade telefoni "häda korral" kasutanud. Olen närb telefoni kasutaja elu aeg olnud. Mulle meeldib inimestega suhelda näost näkku. Ma ei võitle tuuleveskitega.

Olen tihti deklareerinud, et olen 21. sajandi vastane. No see on muidugi nali, kuid mingi iva siin siiski on. Mul ei ole ka telerit, sülearvutit, ei loe kaasaegseid ajalehti, pole kunagi autot juhtinud, ei tea, mis on Facebook jne... Ühesõnaga, olen edukate eestlaste arvates asotsiaal. Ma loen ja kirjutan raamatuid, uurin midagi, projekteerin maju ja lihtsalt teen Jumala palge ees oma tööd. Mul pole aegagi kellelegi helistada.

Pean tunnistama, et tänu mobiiltelefoni puudumisele olen kaotanud mitu üsna tasuvat projekti. Vene uusrikkurid ei saanud lihtsalt aru, kuidas on tänapäeval võimalik teha projekti mobiilsidet omamata. Ju nad arvasid, asja süüvimata, et ma olen luuser, mida ma võib olla olengi.

Ei ole. Pigem olete oma elu vabastanud teie jaoks liigsest ja inimese sõltuvus tehnoloogiast ongi juba jaburaks läinud. Respekt. Aga mis veel praegu rõõmu teeb peale preemia?

Oh! Preemia oli muidugi suur üllatus.

Nõuka-aegse inimesena, Eesti asja eest isegi sini-must-valge lehvitamise eest vanglas istunud inimesena, olen ma üliõnnelik, et elan nüüd vabas Eesti riigis. Mind ei häiri eriti isegi see, et inimesed virisevad ümberringi. Meie riik on tugev ja kui kellelegi ei meeldi, siis mingu vanasse vene aega tagasi ja siis juba tõesti kartulikoori sööma.

Muidugi armastan ma üle kõige oma peret ja lapsi. Kuid on veel see teine armastus... minu vaba Eesti. Ma ma olen üliõnnelik, et kõik need mul olemas on!