Kirikhärra Toomas Kant oli teadmishimuline. Nii istuski ta ühel päeval astronoomialoengul. Ta kuulis Universumi ehitusest ja Universumi kurvast saatusest. Kõik hävib. See ehmatas Toomas Kanti. Kuidas nii? Jumala looming hävib. Jah, Jeesus tuleb ning luuakse uus maailm. Aga kas ikka? Esimene kahtluseseeme oli külvatud. Kirikhärra Toomas Kant hakkas iseseisvalt astronoomiat uurima. Päikese surm oli õudne. Kas Jeesus on ikka Universumi Looja? Kui Ta on, siis võib elada lootuses, et Ta tuleb ja päästab meid Universumi jubedusest. Aga miks lõi Ta sellise koletu saatusega Universumi? Miks? Miks? Vastust ei olnud. Tuli uskuda, et Jumal päästab või ei ole mingit lootust. Hing ehk lipsab pärast surma minema, aga kuhu? Jeesuse juurde. Jeesus pidi küll väljaspool seda õudset Universumit olema, sest jääda igavesti sellesse  Universumisse ekslema lõdiseva hingena oli kohutav.

Lõhe oli kirikhärra Toomas Kanti hinges. Kui ta jutlustas kogudusele Jeesusest, tagus kuklas kogu aeg mõte: aga Universum, aga Universum?

Ja lõpuks ei kannatanud Toomas enam välja. Ta otsustas sellest elust lahkuda. Et teada saada. Et minna armsa Jeesuse juurde või riskida jääda ekslevaks hingeks. Ja nii pooski ta enda üles. Kolleegid matsid ta maha, rääkides Jumala armust, mis halastab iga eksinud hinge peale. Me ei tea, mis juhtus Toomas Kantiga pärast surma. Jääme lootma, et meiega ei juhtu sama lugu.

Aamen.