Jaan Tooming. Viimane päev ({{commentsTotal}})

Jaan Tooming
Jaan Tooming Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Avaldame Jaan Toomingu monoloogi, mis sobib ka tänasesse emadepäeva.

Avar tuba. Voodi ühele. Kirjutuslaud arvutiga. Raamaturiiul raamatutega. Seinal suur krutsifiks.

70-aastane mees istub arvuti taga. Vaikus. Mees avab lauasahtli, võtab sealt foto, vaatab seda.

Mees: Tere, ema. Ma pole ammu Sinuga rääkinud. Nüüd siis viimast korda. Mäletad, see oli 40 aastat tagasi. Olin saanud doktorikraadi ja kirjutanud raamatu, mis tegi mu kuulsaks. Ma pidasin loenguid, mul oli palju õpilasi. Aga ühel päeval - 4. septembril 1976. aastal - helistasid Sa mulle ja ütlesid: mu poeg, kas tõesti peab kulutama lühikest eluaega teiste õpetamiseks ja tühipaljaste teadmiste kogumiseks? Mine, mu poeg, mägedesse, ela üksinda, mõtiskle ja süvene, ehk siis lõpuks ka pääsed...

Nii sa ütlesid. See oli nagu välk selgest taevast. Ma olin tegelenud religiooniga nii palju kui  vene valitsuse all võimalik oli. Sõna "pääsemine" polnud mulle võõras. Pääseda Teisele Kaldale nagu budistid ütlevad. Jumala Riik, Nirvaana, Tao. Oh, ema, ma ehmusin, kuid võtsin Sind kuulda. Müüsin kõik raamatud, jätsin ainult mõned, mis tundusid mulle olulised, muretsesin omaette ühetoalise korteri ja eraldusin maailmast. Ja nüüd olen ma siin erakuna elanud 40 aastat. Kas Sa oled minuga rahul, ema? Kas ma olen pääsenud?!

Dokyu elas üksi oma hütis ja keeldus ühinemast kloostritega. Oma viimased sõnad kirjutas ta istudes ristijalu. Kui oli kirjutanud, siis pani sule käest, ümises omaette iidset viisi, äkki möiratas naerda ning suri. Tema viimane luuletus:

Minu kuuekümne viie

eluaasta jooksul

ei sündinud imesid.

Buddhale ja suurtele usklikele

on mul olnud küsimusi.

Ja kui ma ütlen:

"Täna, just sel tunnil

ma lahkun maailmast",

siis ei loe see midagi.

Kas päev päeva järel

ei tõuse päike idast?

 

Ja kui õpilane küsis õpetajalt:

Mis saab minust  peale surma?

Siis vastas õpetaja:

Vabanda, ma pean minema sitale.

 

Ja kõrbeerak ütles õpilasele: Kong õpetab Sulle kõik, püsi kongis.

 

Kas mind on õpetanud kong, mu koda? Küllap on, palju on jäänud küsimusteks, kuid vastus on ikkagi üks: See maailm, kaduvuse ja häda maailm ei anna vastust, kogu sündide ja surmade ring on jälk ja ainus, mida soovida, see on --- sellelt rattalt pääseda! Kas ma olen pääsenud? Või olen ma ikka inimene, kes ainult sööb, joob, magab, nikub ja situb. Seksi mu elus ei ole, ka paljunemist, tänu Jumalale, püüan elada nii askeetlikult kui suudan. Aga söömine on vastik --- oleme ikkagi kõhu orjad ja kui me sellest ei vabane , oleme ikka väetid loomad ---

 

Ja jälle küsis õpilane:

Mis saab Sinust  peale surma?

Ja õpetaja vastas:

Ma ei tea.

Õpilane:

Kuidas nii?

Õpetaja:

Ma ei ole ju veel surnud... 

 

Ma surin unes kaks korda - istudes, ei valu, see oli kerge, kas ka päriselt nii --- ei tea , ei tea - aga tahaks teada oma surmatundi ---

Kas ma olen pääsenud, ikka trummeldab see mu ajus?

Jah, seltskonnast. Ei pea mõtlema, mida teised minust mõtlevad ega osa võtma tühjadest juttudest. Ka naistest pääsenud. Vähkremisest voodis ja mõtlemisest armukesele, perele ja argimuredele. Aga pole pääsu kosmilisest õudusest. Sitakotina Maa peal keset paisuvat Universumit. Ja üha kiiremini paisuvat...

Miljardid tähed, miljardid galaktikad ja tumeaine ja tume energia. Elada, et surra. Elu nagu välgusähvatus keset pimedat ööd. Tulla ja minna. Ja siis tuli Jeesus maailma pakkuma igavest elu. Keset vaikivat Universumit. Tillukesele Maale, kus põrmlased vaevlevad.  Paljud on jätnud kõik, et teenida seda imet - Jeesust. Erakud, mungad ja nunnad kiitmas ja tänamas Jeesust päeval ja öösel. Ja surnud lootuses elada peale surma... Meie Isa, kes Sa oled taevas...

Aga ikkagi siin Universumi õuduses, meie, põrmud, oleme määratud kadumisele. Või on mustad augud koridorid pääsemiseks? Astronoomid konstrueerivad ussiauke, ka unistavad pääsemisest. Mina aga istun siin toas aastakümneid juba ning lõpp on käes. Viimane päev...

Jah, zen-meistritel Jaapanis oli ja on auasi surra istudes või püsti ning enne surma kirjutada luuletus, jisei:

See on viimane päev.

Ma vaatan sinikael parte,

kes karjuvad Iware järvel.

Seejärel kaon ma

pilvedesse.

Ka meie Ernst Enno luuletas surivoodil... "Ja nägemata lõhnab nüüd mu hinge hiis - ja sai sest minu elurände kõige õilsam viis". Kas ka mina suudan seda? Hüvastijätt kõigega. Jäädavalt. Või tulen ma tagasi? Siia? Ei! Ma ei taha seda! Ära siit. Välja! Kas Uude Maailma? Ei tea, aga tahaks teada. Mu usk on nõder, kuigi on hetki, mil ma usun, et lõpp ei ole lõpp, vaid Uus Algus. Täiesti UUE Algus.

Aga mis siis on toimunud selle 40 aasta jooksul?  

Ei midagi. Vaikus. Sõnad. Kujutluspildid. Esimesed kümme aastat - eelnevast lahti harutamine, teine kümme aastat - lugemine, võõrad mõtted, kolmas aastakümme - loobumine kõigest võõrast. iseenda kuristik ja viimane aastakümme - surmaks valmistumine. Kõik, kogu elu möödub välgusähvatusena, olgu siis askeldades inimeste seas või istudes üksi toas. 

Jisei:

Ma mõtlesin elada

kaks kolm sajandit.

Aga nüüd siin tuleb surm mulle ---

kaheksakümmend viiesele

lapsele.

Aga mina täna 70...kas veel 15 aastat...aga milleks, mille jaoks, kuidas, võin heita elu ära nagu kuue, ja see teeb meele kergeks --- juhhei! Ja veelkord juhhei! 

2016. M.I.A. - 2017. M.I.A.

Toimetaja: Kaspar Viilup



VALDO PANT 90
FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
EV100 kunstiprogrammi juubeliaasta avapauk Kumu kunstimuuseumis

Fotod: Kumus juhatati sisse Eesti 100. sünnipäeva kunstiprogramm

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodud kunstiprogrammis on ligi 100 kunstisündmust, mis jutustavad kunstikeeles Eesti olevikust, tulevikust ja minevikust. Eesti sünnipäeva tähistatakse kunstiga Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Itaalias ja mujal Euroopas ning samal ajal ka Virtsus, Valgas, Moostes, Sillamäel ja paljudes teistes Eesti paikades.

Arhitektuur
Neeruti mõisa tornikiiver vahetult enne mahaprantsatamist

Muinsuskaitseamet toetab pühakodade taastamist

Programmist „Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ eraldatakse 2018. aastal pühakodade restaureerimistöödeks 606 100 eurot, pühakodade kunstivara konserveerimiseks 13 177 eurot, projektdokumentatsioonide koostamiseks 13 700 eurot ning piksekaitsete ja signalisatsioonide paigaldamiseks 11 655 eurot. Aasta jooksul eraldatavate vajaduspõhiste toetuste reservi jääb sel aastal 15 854 eurot.

MUUSIKA
Arvamus
Mereparaad.

Sada Eesti mõtet. Andres Tiido

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Paavo Järvi

Paavo Järvi: Eestil on juba selline maine, et sealt tuleb midagi huvitavat

16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia esiettekanne Eesti Festivaliorkestri esituses ja dirigent Paavo Järvi juhatamisel. Eesti Vabariigi sünnipäevaks valminud teos kannab pealkirja "Mythos" ning toob kuulajani helilooja nägemuse eesti müüdi kujunemisest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: